Elu pärast Punksu

Aitäh kannatlikkuse eest. Olen jälle mõnda aega vait olnud, sest vahepeal tekkis nagu lausa mingi vastumeelsus kirjutada… sellest teekonnast hetkeni, kus ma suudan mõttes ja südames ära leppida jälle ühe lemmiklooma kaotusega.

Üritasin teise kassi kujulist auku oma hinges lappida sel moel, et tõime omale uue kassipoja.

kassipoeg.jpg

Õnnitlemiseks pole põhjust. Me pidime ta juba järgmisel päeval tagasi viima, sest Kiisu-Kata läks absoluutselt hulluks, alustas põhjalikku põrgut ja üritas tungida läbi uste ning ronida üles mööda inimesi, et see kassipoeg konkreetselt maha murda. See ei olnud see, et ma teen sulle natuke tuupi. Need olid väga sihikindlad ja raevukad rünnakud, ilma igasuguste hoiatamisteta, urinateta ja muu seesugusega, see oligi lihtsalt nii, et Kata alustas võitlust elu ja surma peale, ning ühel hetkel me olime sunnitud endale tunnistama, et ei oska ega suuda seda olukorda kuidagi ohjata. Õnneks oli kassipoja andnud pere nõus ta tagasi võtma, nii et kiisu pääses tagasi oma harjunud ümbrusesse, kus miski ta elu ei ohusta, kassiema ja -õekese juurde.

Nii on meil praegu ikkagi ainult üks kass, Kata. Ning ma arvan, et nüüd pole pikemat aega isegi mõtet üritada uut looma kõrvale tuua. Ehk kui kunagi proovida, siis vast alles aasta pärast.

Muidu on ikka kirjatöö. Ja külalised. Ja külaskäigud. Nägin paari filmi, millest vaimustusin. Lugesin mõnda raamatut, millest küll erilist elamust ei saanud, kaks vedelevad praegu veel poolikuna, ma ei teagi, kas viitsin lõpuni lugeda. Olen nokitsenud õmmelda ja asjatanud muidu siin-seal.

Kaugetest külalistest käis meil taas siiakanti sattunud autode doktor House, Pürksi Ott, aga niisama mõnusasti aega veetmas ja seekord üldse mitte Sussi asjus. Lähematest veetsime pika öösse veninud saunaõhtu “püha õega wolbuse sehen”, Evaga, kes on üks mu vanimaid sõbrannasid juba teismeliseajast ja aianduslike juurte juurest. Ja eile käisin ise külas ühel samuti oma vanimast sõprade kihistusest väljakaevunud “tütarlapsel”… see ületab ilmselt juba fantaasia piire, et tema nimelt oma perega on hiljuti Elvasse kolinud.
No ja ohh kui hea meel mul oli temaga jälle kokku saada ja koos olla. Sest laske ma nüüd arvutan, me pole viimase kümne aasta jooksul ju kohtunudki. Aga see ei andnud ennast isegi kuidagi tunda, see oleks olnud  umbes nagu üks nädal, mil me pole teineteist näinud ja uudiseid vahetanud. Ja see kujunes umbes nii, nagu me poleks vahepeal täiskasvanuks või sealt Pika Jala pundist välja saanudki.

Me küll eile seda ei tahtnud tegelikult, punki ja pulli teha ei olnud üldse meie eesmärk, aga asjad kujunesid siiski kuidagi nii, et me suutsime ilmuda linnas viisakale avalikule üritusele, käituda seal täiesti kogemata (käsi südamele!) nagu 2 tola ja endale häbi teha nagu 25 aastat tagasi.

Sellest ekstsessist hoolimata oli meie ülejäänud õhtu koleväga tore. Ja mul on üüratult hea meel, et me elame nüüd nii ligistikku. Kuigi koos avalikele üritustele ilmumise asjus me peame ilmselt veel aru pidama.

Mis veel. Meite perekondlikud asjalikud projektid on viimasel ajal olnud sellised.

  1. Ott remontis, klaasis ja pani ette sauna topeltaknad. Need olid olemas, aga kunagiste palliõnnetuste käigus klaasid kaotanud, üks neist ka altservast kõvasti koitanud, aga asja neist igatahes sai.

esikust töötuba.jpg

sauna akende remondis.jpg

2) Projekt “Sahvriuks” jõudis järku, kus pärast mitmeid mõõtmisi, ülemõõtmisi ja arupidamisi pidime loobuma plaanist kasutada majapidamisest leitud originaalust. Kohal käis meie oma küla puusepp ja ta meisterdab meile täitsa uue puidust sahvriukse, just sellise süsteemiga nagu sinna kohta vaja. Sest koht on keeruline ja komplitseeritud. Kui see uks valmis ja ette saab, küll ma siis kirjeldan.

3) Projekt “See kuradi sädemevõrk seal korstnas.” See, kes iganes neid sädemepüüdjaid inimestele korstna otsa paigaldab, võiks ette hoiatada, et tegemist on vähemalt kvartaalset hooldust nõudva seadeldisega! Sest on absoluutselt uskumatu, kui kiiresti see metallvõrk korstnasuus kinni pigitub. Novembri hakul alles sai see traatharjaga puhtaks tehtud, ja juba jälle kujuneb seal mingi jama, nagu pliidi ja kamina tõmbeprobleemid taas näitavad. No aga talvel, traathari hambus, katusele ronida? Olukorras, kus meil pole veel ka katuseredelit siin? Ja olukorras, kus standardset katuseredelit ei saagi paigaldada, sest mille külge kinnitada – ei või olla, et nende peenikeste sindlite?

Igatahes Ott teostas kavala plaani pikendatava metallredeli otsa poltidega kinnitada konksud, mis redelit harja taga kinni hoiaksid. Ning me saime selle konstruktsiooni ka katusele hiivatud. Aga see sädemepüüdja raibe jäi ikkagi puhastamata, sest Ott kukkus alla, jumala õnn, et kondid terveks ja pea põrutuseta jäi. Arusaadav, et see päev ta rohkem enam üles ronida ei tahtnud. Ning et juba samal õhtul hiljem algas tore lumesadu, mis jätkub mitmendat päeva praeguseni, on see redel meil katusel nüüd lume all ja minu ettekujutusvõime kohaselt ei tohikski keegi praegu sinna üles minna lume alt astepulki kobama.

Nii et ootame uut vänget sula. Paar päeva pluss viit paluks.

 

 

2 kommentaari

  1. Muhedik said,

    6. veebr. 2016 kell 20:48

    Oh, hea, et Ott ikka ühes tükis on 🙂

  2. Köögikata said,

    6. veebr. 2016 kell 22:52

    Ohjummel, olge ometi ettevaatlikud!
    Aga peaaegu uksealt taasleitud vana sõber on muidugi super!


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: