Massimõrv

Nagu te teate, ma suhtun igasugustesse loomadesse suure empaatia ja austusega ning kaldun neisse sügavalt kiinduma. Aga nüüd sai mul kõrini.
Siin on lihtsalt jube palju hiiri. Ja rotte. Siiani ma lootsin, et kassid saavad nendega hakkama ja loodus toimetab omasoodu, nii et ma ei pea sekkuma. Tõde on see, et hiirterohkus on nende elukate väärtuse saakloomana kasside silmis täielikult devalveerinud ja nüüd võivad mõlemad kala pilguga vaadata, kuidas rott üle läve julgelt tuppa tuleb, ringi vaatab ja seinaäärt mööda köögi poole rühkima hakkab. Mida kassid teevad? Haigutavad ja teesklevad, et nad vaatavad hoopis teisele poole tegelikult.

Hiiri on siin juba nii palju, et nad upuvad vetsupotti. Tähendab, üks uppus. Ott tõstis ta vahukulbiga sealt välja solgipange.
Ja kui ma täna avastasin, et vannitoa valamukapi sahtlist on ära söödud tervenisti 2 käsitööseepi ja tublisti järatud ka suvalise poeseebi ning isegi sapiseebi servi, samuti mitu karbitäit poolikuteks junnideks näritud intiimhügieenivahendeid ja tänutäheks kogu sahtel täis s—d, siis mu mõõt sai täis.
(Et hiired tampoone söövad, see oli minu jaoks väga uskumatu teadasaamine. Aga see selleks.)
Kättemaks alaku!
Eelmisest perenaisest oli jäänud korralikult ärapanduna siia erinevaid rotimürke.
Ma panin neid kõiki peaaegu igasse ruumi ja sellistesse kohtadesse, kust kassid ja koer neile ligi ei saa. Sest kui ma midagi nende närilistega siin ette ei võta, siis nad poegivad hulgi ja siis on neid veel rohkem kui praegu, mis on… no on juba selline päris hoomamatu hulk.
Tegelikult kui ma mõtlen, et seda väljapanekut söövad sellised nunnud

juttselg

ja sellised

hiir

ja sellised

kodurott-55x_rat1

…siis on mul valus ja kurb, et ma nendega siiski mitte sõbralikult koos elama ei mahu ja sellepärast pean neilt elu võtma.
Kui nad ainult elaksid kusagil mujal ja sööksid metsas sammalt või põllu peal mahapudisenud viljateri, mitte toas kassikrõbukaid, seepi ja tampoone, siis ma ei peaks neid tapma ja see vastaks täpselt minu ettekujutusele ideaalsest maailmast.
Ohh.

Aga see meie teine asi sai täna üle vaadatud, vormistatud ja kinni makstud. Nüüd teda veidike viimistletakse meie vajadustele vastavamaks ja ehk juba ülehomme tuuakse koju ära ka. Ja siis draamaring elutoas lõpetab ning eesriide asemele asuvad uksed.
Teate, see punane tekk laias ukseaugus on tore küll ja päästab päris palju, aga need tõeliselt külmad ilmad nüüd tegid siiski selgeks, et kõik muu peale konkreetse ukse köetava ja kütteta ruumi vahel on niisama vigur ja naljategemine. Te ei kujuta ette, kui palju sealt servade vahelt ja alt ikkagi külma tuleb. Muidugi parem kui hoopis ilma… aga uksega on kahtlemata ikkagi soojem.
See uks on peaaegu selline nagu alloleval pildil, aga mitte päris. Lihtsalt üldine ehitus on umbes sama. Aga sel meie uksel ei ole selliseid oksakohti ja alumiste lihtsate paneelide asemel on tal ilus freesitud soontega tahveldis. Väga ilus uks.
Ja küll te peagi näete ka õiget pilti.

sarnane uks

Advertisements

7 kommentaari

  1. rahutu rahmeldaja said,

    7. jaan. 2016 kell 10:12

    Ei ole massimõrv, olelusvõitlus on ja selleks, et ära närida kõik, mis majas närida annab ei ole tegelikult vaja horde, piisab ühest pesategevast tublist mammakust.

  2. T. said,

    7. jaan. 2016 kell 10:50

    Ma tean, mida Sa tunned. Meil kolib enamus närilisi otse keldrisse ja püüame neid sealt lõksuga aga ema maja on mul samuti maal, põldude servas ja seal on ikka tõsine hiiremöll kohe kui külmemad ilmad saabuvad. Viimati seal külas käies avastasin hommikul voodit tehes, et olen hiire kaisus maganud. Vuihh! No tõesti – vuihh! Püüdsime ta purki aga mis edasi? Lõksuga keldris hiirt tappa on üks asi aga kui oled sellise ilusate silmadega pisikese armsa olevuse purki püüdnud, siis sa teda ju enam ei tapa. Vähemalt minu käsi küll ei tõuse. Kokkuvõttes elas ta paar päeva purgis laastudest tehtud pesas ja sõi head-paremat ja siis viisime ta kaugemale põlluserva ja lasime lahti 🙂 Hiired on armsad küll aga mitte majas, veel vähem kaisus!

  3. sk said,

    7. jaan. 2016 kell 12:11

    Need, kes tampoone söövad, need on hiir-modellid. huvitav, et sa ei tea.

  4. Muhedik said,

    7. jaan. 2016 kell 13:23

    Ma arvan ka, et see pole massimõrv, vaid oma õiguste eest seismine. Maja on ehitatud inimestele ja hiired peavad endale mujal kodu leidma. Kus nad siis elavad, kui majja ei pääse? Ise nad tulevad endale hukatust otsima.
    Jään huviga õiget ust ootama, isegi praegune foto tundub hea.
    Ja eelmise postituse kommentaariks- mände peab aias palju olema, nad on ilusad ja kohevad rohelistel aastaaegadel, talvel aga muinasjutulised.

  5. altmoisa said,

    7. jaan. 2016 kell 19:49

    Olen selle ajajärgu üle elanud Altmõisa vanas karjamõisas. Meil polnud ainult hiired, vaid ka rotid ja neid ikka oli. Näiteks nad närisid õlipudelile augu sisse, lasid õli välja, panid selle nahka ja siis jooksid oma õliste käpakestega kõikjal ringi. Lisaks jäi neist hulgaliselt väljaheiteid. Ja kuna nad ronisid mööda elektrijuhtmeid, siis ei olnud kohta, mis poleks ühtlaselt kaetud rotisita ja õli seguga. Väk. Aga… praegu pole meil vanas majas ühtegi rotti ega hiirt juba aastaid. Meile tuli majapidajannaks Sirley, kellel polnud tõsise maainimesena mingit soovi närilistega koos elada ja ka vähimaidki kõhklusi rotimürgi kasutamisel. Peatselt sattus meile esimene suvekass tulema ja see oli ja on niisugune murdja, et need närilised, kes Sirley käest pääsesid, lõpetasid Picasso kõhus. Siin lisan, et mürki ja kassi me kasutasime teadlikult väga lahus, see tähendab, et esimesel mürgiaastal meil kassi ikka ei olnud. Kassi ajal pole me mürki kasutanud, kartes, et kass võib mõne mürki söönud hiire kogemata konsumeerida. Nojah, nüüd on meil kasse rohkem ja kõik nad ei ole ühtlaselt ägedad hiirepüüdjad. Parim ka praegu on ikkagi seesama vana Picasso, endine kõuts. Hiirevaba elu oleme elanud siiani, umbes 8 aastat ei krõbista ükski hiir enam isegi seina sees. Kassid käivad oma lõbuks hiirejahil õues ja veavad vahel mõne hiire tuppa, et siis majalised saaks kooris kisada. Seega – see võitlus on võidetav :).

  6. lendav said,

    8. jaan. 2016 kell 17:13

    Mul üks just krõbistab kusagil põranda all. Haruldane külaline, kui ta peaks tuppa tulema, siis eluga siit kahe kassi käest ei pääseks.

  7. Maria said,

    8. jaan. 2016 kell 17:28

    Oh, jummel küll! Tean seda tunnet: jõetut viha ja meelehärmi. Meil maal järasid hiired kapis seisnud voodipesu läbi. Vanaaegsed käsitöölinad . Puha ribadeks! Jube vastik oli pesu kevadel kappidest välja võtta ja vaadata seda hävitustööd.. Olime küll pannud igale poole mürki selleks paariks kuuks kui kohal ei käinud, aga abi küll sellest suurt ei olnud.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: