Linnusöökla

Lubasin pilti teha sellest sõlmetööst, mis läinud pühapäeva hommikul uiu ajel valmis sai meisterdatud. Igatahes on see tihedas ja igapäevases kasutuses ning tihaserahva hulgas populaarne, võin ma öelda. Ott riputas selle sinnasamasse elutoa akna taha, kus söögimajake juba ees kliente teenindamas oli.

söökla.jpg

 

Mu fotokas kahjuks on vana ja väeti ning ajast maha jäänud, ei luba toast vastu valgust normaalseid pilte teha, aga ühe panen siia ikkagi.

söökla toast.jpg

 

Uudiseid ka kassirindelt: Kata oli seekord kadunud kümme päeva. Olin ta taas mõttes jõudnud juba maha matta… või noh, ilvese või rebase kõhtu. Või siis teine versioon oli, et ta on leidnud omale uue kodu kuskil siin hajaküla avarustes, koha kellegi soojas laudanurgas. Eriti ma kaldusin seda versiooni uskuma, kui kaheksandal päeval ta kadumisest terrassil kassijälgi nägin. Ta oli käinud, aga kohe ka läinud, ootamata ära, millal keegi trepile või õue liikuma tuleb. Ja eile õhtul olid taas terrassile, kuid seekord ka õuele kassijäljed ilmunud, nii et saime oma tund aega Otiga õues jäljekütte mängida. Saime oma Kata kätte puukuuri pealt lakast, kus ta ühel hetkel meile vastu näuguma hakkas. Nii et nüüd on põgenik taas kodus soojas toas oma mõnusas pesas ja vaheldumisi sööb ning magab.

Aga proua Punksuga on asjad halvasti. Kohe väga pahasti. Ravi tundus vahepeal aitavat, aga siis tuli taas kiire halvenemine, ja nüüd ma isegi ei looda enam. Ma arvan, et peame hakkama temaga hüvasti jätma, ja see on lihtsalt talumatu mõte.

Stsenaariumite otsas istun muidugi ka, eile just ühe jõleduse lõpetasin. Selleks, et täna uut alustada. Ma pole julgenud veel materjali vaadatagi, millest see räägib. Tahaks see kuu nende stsenadega juba ühele poole ära saada, et siis nädal või kaks rahulikult tolle suvel idanema pandud filmiprojektiga tegeleda. Sedamoodi mõnu ja süvenemise ja hasardiga.

No ja siis need külaskäigud. Esmaspäeval oli linnas tihedasti tuulamist ja asjaajamist, pärast olime mitu tundi Vibulas külas. Ja eile jällegi Otepääl  õhtusöögil tolles ilusas majapidamises, millest augustis korra juba kirjutasin. Liharullid ploomitäidisega olid äärmiselt maitsvad. Samuti hindan ma ülimalt kõrgelt seda umbes kümmet kilo kodulambavillast lõnga, mille perenaine mulle kinkis. Mõnes majapidamises jäävad sellised asjad seisma, ja tegelikult ka, kui need ikka juba paarkümmend aastat lihtsalt kuskil seisnud on, siis on täiesti mõttekas need kellelegi ära anda. Küll mina juba tean, mis sellest lõngast saama hakkab. Lõnga pole mul kunagi liiga palju. Pealegi nüüd saan suvel katsetada ka taimedega värvimist, nii et ma vaikselt uurin teemat juba praegu. Aitäh! Mul on ikka südamest ja päriselt hea meel, et mul lõpuks korraga nii palju lõnga majas on, et puudujäämist ei pea kartma!

Advertisements

5 kommentaari

  1. lendav said,

    21. jaan. 2016 kell 15:53

    Kata on ootamatult osutunud kogenud ilmaränduriks… Hea, et tagasi tuli, kahest kassist korraga ilma jääda oleks liiga ränk. Kata on ilus loom ja osav hiirepüüdja, ehk jääb nüüd paremini koju püsima.

  2. rahutu rahmeldaja said,

    22. jaan. 2016 kell 07:08

    Mina pole veel punumiseni jõudnud aga Ülo tegi riputisele peened nöörid või kuidas seda nüüd nimetadagi. Kata üle on hea meel, hakkasin juba ise ka muretsema aga see teine kasiuudis on kurb. Lemmikute lühike eluiga ongi see kõige raskem, sest see kokkukasvamine nendega on nii täielik. Ja ometi tuleb ka selle paratamusega leppida. 😦

    • kiskjasiil said,

      22. jaan. 2016 kell 09:28

      Lindude talvine toitmine on puhas rõõm, kui ma varahommikul nende maja täitma lähen, siis mõned rasvatihased juba ootavad ning on minuga nii harjunud, et enam ei page.
      Lindude tarvis on majast veidi kaugemal ka seemnekera, mida tuleb täita u kord kahe päeva jooksul, nii et nälga nad ei jää.

      Kata paistab tõepoolest üks iseloomuga loom olevat ja teie Otiga jälle iseloomuga pererahvas, enne ei jäta kui kass kodus soojas ja magamas.

      Mõnusaid loomingulisi hetki!

  3. thela said,

    22. jaan. 2016 kell 10:58

    Loomade minek on raske, aga mõnikord ei ole nende minekut mõtet raviga pikemaks ja piinarikkamaks muuta. Ma lasin oma eelmisele vähihaigele kassile viis operatsiooni teha ja tulemus oli ikka null…midagi pole teha, kurbus ja lein on nende lühikese eluea puhul paratamatu ja meie mälestustesse jäävad nad alatiseks.

  4. Muhedik said,

    24. jaan. 2016 kell 21:01

    Lindudel on praegu raske aeg. Küllap nad kevadest jälle talvise söögilaua tasuvad.
    Kata on kass nagu peab olema, omad käigud, omad huvid. Aga küll on siis peale rännakuid kodus hea.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: