Rännakult tagasi pole mitte mina, vaid üks vana perekonnadokument. Täna õhtul õnnestus mu päritolupere arhiivi tagasi saada ammustel aegadel kaduma läinud kiri. Internetioksjonilt. vabandan selle müüja ees ja loodan, et ta ei pahanda, kui kasutan siinkohal tema fotot, sest too kiri ise mu sõrmede vahele veel jõudnud ei ole.
Tegemist on Punase Risti vahendusel saadetud kirjaga Esimese maailmasõja päevilt. Minu vaarisa, kes oli tsaariarmees teeninuna Austriasse sõjavangi langenud, kirjutas selle kirja. Oma naisele, minu vaaremale Vändrasse.
See, miks ja kuidas too kiri perekonnaarhiivist kaduma läks, ei ole teada. On ainult paar oletust. Minu versioon oli, et see võis maha jääda pere kolimisel Raeveskist Läänemaale. Teist versiooni kuulsin täna: et mingi põlengu käigus asju välja tassides olevat osa neist asjadest siiski kuidagi veidralt kaotsi läinud. No umbes, et õuele veetud kummuti sahtlid kellegi poolt tühjaks tehtud. Ma ei tea! Isegi sellest põlengust ei tea, sest sellest vaarisa oma mälestustes ei kirjuta. Struwe, oled absoluutselt oodatud siia kommentaaridesse oma teadmisi lisama sellest asjast, kui tead enamat kui mina? Või keegi sugulane, kes mu blogi jälgib?
Sellest vaarisast, tema mälestustest ja Raeveskist olen kirjutanud ühes ammuses postituses.
Nii et see teema on mu hingele hell. Tolle kirja oksjoni avastas kallis sugulane täitsa juhuslikult ja sestsaadik olimegi terve kambaga siin peaaegu nädala alarmeeritud olekus, kas ja kuidas õnnestub see kiri perekonna valdusse tagasi tuua. Sest meil peetakse selliseid asju tähtsaks. Selle kirja koht on vaarisa mälestuste vahel või muude temast alles jäänud dokumentide hulgas.
Mul on üksainus küsimus selle kohta veel: kas neil oli sealt sõjavangilaagrist õigus välja kirjutada vaid vene keeles? Sest miks siis muidu on kogu kiri, ka otseselt vaaremale määratud tekst venekeelne? ma saan aru, et eestikeelsega oleks võinud probleeme tekkida. Aga miks saksakeelne ei võinud olla? Laager oli ju Austrias?
Kummalised kauged ajad. Loodame ainult, et meie ajad siin jälle kummaliseks ei lähe.
Aga muidu… see pakane on mu jaoks kole. Ott muigab mu üle kogu aeg, kui ma oma paranoias käin iga poole tunni tagant termomeetrit jälgimas, kuidas kraad langeb, ja esinen pidevalt igasuguste ettepanekutega elupäästvate kiirsoojendamiste asjus. Täna pärast seda, kui WC-poti vesi hetkeks kinni külmus, olen ma näiteks veendunud, et profülaktiliselt peaks sinna seinatühimikku, kust torud kulgevad, aeg-ajalt föönist sooja õhku peale laskma, et sellist külmumist rohkem ei juhtuks. Ja et kuidas leida kiiremas korras mõned korralikud põhukotid, et neid väljaspoolt vastu seda õuepoolset WC seina kuhjata. Aga no tõesti. Kraadid alla viitteist miinust häirivad mind lausa psüühiliselt ja viivad mind väga vastikusse pidevalt alarmeeritud seisundisse koos traumeerivate sundmõttepiltidega, ja sellepärast ma talve ei armastagi. Mis ei armasta… ma kardan.
Mul on jäänud mulje, et kui teised kuulevad sõna “talv”, siis neile kangastub midagi sellist:
Aga minul käivitub märksõna “talv” peale hoopis nt selline kujutluspilt:
Või veel hullem, selline:
Võib-olla ma vaatasin väikse lapsena liiga palju sõjafilme ja need jätsid niimoodi oma kustumatu jälje. Või siis lõpetasin ma äkki oma eelmise elu talvise Stalingradi all surnukskülmumise läbi. Või on siin veel miski kolmas variant.
Ma olen tahtnud talve ja pakasega sõbraks saada küll ja ma näen ja tunnistan, et pakane on ilus. Aga samal ajal ja valdavalt on ta ikkagi väga õudne ja hirmutav ja tervet organismi alarmeeriv. Õnneks, õnneks on kevade alguseni veel vaid kaks ja pool kuud.
Aidi Vallik avalikult 
thela said,
8. jaan. 2016 kell 09:55
Mina ühinen Sinuga talve kartmise teemal. Ma laseks selle talve eest võimalikult kaugele jalga. Ei fänna ma lumelükkamist ja peale selle totaalse pürofoobina ma kardan kogu aeg, et kütan kuskilt üle ja midagi läheb põlema. See pidevas hirmus elamine halvab muu mõtlemise täiesti ära. Õnneks on talv mööduv nähtus.
Futu said,
8. jaan. 2016 kell 10:41
Jumala eest…täpselt sama suhtumine.:) Ja pisikesed veidrad ideed, mis peaks tegema, et…Õnneks see õudus on seekord lühiajaline. Aga ma mäletan mingeid aegu kus oli alla 20 ja mitu nädalat.
Muhedik said,
8. jaan. 2016 kell 13:12
Nii tore, et see kiri, küll kummalise ringiga, õigesse kohta tagasi jõudis. Esimese maailmasõja ajal oli Eesti tsaari-Venemaa osa, isegi kooliõpetus käis siin vene keeles. Suhted Saksamaaga olid olematud, ilmselt seepärast siis ka vene keel.
Pese 90kraadiga vähemalt korra nädalas kasvõi puhast pesu, et kanalisatsioonitorud ära ei külmuks, kõige ohutum päästevahend, eriti valvas peab olema ilma soojenemise ajal.
Mida rohkem talve kardad, seda hirmsam ta tundub. Naudi parem ta ilu, millest poolel maailmal aimugi pole.
T. said,
8. jaan. 2016 kell 14:20
See on nii hea uudis, et selle kirja tagasi oma perele saite. Mulle paar külma talvekuud aastas täitsameeldivad nagu ka lumised talvevaated aga Sinu pildivõrdlus pani kohe tükiks ajaks naeru pugistama 🙂
lendav said,
8. jaan. 2016 kell 14:21
Senikaua, kuni mul on võimalus olla köetavas ruumis, ma talve ei karda. Eelmisel aastal oli isegi imelik tunne, et midagi on valesti – pole kindel, kas termomeeter korraks -15 kraadi pealegi jõudis. Aga pole õiget talve kasvõi ühepäevase alla -20 külmasutsakata. Oli selline, tunne, et kevad ei saagi tulla, sest õiget talve pole olnud.
Mul siin midagi hullemat karta, kui juba on. Vesi kaevus ei külmu ja solk läheb ilusti välja, kuni mu jalad aianurka käia jaksavad. Kui puid on, pole midagi karta. Ainult imestada, kuidas aknale järjest rohkem jäälilli tuleb.
Vaarisa kirja üle on hea meel, tean, mis tunne see on, kui midagi aegade hämarusest ennast ilmutab 🙂
kiskjasiil said,
8. jaan. 2016 kell 15:24
Hhh, mulle ka sinu illustreerivad pildid meeldisid 🙂 ja vanasti sai Tartus üürikas ka külmal ajal massiliselt pesu pestud, et vesi liiguks 🙂 Nüüd on vai düks veetoru ja see on korra külmunud 2 talve tagasi, aga kaevust saab vett ja KSJ juures tsivilisatsiooni. Mina pigem sallin talve u nagu kassid seda teevad, nad taluvad seda, aga vaimustusest ei nurru. Mulle lihtsalt meeldib see hetk, kui pärast -30 tõuseb -15 peale ja siis on nii soe.
Kestvuse koha pealt olen aga eriti umbusklik, need talved, kas teate ei lõpe siis kui on aeg, vaid hoopis siis kui heaks arvavad.
Maire said,
8. jaan. 2016 kell 23:59
Ma loodan, et puugid ei osanud sellist külma ette näha ja pugesid liiga vähe maa sisse, nii et see külm nad nüüd kõik hingusele saadab 😀 Ei ole küll väga sõbralik mõte, aga meil siin saarel puuke kordades rohkem kui inimesi ja nendega ei ole tore koos elada.
Kirja lugu on äge!
rahutu rahmeldaja said,
9. jaan. 2016 kell 21:17
Kirja kättesaamine on sündmus omaette, hea, et sedasi läks 🙂 aga talve sedasi karta on meie laiuskraadil küll kole 😦 sedasi pead igal aastal paar kuud hirmus elama. Kas kuidagi neid kolekaadreid kustutada ei saaks ja rohkem ikka ilule rõhuda 🙂