Lumises aias

Reedel hommikupooliku sisustasid töised sooritused, aga seejärel haarati mind siit möödaminnes auto peale ja viidi kaasa lumisesse aeda. Muhedikes oli taas kord selline väike omalaadne aalujate rakukese kokkutulek, need, kes parasjagu lähimaal sõitmas olid või muidu parajalt lähedal läbihüppamiseks.

See on, nagu aed peab olema, sest ka talvel peab aed olema. Mis siis, et talvise aia nautimiseks poolest säärest lumes peab kahlama. Ja kahjuks said mu fotoka akud peaaegu kohe ka tühjaks, nii et pildistamisvõimekus piirdus umbes esimese veerandtunniga.

Kõik, kõik on lumises aias teistmoodi kui muidu. Eriti need puud ja läbikäiguteed. Imede maa.

Muhedikes.jpg

 

Muhedikes1.jpg

 

Muhedikes2.jpg

 

Muhedikes3.jpg

 

Muhedikes4.jpg

 

Viimasel pildil oleva tee lõpus on päike. See lohutab mind natukene nendes kurbades päevades. Sest eile oli vali tuul ja tuisk, siis ei saanud, aga täna oleme hommikupoolikust saadik põletanud lõket, et külmunud maasse saaks hauakest kaevata. Proua Punks läks laupäeval tagasi heade kasside maale.

Punks.png

 

 

Advertisements

Linnusöökla

Lubasin pilti teha sellest sõlmetööst, mis läinud pühapäeva hommikul uiu ajel valmis sai meisterdatud. Igatahes on see tihedas ja igapäevases kasutuses ning tihaserahva hulgas populaarne, võin ma öelda. Ott riputas selle sinnasamasse elutoa akna taha, kus söögimajake juba ees kliente teenindamas oli.

söökla.jpg

 

Mu fotokas kahjuks on vana ja väeti ning ajast maha jäänud, ei luba toast vastu valgust normaalseid pilte teha, aga ühe panen siia ikkagi.

söökla toast.jpg

 

Uudiseid ka kassirindelt: Kata oli seekord kadunud kümme päeva. Olin ta taas mõttes jõudnud juba maha matta… või noh, ilvese või rebase kõhtu. Või siis teine versioon oli, et ta on leidnud omale uue kodu kuskil siin hajaküla avarustes, koha kellegi soojas laudanurgas. Eriti ma kaldusin seda versiooni uskuma, kui kaheksandal päeval ta kadumisest terrassil kassijälgi nägin. Ta oli käinud, aga kohe ka läinud, ootamata ära, millal keegi trepile või õue liikuma tuleb. Ja eile õhtul olid taas terrassile, kuid seekord ka õuele kassijäljed ilmunud, nii et saime oma tund aega Otiga õues jäljekütte mängida. Saime oma Kata kätte puukuuri pealt lakast, kus ta ühel hetkel meile vastu näuguma hakkas. Nii et nüüd on põgenik taas kodus soojas toas oma mõnusas pesas ja vaheldumisi sööb ning magab.

Aga proua Punksuga on asjad halvasti. Kohe väga pahasti. Ravi tundus vahepeal aitavat, aga siis tuli taas kiire halvenemine, ja nüüd ma isegi ei looda enam. Ma arvan, et peame hakkama temaga hüvasti jätma, ja see on lihtsalt talumatu mõte.

Stsenaariumite otsas istun muidugi ka, eile just ühe jõleduse lõpetasin. Selleks, et täna uut alustada. Ma pole julgenud veel materjali vaadatagi, millest see räägib. Tahaks see kuu nende stsenadega juba ühele poole ära saada, et siis nädal või kaks rahulikult tolle suvel idanema pandud filmiprojektiga tegeleda. Sedamoodi mõnu ja süvenemise ja hasardiga.

No ja siis need külaskäigud. Esmaspäeval oli linnas tihedasti tuulamist ja asjaajamist, pärast olime mitu tundi Vibulas külas. Ja eile jällegi Otepääl  õhtusöögil tolles ilusas majapidamises, millest augustis korra juba kirjutasin. Liharullid ploomitäidisega olid äärmiselt maitsvad. Samuti hindan ma ülimalt kõrgelt seda umbes kümmet kilo kodulambavillast lõnga, mille perenaine mulle kinkis. Mõnes majapidamises jäävad sellised asjad seisma, ja tegelikult ka, kui need ikka juba paarkümmend aastat lihtsalt kuskil seisnud on, siis on täiesti mõttekas need kellelegi ära anda. Küll mina juba tean, mis sellest lõngast saama hakkab. Lõnga pole mul kunagi liiga palju. Pealegi nüüd saan suvel katsetada ka taimedega värvimist, nii et ma vaikselt uurin teemat juba praegu. Aitäh! Mul on ikka südamest ja päriselt hea meel, et mul lõpuks korraga nii palju lõnga majas on, et puudujäämist ei pea kartma!

Talvised õhtud

Reedene tööpäev ajas pea paksuks ja tuju nukraks. Pärast lullamilla kirjutamist tegelesin selle laevakaitsjate teemaga ja kirjutasin Lääne Elu jaoks vastava arvamusloo, ning pärast seda tundsin, et lihtsalt pean nüüd enne vana pimedust korraks metsa vahele saama. Võtsin tädi Tötsu ja läksingi. Paar pilti tegin. Selles sinises õhtuvalguses on niisugune isevärki meeleolu, mida ma alati olen nautinud.

õhtu.jpg

mänd.jpg

Ega kaua ei saanudki töllerdada, pimedus ajas ikka lõpuks koju, ja seegi oli asja eest. Ootasin tegelikult ühe kauge armsa külalise saabumist ja tahtsin selleks ajaks söögi hakkama ning kamina küdema panna. Külaline tuli ja oli, laupäeva hommikul saatsin ta tagasi pikale teele ning asusin ette valmistama seenepirukat külaskäigule kaasahaaramiseks. Sest ühe Aalujate rakukesega oli meil ometi laupäevaks planeeritud pisike isevärki töötuba Rahmeldajamaal. Ott, reetur, hüppas aga viimasel hetkel alt, sest osutus mingi tööga peaaegu ummikusse jooksnuks ja vajas noid laupäevaseid töötunde lisaks. Aga ma ei kurvastanud. Anni haaras mu siit mööda sõites saba peale ja meil oli tore ja lõbus Otitagi.

Nõnda siis veetsimegi seal terve pika laupäeva kuni õhtuni välja. Anni tegi sellist ilusat tööd:

 

klaas ja puit.jpg

 

Ja mina avastasin, et kodust kaasahaaratud puuhelmed, mis nonde lauallebavate kunstiteoste dekoreerimiseks ei lähe, võin ju härra Rahmeldajalt nurutud jõhvi otsa ajada ja omale lihtsalt järjekordse puidust helmekee meisterdada.

Kuidagi kerkis Rahmeldajates üles mingi makramee teema. See mõte kiusas mind tänagi veel natuke, nii et millegi mõistlikuma tegemise asemel otsisin välja linast nööri, sidusin teise otsa kaminariistade stange külge ja hakkasin sõlmima pekihoidjat. Tihastele. Või üldse rasvatoidulistele lindudele. Mõte oli umbes selline, et pekk akna taha esteetiliselt rippuma saada, ja nii, et rebased või varesed või rongad seda ära ei saaks varastada.

Täna on juba pime, aga homme pildistan seda ilu ja näitan teile ka.

Ning siis tuli naabrinaine külla. Tähistasime tagasihoidlikult. Meil ju täna kodu aastapäev. Täpselt aasta tagasi asusime siia elama, ja ma võin öelda, et see oli üks tark tegu ning õnnistatud ettevõtmine. Olgu tänatud kõik head jõud, kes meile selle koha andsid ja meid siia tõid.

kell.jpg

 

 

 

 

Loomadega midagi lahti

Hommikupoolikul tuiasid meie pillikojatagusel põllul kolm kitse ringi. Otsisid lume alt näksimist, vahtisid hajameelselt ringi ja ei teinud suurt väljagi, kui ma fotoaparaadiga terrassile pilti klõpsutama tulin. Ma küll ogoroodinal vaatamas ei käinud, aga ma arvan, et nad oma visiidi käigus kas varem või hiljem konsumeerisid ka mu viimaste peakeste pärast kasvama jäetud rooskapsad. Aga vahet pole. Eks ma ole neid juba söönud küll.

kitsed.jpg

 

Eile käisime proua Punksuga arsti juures. Just nagu mu süda aimas, uudised ei olnud head. Mu armsal vanaproual on nüüdseks kadunud suust kõik hambad peale viimase logiseva kihva. Tema vanust pole me ju kunagi teadnud, nagu pahatihti nende teise ringi ehk leidloomadega kipub olema, igatahes pean usutavaks arsti arvamust, et päris kindlasti on ta üle kümne aasta vana… ja ilmselt kohe tunduvalt üle kümne. Proua Punksul on praegu  põletik suus (ühest vanast sissejäänud hambajuurest) ja silmades, samuti diabeet ja midagi ka kuseteedega, kuid mis täpselt seal toimub, seda saab diagnoosida alles pärast uriiniproovi võtmist millalgi. Aga enne püüaks selle põletiku maha saada.

Kaunis kurvalt kõlab see kõik, aga praegu igatahes toimub ravimine ja sundsöötmine, sest vabatahtlikult ja iseseisvalt ei söö proua Punks enam suutäitki. Olete proovinud kassile vägisi pasteeti suhu toppida?

Nagu sellest vähe oleks, läks Kata eile hommikul õue ja on praeguse hetkeni seal kuskil. Kuigi mulle hakkas juba eile õhtupoolikul tunduma, et tal oleks aeg juba koju tagasi ilmuda, kus ta iganes ka hulgub.

Ja tädi Tötsu kratsib kõrva ja pirtsutab toiduga. Samas mul on raske uskuda, et temaga nüüd midagi tõsist võiks lahti olla, sest sealsamas kõrvalt Punksu kaussi pandud (ja taas ja taas tolle poolt järele jäetud) toidu nolpsab ta silmatorkava aplusega endale sisse.

Lõpuks ometi uks

Laupäeva hommik tähendas niisiis laupäeva pärastlõunat, aga suurepärane, et ta lõpuks tuli. See meie uks külma esiku ja sooja elutoa vahelise laia ava jaoks.

Siin on ta ootel, mida tarka nüüd tegema hakatakse.

algab.jpg

 

Esialgu ei tundunud üritus just eriti lootusrikas. Juba esimene asjaolu, millele põrkusime, oli selle ukse raskus. Ma olen küll päris tugev tüdruk, aga siiski ilmnes peaaegu kohe, et kahekesi Otiga me siiski seda suurt, laia ja rasket täispuitust paigaldatud ei saa. Meil on lihtsalt erakordselt vedanud, et on sõbrad.

töö.jpg

Aitäh!

(Vaadake, kui ilusad triibulise tallaga sussid! Ise tegin!)

Järgmine pilt on esiku poolt. Punast kardinat üleval hoidnud siinid ja konksud on veel alles ja rikuvad veidi üldilmet.

Samuti ma pean ütlema, et selle ukse toon on mõnevõrra heledam sellest, mida ma silmas pidasin ja lootsin saada, aga eritellimusel oleks see uks meile palju rohkem maksma läinud. Me nüüd mõtlemegi, kas see uks võib jääda sama hele, nagu ta praegu on, või suvel teeme väikese hoogtööpäevaku ja lakime selle tumedamaks, raamistusega sama tooni. Eks me seda veel vaata. Praegu on ta ju ikkagi ka väga ilus.

esiku poolt.jpg

 

Toa temperatuur tõusis tunni ajaga pärast ukse ettesaamist 3 kraadi ja tädi Tötsu on taas nõus põrandal pikutama. Ja mina käin muudkui mööda ning olen nii õnnelik, et külm tuul ei tõmbagi enam vastu jalgu!

 

soojas.jpg

 

Ilusaid talvepilte on ikka ka

Need on Oti tehtud. Kalpsas mul täna siin keskpäeval ümber maja ja pildistas. Aga uskumatu, kui madalal on ikka päike.

männistu.jpg

 

sauna poole.jpg

 

vaade.jpg

 

tiigile.jpg

 

ogoroodinal.jpg

Selle pildi peal on rooskapsad lumes. Kui nüüd ilma vähe pehmemaks teeb, siis võtan väitsa, lähen lõikan nad maha, toon tuppa ja nokin sealt pealt viimase saagi. Pärast eelmist korjet veidi enne jõulupühi jäi sinna ladvaosasse veel üht-teist võtta.

rooskapsad lumes.jpg

 

Ootan pikisilmi oma ukse saabumist. Lubati tuua kas reede õhtupoolikul või laupäeva hommikul… nii et praeguse seisuga on selge, et laupäeva hommikul. Kui on ikka sõnapidajad mehed. Aga küll nad on. Ja siis saab suure vahe soojaks ja tädi Tötsu saab vahepeal ehk diivani pealt maha ka.

 

tötsu.jpg

 

Üks sekeldus ilmnes nüüd veel, proua Punks jäi haigeks. Eks ta vindus juba tegelikult mõnda aega, aga täna oli ilmselge, et nüüd on tõesti midagi hullu lahti. Väga võimalik, et kui homme sellest uksetoomisest vähegi aega jääb, põrutame Punksuga Tartusse loomaarsti juurde. sest mul tõesti on juba päris hirm ta pärast.

Rännakult tagasi

Rännakult tagasi pole mitte mina, vaid üks vana perekonnadokument. Täna õhtul õnnestus mu päritolupere arhiivi tagasi saada ammustel aegadel kaduma läinud kiri. Internetioksjonilt. vabandan selle müüja ees ja loodan, et ta ei pahanda, kui kasutan siinkohal tema fotot, sest too kiri ise mu sõrmede vahele veel jõudnud ei ole.

1_1_31283868.jpg

Tegemist on Punase Risti vahendusel saadetud kirjaga Esimese maailmasõja päevilt. Minu vaarisa, kes oli tsaariarmees teeninuna Austriasse sõjavangi langenud, kirjutas selle kirja. Oma naisele, minu vaaremale Vändrasse.

See, miks ja kuidas too kiri perekonnaarhiivist kaduma läks, ei ole teada. On ainult paar oletust. Minu versioon oli, et see võis maha jääda pere kolimisel Raeveskist Läänemaale. Teist versiooni kuulsin täna: et mingi põlengu käigus asju välja tassides olevat osa neist asjadest siiski kuidagi veidralt kaotsi läinud. No umbes, et õuele veetud kummuti sahtlid kellegi poolt tühjaks tehtud. Ma ei tea! Isegi sellest põlengust ei tea, sest sellest vaarisa oma mälestustes ei kirjuta. Struwe, oled absoluutselt oodatud siia kommentaaridesse oma teadmisi lisama sellest asjast, kui tead enamat kui mina? Või keegi sugulane, kes mu blogi jälgib?

Sellest vaarisast, tema mälestustest ja Raeveskist olen kirjutanud ühes ammuses postituses.

Nii et see teema on mu hingele hell. Tolle kirja oksjoni avastas kallis sugulane täitsa juhuslikult ja sestsaadik olimegi terve kambaga siin peaaegu nädala alarmeeritud olekus, kas ja kuidas õnnestub see kiri perekonna valdusse tagasi tuua. Sest meil peetakse selliseid asju tähtsaks. Selle kirja koht on vaarisa mälestuste vahel või muude temast alles jäänud dokumentide hulgas.

Mul on üksainus küsimus selle kohta veel: kas neil oli sealt sõjavangilaagrist õigus välja kirjutada vaid vene keeles? Sest miks siis muidu on kogu kiri, ka otseselt vaaremale määratud tekst venekeelne? ma saan aru, et eestikeelsega oleks võinud probleeme tekkida. Aga miks saksakeelne ei võinud olla? Laager oli ju Austrias?

Kummalised kauged ajad. Loodame ainult, et meie ajad siin jälle kummaliseks ei lähe.

Aga muidu… see pakane on mu jaoks kole. Ott muigab mu üle kogu aeg, kui ma oma paranoias käin iga poole tunni tagant termomeetrit jälgimas, kuidas kraad langeb, ja esinen pidevalt igasuguste ettepanekutega  elupäästvate kiirsoojendamiste asjus. Täna pärast seda, kui WC-poti vesi hetkeks kinni külmus, olen ma näiteks veendunud, et profülaktiliselt peaks sinna seinatühimikku, kust torud kulgevad, aeg-ajalt föönist sooja õhku peale laskma, et sellist külmumist rohkem ei juhtuks. Ja et kuidas leida kiiremas korras mõned korralikud põhukotid, et neid väljaspoolt vastu seda õuepoolset WC seina kuhjata. Aga no tõesti. Kraadid alla viitteist miinust häirivad mind lausa psüühiliselt ja viivad mind väga vastikusse pidevalt alarmeeritud seisundisse koos traumeerivate sundmõttepiltidega, ja sellepärast ma talve ei armastagi. Mis ei armasta… ma kardan.

Mul on jäänud mulje, et kui teised kuulevad sõna “talv”, siis neile kangastub midagi sellist:

talv.jpg

Aga minul käivitub märksõna “talv” peale hoopis nt selline kujutluspilt:

stalingrad.jpg

 

Või veel hullem, selline:

der_tod_in_stalingrad.jpg

Võib-olla ma vaatasin väikse lapsena liiga palju sõjafilme ja need jätsid niimoodi oma kustumatu jälje. Või siis lõpetasin ma äkki oma eelmise elu talvise Stalingradi all surnukskülmumise läbi. Või on siin veel miski kolmas variant.

Ma olen tahtnud talve ja pakasega sõbraks saada küll ja ma näen ja tunnistan, et pakane on ilus. Aga samal ajal ja valdavalt on ta ikkagi väga õudne ja hirmutav ja tervet organismi alarmeeriv. Õnneks, õnneks on kevade alguseni veel vaid kaks ja pool kuud.

Massimõrv

Nagu te teate, ma suhtun igasugustesse loomadesse suure empaatia ja austusega ning kaldun neisse sügavalt kiinduma. Aga nüüd sai mul kõrini.
Siin on lihtsalt jube palju hiiri. Ja rotte. Siiani ma lootsin, et kassid saavad nendega hakkama ja loodus toimetab omasoodu, nii et ma ei pea sekkuma. Tõde on see, et hiirterohkus on nende elukate väärtuse saakloomana kasside silmis täielikult devalveerinud ja nüüd võivad mõlemad kala pilguga vaadata, kuidas rott üle läve julgelt tuppa tuleb, ringi vaatab ja seinaäärt mööda köögi poole rühkima hakkab. Mida kassid teevad? Haigutavad ja teesklevad, et nad vaatavad hoopis teisele poole tegelikult.

Hiiri on siin juba nii palju, et nad upuvad vetsupotti. Tähendab, üks uppus. Ott tõstis ta vahukulbiga sealt välja solgipange.
Ja kui ma täna avastasin, et vannitoa valamukapi sahtlist on ära söödud tervenisti 2 käsitööseepi ja tublisti järatud ka suvalise poeseebi ning isegi sapiseebi servi, samuti mitu karbitäit poolikuteks junnideks näritud intiimhügieenivahendeid ja tänutäheks kogu sahtel täis s—d, siis mu mõõt sai täis.
(Et hiired tampoone söövad, see oli minu jaoks väga uskumatu teadasaamine. Aga see selleks.)
Kättemaks alaku!
Eelmisest perenaisest oli jäänud korralikult ärapanduna siia erinevaid rotimürke.
Ma panin neid kõiki peaaegu igasse ruumi ja sellistesse kohtadesse, kust kassid ja koer neile ligi ei saa. Sest kui ma midagi nende närilistega siin ette ei võta, siis nad poegivad hulgi ja siis on neid veel rohkem kui praegu, mis on… no on juba selline päris hoomamatu hulk.
Tegelikult kui ma mõtlen, et seda väljapanekut söövad sellised nunnud

juttselg

ja sellised

hiir

ja sellised

kodurott-55x_rat1

…siis on mul valus ja kurb, et ma nendega siiski mitte sõbralikult koos elama ei mahu ja sellepärast pean neilt elu võtma.
Kui nad ainult elaksid kusagil mujal ja sööksid metsas sammalt või põllu peal mahapudisenud viljateri, mitte toas kassikrõbukaid, seepi ja tampoone, siis ma ei peaks neid tapma ja see vastaks täpselt minu ettekujutusele ideaalsest maailmast.
Ohh.

Aga see meie teine asi sai täna üle vaadatud, vormistatud ja kinni makstud. Nüüd teda veidike viimistletakse meie vajadustele vastavamaks ja ehk juba ülehomme tuuakse koju ära ka. Ja siis draamaring elutoas lõpetab ning eesriide asemele asuvad uksed.
Teate, see punane tekk laias ukseaugus on tore küll ja päästab päris palju, aga need tõeliselt külmad ilmad nüüd tegid siiski selgeks, et kõik muu peale konkreetse ukse köetava ja kütteta ruumi vahel on niisama vigur ja naljategemine. Te ei kujuta ette, kui palju sealt servade vahelt ja alt ikkagi külma tuleb. Muidugi parem kui hoopis ilma… aga uksega on kahtlemata ikkagi soojem.
See uks on peaaegu selline nagu alloleval pildil, aga mitte päris. Lihtsalt üldine ehitus on umbes sama. Aga sel meie uksel ei ole selliseid oksakohti ja alumiste lihtsate paneelide asemel on tal ilus freesitud soontega tahveldis. Väga ilus uks.
Ja küll te peagi näete ka õiget pilti.

sarnane uks

Aasta vahetudes

Talv on, noh. Pole minu aastaaeg. Pealegi käis mul siin jälle kirjutamis- ja arvutitüdimus kallal, ning jõuluaskeldused, külaskäigud ja võõrustamised käisid jälle justkui teiselt poolt üle pea.

Nii ma siis lihtsalt lasin kulgeda ja ei kirjutanudki peaaegu kuu aega blogisse midagi, kuigi oleks olnud ju kirjutada küll. Külaliste- ja sõidurohke aeg oleks ainest pakkunud palju, aga las ta seekord olla. Las ka mu kiidukõne vanale aastale tulla seekord sellise hilinemisega, sest parem hilja kui mitte kunagi.

See oli mu elu kõige intensiivsem, teokam ja täidetum aasta. Üks parimaid aastaid mu senises elus kindlasti, kui isegi mitte kõige parem… jah, isegi kõige parem. Suure elumuutuse aeg, ja nii suurepärane, tõeliselt õnnistatud aeg. Ja ma olen iga päev veendunud, et tegin siia kolides õigesti. Üle hulga aastate on mul jälle väga huvitav! Nii palju uusi sõpru, ja vanad sõbrad jätkuvalt südames, nii palju ägedaid tegevusi ja toimetamisi, uued teemad, uued oskused, uued  tegevused – ja seda arengut ning avastamist jätkub mul nüüd kindlasti veel hulgaks aastateks.

Nii oligi mu 2015. aasta nii hea aasta, et kohe kahju oli teda minema saata. Ega selliseid elus palju anta.

Uut aastat võtsime vastu lagedal põllul künka otsas, kust eeldasime võimsat vaadet ümbritsevatele ilutulestikele 360 kraadi ulatuses ümberringi. Ja seda me ka saime. Silopallid täitsid šampuselaua aset ja elamus oli põhjalik, võimas ja isegi müstiline.

aastavahetus.jpg

Aga see vana aasta viimane päev juba algas imeilusasti. Oli külm, päris külm – aga lund siis veel ei olnud. Lõuna ajal, kui ühe armsa külalise teele saatsime, võtsin endale tunnikese ja klõpsisin fotokaga üht-teist 2015. aastast veel endale mälestuseks.

horisont 31.12.15.jpg

 

plats 31.12.15.jpg

 

põld 31.12.15.jpg

Lehtkapsas paneb veel vapralt talvele vastu ja kõlbab sellisena edukalt ka toiduks pruukida.

lehtkapsas 31.12.15.jpg

Ja oma mägimännistusse olen ma lihtsalt armunud.

mägimännistu 31.12.jpg

Uue aastaga jõudis kohale Urr ja lumi. Nii on tänased vaated siinmail juba hoopis erinevad… aga ehk homme. Kui järjekordsest sekeldusest vähegi mahti saab… sest juba on käimas meie järjekordne sekeldus. Ma loodan, et sellest saab nüüd juba üsna ruttu asja ka, sest kui see laul meil korda läeb, siis peaks elutoa ja köögi temperatuur oluliselt stabiilsemaks ja elatavamaks muutuma. Nagu ehk aru saate – vahepeal on päris talv kohale jõudnud ja osutab oma jäise sõrmega väga resoluutselt soojapidavuse kitsaskohtadele.