Siin see ripub

Siin see ripub: mu esimene ise kedratud ja korrutatud lõng.

lõngad.jpg

Teist sama palju tuleb ilmselt veel, see kogus, mis ma kevadel valmis kedrata jõudsin, on korrutamisega alles poole peal. Praegu ripub see riidepuu lõngadega küll õues räästaaluse all varjul, et Kaarna õpetuse järgi niiskust sisse tõmmata ja seeläbi sirgemaks venida. Selsamal eesmärgil on ka tassid raskuseks vihtide otsa riputatud.

Ja siis tuleb need lõngad pesta, kuivatada ja keradesse kerida… ning ma arvan, et lõpuks saab neist üks soe ja sõna otseses mõttes algusest lõpuni kodukootud kampsun mulle endale.

Mul tuli veel meelde, millist erutavat vokki ma Tartu jõululaadal nägin. Ei saa teisiti, pean teile ka näitama. See on kahejalavokk, pisike, portatiivne ja mahub endaga kaasasolevasse seljakotti (isegi väiksem kui kidrakott). Maksvat midagi üle viiesaja euro, nii et hetkel parem jätkan oma tädi majast pärit saja-aastase vokiga, aga miks mitte tulevikuunistuseks taoline idee kõrva taha panna.

vokk.jpg

Neid tood maale ja müüb selline ettevõte, nagu Lahemaa Lammas. Muide, ja nad pakuvad teisigi väga ilusaid ja huvitavaid vokimudeleid. Tutvuge lingiga.

Eile aga käisime pikas sõidus: Harjumaal Kiili koolis seitsmendate klasside laste ees. See kõige huvitavam iga! Pilt veebist. Vikerkaart ega vihma eile polnud. Oli hoopis rõõmus, kuid valusalt madal päikesepaiste. Peaasi, et päikesepaiste!

Kiili.jpg

 

Hoopis erinevalt mu siinsetest viimastest koolikülastustest, on Kiili kool suur ja kiiresti kasvav. Kui see kool 2003. aastal alustas, siis olnud seal nii 300 õpilase ringis, nüüd  on 700 ja valglinnastumise viljastavates tingimustes aina kasvab. Suurkooli kohta on õhkkond majas samas väga hea ja sõbralik, kerge ja rõõmus.

Olen õigupoolest Kiili koolis esinenud varem lausa kaks korda: viimati 2010. ja enne seda millalgi 2006. või 2007. aastal. Ning noist kordadestki oli mul meeles, et see kool meeldis mulle, et seal oli hea olla ja esineda – just nagu nüüdki.

Sõit sinna Lõuna-Eestist on aga ikka paganama pikk ja tüütu. See Tartu-Tallinna maantee on igav ja zombistav trass – kesse jaksab kogu aeg sõita ainult otse? Aga ma tean, et nii on maailmas kombeks, olgu siis pealegi, küll meie Otiga saame ka hakkama. (Kuigi igav ja tüütu on ikkagi, ja häirete või hälvetega juhtide kontsentratsioon sellel trassil on ka liiga kõrge. Nii et me natuke kardame seda teed sõita iga kord, kui peame seda tegema.)

Mis siin veel toimus. Heiki punane Suss jääb nüüd meie Käulaks. Otsustasime pärast üsna põhjalikku eeltööd niiviisi ja vormistasime selle eile õhtul Tartusse jõudes ära. Siis on meil kahe masina peale kokku kõik, mida meil vaja: nelikvedu, konks, ja see, et üks sõidukorras masin on siiski alati võtta. Praegu on isegi valida, kummaga kuhu. Aga ma usun, et talviste tingimuste saabudes võtab meie vana Suss põhikoormuse endale, sest jääl või lumes on esiveo ja nelikveo vahel siiski väga, väga märgatav vahe. Ma võiks sellest rääkida peaaegu anekdoodi, kuidas Ott käis omal ajal jääraja eksamist tegemas, nii et oli selleks hoolega ja põhjalikult meie nelikveolise Sussiga harjutanud ja uskus, et teab jää peal sõitmisest kõike. AGA jääraja eksami masin oli esiveoline. Ott räägib sellest siiamaani kui ühest shokeerivamast elamusest oma täiskasvanuelus.

Mul on jälle see õudne põgeneva vangi lugu lauas. Tookord, kui selle otsas halasin ja isegi blogis kirjutasin, saate toimetus siiski otsustas, et läheb järgmisse hooaega.  Nüüd, vott, teemegi järgmist hooaega. Ja ma ei saa üle ega ümber. Minu probleem on selles, et selle kirjutamiseks pean ma minema selle vangi pähe, mõtlema nagu tema, ütlema nagu tema…  aga see “pea” ainult tõukab mind eemale. Ja mulle tundub nii ületamatu endal sinna “pea” sisse minna, olgu või ainult kolmeks-neljaks tunniks, mis nende dialoogide kirjutamiseks hädapärast vaja.

Hingan sügavalt sisse ja lähen veel ühele katsele.

 

Advertisements

9 kommentaari

  1. Muhedik said,

    9. dets. 2015 kell 21:17

    Lõnga oled küll väga ilusa saanud ja vokk on huvitav, aga kas ta mitte liiga madalaks ei jää.
    Sa peaksid Tartu vanglasse konsultatsioonile minema, äkki oleks abi.

  2. 9. dets. 2015 kell 22:34

    Lahedad ja sydantsoojendavad lõngad! Ja vokilinki vaatasin, nii et silmad krillis.
    Ma olen oma kodutu-aastate jooksul tunnetanud, ee, igasugu inimeste mõtteid, nii et kui Sul on tarvis erinevate, khm, marginaalsete elanikkonna gruppide mõtteid, siis võin rääkida nii mõndagi. Põhielemendiks on loomalik hirm ja äärmine usaldamatus absoluutseltkõige vastu, samas on yks maailmapildi alustalasid ka seisukoht, et mitte kellegi, ka sinu enda, elu ei maksa mitte midagi. Detailid olenevad inimese perekondlikust taustast ja materiaalsest seisust, aga sisu on meil kõigil sama.

  3. aidivallik said,

    9. dets. 2015 kell 22:46

    Ma tean neid mõtteid. Ma olen elus vangidega kokku puutunud, ka päris lähedasel tasandil. Sellepärast mul ongi selline tõrge sinna pähe minemise vastu. Seal ei ole ilus ja hea.

  4. rahutu rahmeldaja said,

    10. dets. 2015 kell 08:13

    Päris lõpuni kodukootud kampsik teeb uhkeks küll 🙂 aga mis peadesse puutub, siis neid on siiski erinevaid ju ka ja Ülo oli sõjaväes vangivalvur, ehk oleks ka miskit kasulikku Sulle anda, veidi teisest ajast ja olust ja ometi nii samast

  5. kiskjasiil said,

    11. dets. 2015 kell 10:04

    Oo, kui toredad lõngavihid ja lahedad raskused ka!

  6. Milda said,

    11. dets. 2015 kell 21:28

    Tubli tulemus ja ootan pônevusega kampsiku pilti ka. Kaldun arvama, et ei ole mingeid erilisi vangide môtteid, on erinevate vangide erinevad môtted

  7. Maire said,

    14. dets. 2015 kell 20:31

    Ostsin kunagi sealt Lahemaalt omale trummelkraasi. Oli selline unistus, et kraasin ise ja ketran kedervarrega kampsunitäie lõnga. Kampsunini siiski kahjuks ei jõudnud, sest kedervarrega võtab ikka jube kaua aega. Sain tehtud vaid ühe mütsi, aga sellegi üle olin ilmatuma uhke 😀

  8. Liina said,

    17. dets. 2015 kell 11:35

    Tere!

    Teil on ilmselt need vangilood juba valmis, aga ma jagaksin siiski ühte mõtet, mis mulle pähe tuli, ja mille eesmärk on teile natukenegi vaimset tuge pakkuda. Meie peres on kolm last, kes vaatavad huviga “Saladusi” ja teisi samalaadseid saateid. Mul on väga hea meel, et sellised saated olemas on, sest kust mujalt mu lapsed teada saaksid, et maailmas on väga isesuguse mõtlemisviisiga inimesi, ja et on ka neid, kellega suheldes peab ettevaatlik olema. Üldjuhul on inimesed ikka head, aga mõned on elult väga valed kaardid saanud ja on seetõttu ettearvamatu käitumisega. Nende teelt ongi mõistlik eemale hoida. Ma ise olen oma elus üksjagu “teistsuguseid” näinud, aga mu lapsed on senini selles suhtes nagu vati sees kasvanud. Vahel on lausa hirm, et äkki ei oska nad tulevikus kogemuse puudumise tõttu kurja ära tunda ega sellest eemale hoida.

    Seega, kui vangilood valmis, siis vaatan neid koos lastega ja kasutan võimalust inimeste käitumisviiside üle arutada. (Samas saan kõrvalt jälgida, kuidas nad nähtule reageerivad.) Ehk, võib-olla, loodetavasti tekib lastes tänu neile lugudele oskus teistmoodi inimesi läbi näha ja ennast nende eest hoida. Vanasti olid külades jutumoorid, kes talust tallu käisid ja jutte levitasid. Lapsena oli neid jutte väga põnev kuulata, nüüd siis kuulevad minu lapsed lugusid Saladuste kaudu, ja loodetavasti annavad need lood neile kõige positiivsemas mõttes üksjagu mõtlemisainet, seda ka negatiivsete tegelaste ja lugude puhul.

    Palju jõudu ja ilusaid saabuvaid pühi!

  9. trumm said,

    17. dets. 2015 kell 16:24

    hoia ahjuroobist kinni!


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: