Reedel hommikupooliku sisustasid töised sooritused, aga seejärel haarati mind siit möödaminnes auto peale ja viidi kaasa lumisesse aeda. Muhedikes oli taas kord selline väike omalaadne aalujate rakukese kokkutulek, need, kes parasjagu lähimaal sõitmas olid või muidu parajalt lähedal läbihüppamiseks.
See on, nagu aed peab olema, sest ka talvel peab aed olema. Mis siis, et talvise aia nautimiseks poolest säärest lumes peab kahlama. Ja kahjuks said mu fotoka akud peaaegu kohe ka tühjaks, nii et pildistamisvõimekus piirdus umbes esimese veerandtunniga.
Kõik, kõik on lumises aias teistmoodi kui muidu. Eriti need puud ja läbikäiguteed. Imede maa.
Viimasel pildil oleva tee lõpus on päike. See lohutab mind natukene nendes kurbades päevades. Sest eile oli vali tuul ja tuisk, siis ei saanud, aga täna oleme hommikupoolikust saadik põletanud lõket, et külmunud maasse saaks hauakest kaevata. Proua Punks läks laupäeval tagasi heade kasside maale.
Aidi Vallik avalikult 
Lisa kommentaar