Kohtumine kirjanikuga – seekord teistpidi

Lõpuks ometi oli mul üle aegade taas võimalus üle elada kohtumine kirjanikuga teistpidi. Ses mõttes teistpidi, et mina istusin mõnusasti saalis ja kuulasin kirjanikku, mitte ei pidanud ise rahva ees selge häälega rääkima. Ma nautisin väga seda situatsiooni, ja veel enam seda, kui kaasa see rääkimine mu võttis ja ühesõnaga, “oh kui armas oli see.”

Käisime eile õhtul nimelt meie siinpoolse Aalujate-rakukesega Võnnus Valdur Mikitat kuulamas. Oh kui armas oli see. Ja nüüd ma olen ka tema viimase raamatu õnnelik omanik. Sain komplekti kokku.

Ma sügavalt nõustun peaaegu kõigega, mis ta kirjutab. Ja tunnen kadedust, et mina ise nii selgelt ja mõistlikult ei oska kõiki neid mõtteid välja öelda, aga ju ma ei peagi, sest mina pole Mikita. Hea, et tema on.

Läksime siit maksimaalselt täistuubitud Sussiga ja ma lootsin kogu hingest, et Suss käitub nende 2 X 30 km jooksul arukalt ja näitab ennast parimast küljest ja seekord trikke ei tee. Noh, peaaegu.

Pärast sõime ja jõime, puhkasime ja mängisime Rahmeldajate juures sügava hilisõhtuni välja. Vahetasime raamatuid edasi ja tagasi, elamusi, kogemusi ja muud head kraami.

Aga tagasisõit vastas mu peaaegu halvimatele ootustele – maantee seisukorra suhtes. No sinnagi sõites oli näha, et asi on jabur, kui läbisime sügavaid lörtsiroopaid, aga öösel tagasisõidu hetkeks olid need roopad lisaks kõigele veel ka kõvaks ja jäiseks külmunud, ja kohati lasid need selle õuduse peal sõitmise hääled küll tunda ja arvata, et nüüd see auto põhi suure raginaga sinna teele maha ka jääb. Mida paganat, Haaslava vald – tegemist oli asfaldiga, suuri Põlva ja Räpina maanteid ühendava maanteega, kuidas see võimalik on, et nii mitu päeva pärast metsikut kolmepäevast lumesadu on kogu see lumesadu ikka veel täiesti sahatamata olekus tee peal maas?!? Ma tänan jumalat, et ma Haaslava valda ei juhtunud kolima. Kambja vallas on vähemalt seni kõikide teedega kõik täiesti okei olnud, sahad käivad, kuskil ma pole kohanud sellist pornot tee peal vedelemas. Ja üleüldse, tee nii košmaarset seisukorda olen ma kohanud enne eilset veel ainult ühe korra oma elus: mõne aasta eest, kui oli üks tohutu lumerohke talv (kas võis olla 2010 või 2011?) ja me Otiga sõitsime Järvamaale mingisse kooli esinema, siis see märtsikuine tee kusagil pärast Koerut oli umbes samasugune, aga ikkagi ka mitte nii õudne kui nüüd Haaslava vallas.

Peab tõesti ütlema, et õnneks läks. Nii selle Kambja valda kolimisega kui sellega, et autole selle sõidu ajal siiski põhi alla jäi ja hoolimata vänderdamisest ei läinud masin ka ei lappama ega lippama. Meie Sussi neliveolisus on hoolimata selle masina muust tujukusest ikkagi üks imeline asi maailmas olemas.

Kirjatöö osas edenesin täna vähem, kui oleksin endalt oodanud, aga teistpidi: kuu lõpuni on veel ikkagi laupäev, pühapäev ja esmaspäev ka. Jõuan.

Advertisements

No ei teagi

Jälle on blogimatult möödunud mitu nädalat. Mitte et kirjutada midagi poleks, tegelikult ma olen lausa hirmuäratavalt aktiivne ja tegevuses, ma arvan. Aga midagi niisugust head ja suurepärast nagu polegi juhtunud, välja arvatud sünnipäev Sadama 5-s ja üldse meie sellekuine Läänemaa-sõit, kui tagasitee välja arvame. Sest siis me sattusime umbes Rapla joonel lumetuisku, mis mida lõuna poole, seda rohkem lumetormi mõõdud välja andis, ja me olime selle sees mitte oma neljaveolise Sussiga, vaid esiveolise Käulaga, millel pealegi puuduvad ABS-pidurid… Sõitsime kahel korral sellega teelt peaaegu välja. Peaaegu, st mõlemal korral kraavi õnneks ei jõudnud ja hangest saime ikkagi omal jõul teele tagasi.

Kuu esimese poole maadlesin muidu täiesti kohutava toimetamistööga, mis vahepeal ajas naerma, vahepeal aga nutma, ja ma mõtlesin korduvalt, mis toimub inimese peas, kes ilma igasuguste eelteadmisteta käsitletavas valdkonnas võtab kätte erialateksti tõlkimise. Olin eelnevalt selle töö jaoks planeerinud 6 päeva (kogemustest lähtuvalt, seda tüüpi tekstid, lehekülgede arv ja muud vastavad näitajad), aga tegelikkuses kulus sellele 13 väga pikka päeva ja ma vean kihla, et see tsirkus ei ole veel läbi, kui käsikiri tõlkija kinnituste ja/või muudatustega tagasi jõuab.

Poole kuu pealt muidugi juba kõik stsenade ja ajakirjandustööde tähtajad põlesid valusa leegiga, jätkuvalt nihkusid tööpäevade lõpud sügavasse öösse, ja üleüldse. Peaasi, et ma ise läbi ei põleks. Peaksin nädalase puhkuse tegema, aga pole mõeldav. See kuu tuleb veel hakkama saada ühe arvamuslooga, 5 aaneljase tekstiga ühe kõrgema õppeasutuse veebilehele (õppematerjalid) ja 20 lk stsenaariumiga, samuti ideaalis peaksin selle kuu lõpuks saatma ära lastefilmi promomaterjalide esimese versiooni.

Ma lihtsalt ei mõista, kuidas ma sellise töömahu peale miljonär ei ole.

Ühesõnaga, palju virinat. Ja kirjutama täna (nüüd praegu) ajas mind ka järjekordne virinavalmidus. Nimelt nägin lõpuks ära Klaus Häro “Vehkleja”, stsenaarium Anna Heinamaa, mõistagi ei suutnud seda vaadata professionaalse kretinismita ja mõistagi selles valguses jäid mind härima mingid jaburad asjad, mis tõenäoliselt tegelikult kuigi tähtsad ei olegi.

Mis ma kohe tahan öelda, et osatäitmised olid imelised. Avandi jt olid suurepärased, ajastu vaim oli pildis ja keeles imeliselt edasi antud, see paine, hirm ja äng. Imetlesin sügavalt. sest see pole nii tavaline. See ajastu paine ja hirm oli nt palju paremini välja toodud kui “Puhastuses”. Meeldis, et midagi polnud utreeritud, polnud maitsetut “näitamist” või rõhutamist, kõik oli eestlaslikult-soomlaslikult otsekui sordiini all, hoovused kusagil sügavamal: sa tajud, näed virvendust, mõistad, ja lõppkokkuvõttes on see mõistmine ja tunne palju sügavam kui siis, kui sulle millegagi otse vastu vahtimist lajatatakse, nagu poleks sa ikka veel küllalt hästi aru saanud, kui kole ja karm ja traagiline oli.

See pildikeel, kaameratöö ja Haapsalu-vaated  – jah, imeilus.

Aga mis pagan küll selle loojutustamisega jälle oli. Algus oli paljutõotav ju. Ekspositsioon pandi paika, okei, tuleb saladusega õpetaja ja meid kõiki hakkab värk huvitama. Aga edasi on kõik täiesti ennustatav. Pöörded jäävad jõuetuks, ma ei saanudki vahepeal aru, mis seal oli pöördena mõeldud või mis eesmärgil teatud asjad juhtusid – näiteks kui Jaani vanaisa vahistati, mis selle asja eesmärk oli süžeeliselt? Midagi pidi sellele nagu järgnema, kuidagi sündmusi mõjutama, aga ei. Direktor oli algusest peale paha, öördaja oli algusest peale öördaja, mitu oluliste situatsioonide lahendust olid liiga etteaimatavad… Ja see kummaline telefonikõne Endli ja Aleksei vahel, mis lubas nagu oletada, et Aleksei on mängust väljas ja sattunud repressioonide ohvriks ja sealt edasi võib oodata tema ülestunnistusi ka Endli asukoha asjus… mitte midagi. Mõttetu vaataja hanitamine. Mulle küll mu stsenaristikoolitusel õpetati, et sellised trikid ei ole hea toon ja devalveerivad sündmustiku loogikat. Ja seda nad tõesti teevad. Tolle aja (ja filmi) loogika on elamine pidevas vahistamise ohus, ja see loogika ütleb, et kui inimese kodunumbril helistades võtab vastu keegi võõras, kes pealegi esitab liiga palju küsimusi, siis on too õige inimene sattunud repressiivse masinavärgi ohvriks. Mitte ei helista mõni päev hiljem muretult tagasi.

Ja millest ma veel aru ei saanud, oli see filmi lõpp. Justkui oleks filmi lõpetamisega kole kiire hakanud: et aitab nüüd küll, lõpetame juba ära. No misasja. Mees viiakse kagebešnikute vahel majast välja, ta heidab traagilise pika pilgu tagasi oma õpilastele – ja järgmises stseenis astub kaunil kevadpäeval isegi mitte eriti nälginu või kurnatuna rongist välja kodulinna perroonile. Appi. See must tekst kahe kaadri vahel, mis teatab Stalini surmast ja vangide rehabiliteerimisest, ei päästa päeva. See lahendus paneb õlgu kehitama ja tekitab lausa arusaamatust. Noh, viidi ära, tuli tagasi… ja siis?

Ma oleks kindlasti oodanud seal vahepeal vähemalt ühte koledat vangilaagristseeni. Võib-olla ka kahte stseeni. Või kolme! Ja seda enam oleks sellist asja oodanud, et enne filmi jooksul oli ju räägitud laste äraviidud isadest! Ja lõppude lõpuks, kuhu kadus ka Jaani vanaisa?! Süsteemi ablas kõht jäi näitamata, nende kadumiste põhjus, hirmu põhjus ja läte. Üks olulisemaid asju selles filmis jäi näitamata.

Poleks vast olnud nii keeruline teha stseen nt vangitapi-rongis, loomavagunis, kus oleks Endel võinud nt kokku sattuda ka Jaani vanaisaga, mis oleks tolle liini ka kenasti kokku tõmmanud ja õhku jäänud küsimusele vastanud. Tapirongides toimus palju kummalisi ja ootamatuid kohtumisi, nagu ma olen lugenud. Ja siis teine stseen puubarakis keset metsa ja lumetuisku, kui levib uudis Stalini surmast ja ühes sellega ka lootus.

Alles siis on filmi vaataja jaoks Endel selles põrgus ära käinud ja me mõistame, mida nad kõik kartsid, millest see hirm ja paine. Ja kuhu kadus Jaani vanaisa.

Võib-olla filmi alguses ma poleks seda ohtu Endlile nii väga rõhutanud. Oleks lasknud saladusega mehe vehklemisklubil areneda ja võidelda ainult selle takistusega, et pole nagu töölisnoortele sobiv spordiala, avanud ainult seda osa tema saladusest, et ta oli enne meistersportlane, aga kuskil filmi keskel, umbes samal ajal kui tuli teemaks see Leningradi turniir, oleks öördaja kaevanud välja need materjalid tema eluloo ohtliku osa kohta. Direktor poleks pidanud üldse paha mees olema, argusest oleks täiesti piisanud, ja öördaja oleks himustanud hoopis mingit muud Endlile osaks langevat hüve… näiteks kauni noore õpetajanna kiindumust. Siis oleks saanud asja ajada seal keskpaigas huvitavamaks ja isegi ambivalentseks: nt direktor võis soosida õpilastega Leningradi sõitmist (ja kui ta tahtis haridusosakonna ees õigustada kahtlase spordialaga tegelemist oma koolis, siis ta olekski seda üritust soosinud), võis isegi omalt poolt Endlit survestada sõitma, samal ajal kui öördaja teatas oma leidudest ja Leningradi-sõidust, kuhu vaja.

Aga jah, see otsene oht Endli vahistamise kohapealt oleks võinud oodata. Praegu kui sellest algusest peale märku anti, siis see taas devalveeris süžee arenemist. Kui sa mitu korda järjest sama asja pärast juba hinge kinni oled hoidnud, siis lõpuks enam ei viitsi: nagunii on tillikas jälle.

Igatahes oli mul järelikult selle filmiga ju väga põnev õhtu, kui see minus nii palju mõtteid äratas. Ei saa salata.

 

 

Aiakuur kevadeks valmis

Alustasime täna uue projektiga, mille pealkiri on “Aiakuur kevadeks valmis!”

Ma algul mõtlesin, et pildistan seda õudust ka, mis seal valitses, no ikka et enne ja pärast… Aga siis loobusin, sest see, mis seal oli, see oli liiga jube. Sisse vaadates jäi juba mulje, nagu oleks selle koha asustanud mingid sodikogujad, kes ise vaevu jaksavad üle hunnikute roomata ja ronida. Seejuures oli meil enda vabanduseks välja käia vaid asjaolu, et eelmise aasta hakul enne aiandushooaega me abihooneid ju korda teha ei jõudnud. Iga ukse taga on veel vanast perest järel igasugust kraami. Nii ka selles kunagises viljaaidas, mille saatus meie pere käes on muutuda aiakuuriks… või aia-aidaks, mis kõlab toredasti. Ma vist hakkangi seda ruumi aia-aidaks kutsuma.

Pool ruumi sai täna igatahes kahepeale korda tehtud. Õigemini mina koristasin, Ott meisterdas kohti, kuhu  midagi koristada.

aiakuur.jpg

 

aiakuur1.jpg

See, mis sündis, oli õige ja hea. Et poleks kuhjasid, peavad olema riiulid, kastid ja tööpinnad. Olgu kiidetud Ott, kes need kõik sinna täna tegi. (Eelmisest perest jäänud valged riiulid leidsime küll masinakuurist.)

 

Elu pärast Punksu

Aitäh kannatlikkuse eest. Olen jälle mõnda aega vait olnud, sest vahepeal tekkis nagu lausa mingi vastumeelsus kirjutada… sellest teekonnast hetkeni, kus ma suudan mõttes ja südames ära leppida jälle ühe lemmiklooma kaotusega.

Üritasin teise kassi kujulist auku oma hinges lappida sel moel, et tõime omale uue kassipoja.

kassipoeg.jpg

Õnnitlemiseks pole põhjust. Me pidime ta juba järgmisel päeval tagasi viima, sest Kiisu-Kata läks absoluutselt hulluks, alustas põhjalikku põrgut ja üritas tungida läbi uste ning ronida üles mööda inimesi, et see kassipoeg konkreetselt maha murda. See ei olnud see, et ma teen sulle natuke tuupi. Need olid väga sihikindlad ja raevukad rünnakud, ilma igasuguste hoiatamisteta, urinateta ja muu seesugusega, see oligi lihtsalt nii, et Kata alustas võitlust elu ja surma peale, ning ühel hetkel me olime sunnitud endale tunnistama, et ei oska ega suuda seda olukorda kuidagi ohjata. Õnneks oli kassipoja andnud pere nõus ta tagasi võtma, nii et kiisu pääses tagasi oma harjunud ümbrusesse, kus miski ta elu ei ohusta, kassiema ja -õekese juurde.

Nii on meil praegu ikkagi ainult üks kass, Kata. Ning ma arvan, et nüüd pole pikemat aega isegi mõtet üritada uut looma kõrvale tuua. Ehk kui kunagi proovida, siis vast alles aasta pärast.

Muidu on ikka kirjatöö. Ja külalised. Ja külaskäigud. Nägin paari filmi, millest vaimustusin. Lugesin mõnda raamatut, millest küll erilist elamust ei saanud, kaks vedelevad praegu veel poolikuna, ma ei teagi, kas viitsin lõpuni lugeda. Olen nokitsenud õmmelda ja asjatanud muidu siin-seal.

Kaugetest külalistest käis meil taas siiakanti sattunud autode doktor House, Pürksi Ott, aga niisama mõnusasti aega veetmas ja seekord üldse mitte Sussi asjus. Lähematest veetsime pika öösse veninud saunaõhtu “püha õega wolbuse sehen”, Evaga, kes on üks mu vanimaid sõbrannasid juba teismeliseajast ja aianduslike juurte juurest. Ja eile käisin ise külas ühel samuti oma vanimast sõprade kihistusest väljakaevunud “tütarlapsel”… see ületab ilmselt juba fantaasia piire, et tema nimelt oma perega on hiljuti Elvasse kolinud.
No ja ohh kui hea meel mul oli temaga jälle kokku saada ja koos olla. Sest laske ma nüüd arvutan, me pole viimase kümne aasta jooksul ju kohtunudki. Aga see ei andnud ennast isegi kuidagi tunda, see oleks olnud  umbes nagu üks nädal, mil me pole teineteist näinud ja uudiseid vahetanud. Ja see kujunes umbes nii, nagu me poleks vahepeal täiskasvanuks või sealt Pika Jala pundist välja saanudki.

Me küll eile seda ei tahtnud tegelikult, punki ja pulli teha ei olnud üldse meie eesmärk, aga asjad kujunesid siiski kuidagi nii, et me suutsime ilmuda linnas viisakale avalikule üritusele, käituda seal täiesti kogemata (käsi südamele!) nagu 2 tola ja endale häbi teha nagu 25 aastat tagasi.

Sellest ekstsessist hoolimata oli meie ülejäänud õhtu koleväga tore. Ja mul on üüratult hea meel, et me elame nüüd nii ligistikku. Kuigi koos avalikele üritustele ilmumise asjus me peame ilmselt veel aru pidama.

Mis veel. Meite perekondlikud asjalikud projektid on viimasel ajal olnud sellised.

  1. Ott remontis, klaasis ja pani ette sauna topeltaknad. Need olid olemas, aga kunagiste palliõnnetuste käigus klaasid kaotanud, üks neist ka altservast kõvasti koitanud, aga asja neist igatahes sai.

esikust töötuba.jpg

sauna akende remondis.jpg

2) Projekt “Sahvriuks” jõudis järku, kus pärast mitmeid mõõtmisi, ülemõõtmisi ja arupidamisi pidime loobuma plaanist kasutada majapidamisest leitud originaalust. Kohal käis meie oma küla puusepp ja ta meisterdab meile täitsa uue puidust sahvriukse, just sellise süsteemiga nagu sinna kohta vaja. Sest koht on keeruline ja komplitseeritud. Kui see uks valmis ja ette saab, küll ma siis kirjeldan.

3) Projekt “See kuradi sädemevõrk seal korstnas.” See, kes iganes neid sädemepüüdjaid inimestele korstna otsa paigaldab, võiks ette hoiatada, et tegemist on vähemalt kvartaalset hooldust nõudva seadeldisega! Sest on absoluutselt uskumatu, kui kiiresti see metallvõrk korstnasuus kinni pigitub. Novembri hakul alles sai see traatharjaga puhtaks tehtud, ja juba jälle kujuneb seal mingi jama, nagu pliidi ja kamina tõmbeprobleemid taas näitavad. No aga talvel, traathari hambus, katusele ronida? Olukorras, kus meil pole veel ka katuseredelit siin? Ja olukorras, kus standardset katuseredelit ei saagi paigaldada, sest mille külge kinnitada – ei või olla, et nende peenikeste sindlite?

Igatahes Ott teostas kavala plaani pikendatava metallredeli otsa poltidega kinnitada konksud, mis redelit harja taga kinni hoiaksid. Ning me saime selle konstruktsiooni ka katusele hiivatud. Aga see sädemepüüdja raibe jäi ikkagi puhastamata, sest Ott kukkus alla, jumala õnn, et kondid terveks ja pea põrutuseta jäi. Arusaadav, et see päev ta rohkem enam üles ronida ei tahtnud. Ning et juba samal õhtul hiljem algas tore lumesadu, mis jätkub mitmendat päeva praeguseni, on see redel meil katusel nüüd lume all ja minu ettekujutusvõime kohaselt ei tohikski keegi praegu sinna üles minna lume alt astepulki kobama.

Nii et ootame uut vänget sula. Paar päeva pluss viit paluks.