Aidi Vallik avalikult

Laupäeva hommik tähendas niisiis laupäeva pärastlõunat, aga suurepärane, et ta lõpuks tuli. See meie uks külma esiku ja sooja elutoa vahelise laia ava jaoks.

Siin on ta ootel, mida tarka nüüd tegema hakatakse.

Esialgu ei tundunud üritus just eriti lootusrikas. Juba esimene asjaolu, millele põrkusime, oli selle ukse raskus. Ma olen küll päris tugev tüdruk, aga siiski ilmnes peaaegu kohe, et kahekesi Otiga me siiski seda suurt, laia ja rasket täispuitust paigaldatud ei saa. Meil on lihtsalt erakordselt vedanud, et on sõbrad.

Aitäh!

(Vaadake, kui ilusad triibulise tallaga sussid! Ise tegin!)

Järgmine pilt on esiku poolt. Punast kardinat üleval hoidnud siinid ja konksud on veel alles ja rikuvad veidi üldilmet.

Samuti ma pean ütlema, et selle ukse toon on mõnevõrra heledam sellest, mida ma silmas pidasin ja lootsin saada, aga eritellimusel oleks see uks meile palju rohkem maksma läinud. Me nüüd mõtlemegi, kas see uks võib jääda sama hele, nagu ta praegu on, või suvel teeme väikese hoogtööpäevaku ja lakime selle tumedamaks, raamistusega sama tooni. Eks me seda veel vaata. Praegu on ta ju ikkagi ka väga ilus.

Toa temperatuur tõusis tunni ajaga pärast ukse ettesaamist 3 kraadi ja tädi Tötsu on taas nõus põrandal pikutama. Ja mina käin muudkui mööda ning olen nii õnnelik, et külm tuul ei tõmbagi enam vastu jalgu!

Rännakult tagasi pole mitte mina, vaid üks vana perekonnadokument. Täna õhtul õnnestus mu päritolupere arhiivi tagasi saada ammustel aegadel kaduma läinud kiri. Internetioksjonilt. vabandan selle müüja ees ja loodan, et ta ei pahanda, kui kasutan siinkohal tema fotot, sest too kiri ise mu sõrmede vahele veel jõudnud ei ole.

Tegemist on Punase Risti vahendusel saadetud kirjaga Esimese maailmasõja päevilt. Minu vaarisa, kes oli tsaariarmees teeninuna Austriasse sõjavangi langenud, kirjutas selle kirja. Oma naisele, minu vaaremale Vändrasse.

See, miks ja kuidas too kiri perekonnaarhiivist kaduma läks, ei ole teada. On ainult paar oletust. Minu versioon oli, et see võis maha jääda pere kolimisel Raeveskist Läänemaale. Teist versiooni kuulsin täna: et mingi põlengu käigus asju välja tassides olevat osa neist asjadest siiski kuidagi veidralt kaotsi läinud. No umbes, et õuele veetud kummuti sahtlid kellegi poolt tühjaks tehtud. Ma ei tea! Isegi sellest põlengust ei tea, sest sellest vaarisa oma mälestustes ei kirjuta. Struwe, oled absoluutselt oodatud siia kommentaaridesse oma teadmisi lisama sellest asjast, kui tead enamat kui mina? Või keegi sugulane, kes mu blogi jälgib?

Sellest vaarisast, tema mälestustest ja Raeveskist olen kirjutanud ühes ammuses postituses.

Nii et see teema on mu hingele hell. Tolle kirja oksjoni avastas kallis sugulane täitsa juhuslikult ja sestsaadik olimegi terve kambaga siin peaaegu nädala alarmeeritud olekus, kas ja kuidas õnnestub see kiri perekonna valdusse tagasi tuua. Sest meil peetakse selliseid asju tähtsaks. Selle kirja koht on vaarisa mälestuste vahel või muude temast alles jäänud dokumentide hulgas.

Mul on üksainus küsimus selle kohta veel: kas neil oli sealt sõjavangilaagrist õigus välja kirjutada vaid vene keeles? Sest miks siis muidu on kogu kiri, ka otseselt vaaremale määratud tekst venekeelne? ma saan aru, et eestikeelsega oleks võinud probleeme tekkida. Aga miks saksakeelne ei võinud olla? Laager oli ju Austrias?

Kummalised kauged ajad. Loodame ainult, et meie ajad siin jälle kummaliseks ei lähe.

Aga muidu… see pakane on mu jaoks kole. Ott muigab mu üle kogu aeg, kui ma oma paranoias käin iga poole tunni tagant termomeetrit jälgimas, kuidas kraad langeb, ja esinen pidevalt igasuguste ettepanekutega  elupäästvate kiirsoojendamiste asjus. Täna pärast seda, kui WC-poti vesi hetkeks kinni külmus, olen ma näiteks veendunud, et profülaktiliselt peaks sinna seinatühimikku, kust torud kulgevad, aeg-ajalt föönist sooja õhku peale laskma, et sellist külmumist rohkem ei juhtuks. Ja et kuidas leida kiiremas korras mõned korralikud põhukotid, et neid väljaspoolt vastu seda õuepoolset WC seina kuhjata. Aga no tõesti. Kraadid alla viitteist miinust häirivad mind lausa psüühiliselt ja viivad mind väga vastikusse pidevalt alarmeeritud seisundisse koos traumeerivate sundmõttepiltidega, ja sellepärast ma talve ei armastagi. Mis ei armasta… ma kardan.

Mul on jäänud mulje, et kui teised kuulevad sõna “talv”, siis neile kangastub midagi sellist:

Aga minul käivitub märksõna “talv” peale hoopis nt selline kujutluspilt:

Või veel hullem, selline:

Võib-olla ma vaatasin väikse lapsena liiga palju sõjafilme ja need jätsid niimoodi oma kustumatu jälje. Või siis lõpetasin ma äkki oma eelmise elu talvise Stalingradi all surnukskülmumise läbi. Või on siin veel miski kolmas variant.

Ma olen tahtnud talve ja pakasega sõbraks saada küll ja ma näen ja tunnistan, et pakane on ilus. Aga samal ajal ja valdavalt on ta ikkagi väga õudne ja hirmutav ja tervet organismi alarmeeriv. Õnneks, õnneks on kevade alguseni veel vaid kaks ja pool kuud.

Nagu te teate, ma suhtun igasugustesse loomadesse suure empaatia ja austusega ning kaldun neisse sügavalt kiinduma. Aga nüüd sai mul kõrini.
Siin on lihtsalt jube palju hiiri. Ja rotte. Siiani ma lootsin, et kassid saavad nendega hakkama ja loodus toimetab omasoodu, nii et ma ei pea sekkuma. Tõde on see, et hiirterohkus on nende elukate väärtuse saakloomana kasside silmis täielikult devalveerinud ja nüüd võivad mõlemad kala pilguga vaadata, kuidas rott üle läve julgelt tuppa tuleb, ringi vaatab ja seinaäärt mööda köögi poole rühkima hakkab. Mida kassid teevad? Haigutavad ja teesklevad, et nad vaatavad hoopis teisele poole tegelikult.

Hiiri on siin juba nii palju, et nad upuvad vetsupotti. Tähendab, üks uppus. Ott tõstis ta vahukulbiga sealt välja solgipange.
Ja kui ma täna avastasin, et vannitoa valamukapi sahtlist on ära söödud tervenisti 2 käsitööseepi ja tublisti järatud ka suvalise poeseebi ning isegi sapiseebi servi, samuti mitu karbitäit poolikuteks junnideks näritud intiimhügieenivahendeid ja tänutäheks kogu sahtel täis s—d, siis mu mõõt sai täis.
(Et hiired tampoone söövad, see oli minu jaoks väga uskumatu teadasaamine. Aga see selleks.)
Kättemaks alaku!
Eelmisest perenaisest oli jäänud korralikult ärapanduna siia erinevaid rotimürke.
Ma panin neid kõiki peaaegu igasse ruumi ja sellistesse kohtadesse, kust kassid ja koer neile ligi ei saa. Sest kui ma midagi nende närilistega siin ette ei võta, siis nad poegivad hulgi ja siis on neid veel rohkem kui praegu, mis on… no on juba selline päris hoomamatu hulk.
Tegelikult kui ma mõtlen, et seda väljapanekut söövad sellised nunnud

ja sellised

ja sellised

…siis on mul valus ja kurb, et ma nendega siiski mitte sõbralikult koos elama ei mahu ja sellepärast pean neilt elu võtma.
Kui nad ainult elaksid kusagil mujal ja sööksid metsas sammalt või põllu peal mahapudisenud viljateri, mitte toas kassikrõbukaid, seepi ja tampoone, siis ma ei peaks neid tapma ja see vastaks täpselt minu ettekujutusele ideaalsest maailmast.
Ohh.

Aga see meie teine asi sai täna üle vaadatud, vormistatud ja kinni makstud. Nüüd teda veidike viimistletakse meie vajadustele vastavamaks ja ehk juba ülehomme tuuakse koju ära ka. Ja siis draamaring elutoas lõpetab ning eesriide asemele asuvad uksed.
Teate, see punane tekk laias ukseaugus on tore küll ja päästab päris palju, aga need tõeliselt külmad ilmad nüüd tegid siiski selgeks, et kõik muu peale konkreetse ukse köetava ja kütteta ruumi vahel on niisama vigur ja naljategemine. Te ei kujuta ette, kui palju sealt servade vahelt ja alt ikkagi külma tuleb. Muidugi parem kui hoopis ilma… aga uksega on kahtlemata ikkagi soojem.
See uks on peaaegu selline nagu alloleval pildil, aga mitte päris. Lihtsalt üldine ehitus on umbes sama. Aga sel meie uksel ei ole selliseid oksakohti ja alumiste lihtsate paneelide asemel on tal ilus freesitud soontega tahveldis. Väga ilus uks.
Ja küll te peagi näete ka õiget pilti.