No ei teagi

Jälle on blogimatult möödunud mitu nädalat. Mitte et kirjutada midagi poleks, tegelikult ma olen lausa hirmuäratavalt aktiivne ja tegevuses, ma arvan. Aga midagi niisugust head ja suurepärast nagu polegi juhtunud, välja arvatud sünnipäev Sadama 5-s ja üldse meie sellekuine Läänemaa-sõit, kui tagasitee välja arvame. Sest siis me sattusime umbes Rapla joonel lumetuisku, mis mida lõuna poole, seda rohkem lumetormi mõõdud välja andis, ja me olime selle sees mitte oma neljaveolise Sussiga, vaid esiveolise Käulaga, millel pealegi puuduvad ABS-pidurid… Sõitsime kahel korral sellega teelt peaaegu välja. Peaaegu, st mõlemal korral kraavi õnneks ei jõudnud ja hangest saime ikkagi omal jõul teele tagasi.

Kuu esimese poole maadlesin muidu täiesti kohutava toimetamistööga, mis vahepeal ajas naerma, vahepeal aga nutma, ja ma mõtlesin korduvalt, mis toimub inimese peas, kes ilma igasuguste eelteadmisteta käsitletavas valdkonnas võtab kätte erialateksti tõlkimise. Olin eelnevalt selle töö jaoks planeerinud 6 päeva (kogemustest lähtuvalt, seda tüüpi tekstid, lehekülgede arv ja muud vastavad näitajad), aga tegelikkuses kulus sellele 13 väga pikka päeva ja ma vean kihla, et see tsirkus ei ole veel läbi, kui käsikiri tõlkija kinnituste ja/või muudatustega tagasi jõuab.

Poole kuu pealt muidugi juba kõik stsenade ja ajakirjandustööde tähtajad põlesid valusa leegiga, jätkuvalt nihkusid tööpäevade lõpud sügavasse öösse, ja üleüldse. Peaasi, et ma ise läbi ei põleks. Peaksin nädalase puhkuse tegema, aga pole mõeldav. See kuu tuleb veel hakkama saada ühe arvamuslooga, 5 aaneljase tekstiga ühe kõrgema õppeasutuse veebilehele (õppematerjalid) ja 20 lk stsenaariumiga, samuti ideaalis peaksin selle kuu lõpuks saatma ära lastefilmi promomaterjalide esimese versiooni.

Ma lihtsalt ei mõista, kuidas ma sellise töömahu peale miljonär ei ole.

Ühesõnaga, palju virinat. Ja kirjutama täna (nüüd praegu) ajas mind ka järjekordne virinavalmidus. Nimelt nägin lõpuks ära Klaus Häro “Vehkleja”, stsenaarium Anna Heinamaa, mõistagi ei suutnud seda vaadata professionaalse kretinismita ja mõistagi selles valguses jäid mind härima mingid jaburad asjad, mis tõenäoliselt tegelikult kuigi tähtsad ei olegi.

Mis ma kohe tahan öelda, et osatäitmised olid imelised. Avandi jt olid suurepärased, ajastu vaim oli pildis ja keeles imeliselt edasi antud, see paine, hirm ja äng. Imetlesin sügavalt. sest see pole nii tavaline. See ajastu paine ja hirm oli nt palju paremini välja toodud kui “Puhastuses”. Meeldis, et midagi polnud utreeritud, polnud maitsetut “näitamist” või rõhutamist, kõik oli eestlaslikult-soomlaslikult otsekui sordiini all, hoovused kusagil sügavamal: sa tajud, näed virvendust, mõistad, ja lõppkokkuvõttes on see mõistmine ja tunne palju sügavam kui siis, kui sulle millegagi otse vastu vahtimist lajatatakse, nagu poleks sa ikka veel küllalt hästi aru saanud, kui kole ja karm ja traagiline oli.

See pildikeel, kaameratöö ja Haapsalu-vaated  – jah, imeilus.

Aga mis pagan küll selle loojutustamisega jälle oli. Algus oli paljutõotav ju. Ekspositsioon pandi paika, okei, tuleb saladusega õpetaja ja meid kõiki hakkab värk huvitama. Aga edasi on kõik täiesti ennustatav. Pöörded jäävad jõuetuks, ma ei saanudki vahepeal aru, mis seal oli pöördena mõeldud või mis eesmärgil teatud asjad juhtusid – näiteks kui Jaani vanaisa vahistati, mis selle asja eesmärk oli süžeeliselt? Midagi pidi sellele nagu järgnema, kuidagi sündmusi mõjutama, aga ei. Direktor oli algusest peale paha, öördaja oli algusest peale öördaja, mitu oluliste situatsioonide lahendust olid liiga etteaimatavad… Ja see kummaline telefonikõne Endli ja Aleksei vahel, mis lubas nagu oletada, et Aleksei on mängust väljas ja sattunud repressioonide ohvriks ja sealt edasi võib oodata tema ülestunnistusi ka Endli asukoha asjus… mitte midagi. Mõttetu vaataja hanitamine. Mulle küll mu stsenaristikoolitusel õpetati, et sellised trikid ei ole hea toon ja devalveerivad sündmustiku loogikat. Ja seda nad tõesti teevad. Tolle aja (ja filmi) loogika on elamine pidevas vahistamise ohus, ja see loogika ütleb, et kui inimese kodunumbril helistades võtab vastu keegi võõras, kes pealegi esitab liiga palju küsimusi, siis on too õige inimene sattunud repressiivse masinavärgi ohvriks. Mitte ei helista mõni päev hiljem muretult tagasi.

Ja millest ma veel aru ei saanud, oli see filmi lõpp. Justkui oleks filmi lõpetamisega kole kiire hakanud: et aitab nüüd küll, lõpetame juba ära. No misasja. Mees viiakse kagebešnikute vahel majast välja, ta heidab traagilise pika pilgu tagasi oma õpilastele – ja järgmises stseenis astub kaunil kevadpäeval isegi mitte eriti nälginu või kurnatuna rongist välja kodulinna perroonile. Appi. See must tekst kahe kaadri vahel, mis teatab Stalini surmast ja vangide rehabiliteerimisest, ei päästa päeva. See lahendus paneb õlgu kehitama ja tekitab lausa arusaamatust. Noh, viidi ära, tuli tagasi… ja siis?

Ma oleks kindlasti oodanud seal vahepeal vähemalt ühte koledat vangilaagristseeni. Võib-olla ka kahte stseeni. Või kolme! Ja seda enam oleks sellist asja oodanud, et enne filmi jooksul oli ju räägitud laste äraviidud isadest! Ja lõppude lõpuks, kuhu kadus ka Jaani vanaisa?! Süsteemi ablas kõht jäi näitamata, nende kadumiste põhjus, hirmu põhjus ja läte. Üks olulisemaid asju selles filmis jäi näitamata.

Poleks vast olnud nii keeruline teha stseen nt vangitapi-rongis, loomavagunis, kus oleks Endel võinud nt kokku sattuda ka Jaani vanaisaga, mis oleks tolle liini ka kenasti kokku tõmmanud ja õhku jäänud küsimusele vastanud. Tapirongides toimus palju kummalisi ja ootamatuid kohtumisi, nagu ma olen lugenud. Ja siis teine stseen puubarakis keset metsa ja lumetuisku, kui levib uudis Stalini surmast ja ühes sellega ka lootus.

Alles siis on filmi vaataja jaoks Endel selles põrgus ära käinud ja me mõistame, mida nad kõik kartsid, millest see hirm ja paine. Ja kuhu kadus Jaani vanaisa.

Võib-olla filmi alguses ma poleks seda ohtu Endlile nii väga rõhutanud. Oleks lasknud saladusega mehe vehklemisklubil areneda ja võidelda ainult selle takistusega, et pole nagu töölisnoortele sobiv spordiala, avanud ainult seda osa tema saladusest, et ta oli enne meistersportlane, aga kuskil filmi keskel, umbes samal ajal kui tuli teemaks see Leningradi turniir, oleks öördaja kaevanud välja need materjalid tema eluloo ohtliku osa kohta. Direktor poleks pidanud üldse paha mees olema, argusest oleks täiesti piisanud, ja öördaja oleks himustanud hoopis mingit muud Endlile osaks langevat hüve… näiteks kauni noore õpetajanna kiindumust. Siis oleks saanud asja ajada seal keskpaigas huvitavamaks ja isegi ambivalentseks: nt direktor võis soosida õpilastega Leningradi sõitmist (ja kui ta tahtis haridusosakonna ees õigustada kahtlase spordialaga tegelemist oma koolis, siis ta olekski seda üritust soosinud), võis isegi omalt poolt Endlit survestada sõitma, samal ajal kui öördaja teatas oma leidudest ja Leningradi-sõidust, kuhu vaja.

Aga jah, see otsene oht Endli vahistamise kohapealt oleks võinud oodata. Praegu kui sellest algusest peale märku anti, siis see taas devalveeris süžee arenemist. Kui sa mitu korda järjest sama asja pärast juba hinge kinni oled hoidnud, siis lõpuks enam ei viitsi: nagunii on tillikas jälle.

Igatahes oli mul järelikult selle filmiga ju väga põnev õhtu, kui see minus nii palju mõtteid äratas. Ei saa salata.

 

 

Advertisements

5 kommentaari

  1. kiskjasiil said,

    25. veebr. 2016 kell 10:53

    Hmh, ma ootasin seda filmi ja sestap vaatasin huviga. Mina pole miskit koolitust saanud, aga olen ikka mitmes punktis päri. Vaatasin filmi ja vaatasin kella, sest kell näitas, et ei saa enam kaua kesta, aga mul oli tunne, et see pole veel nagu päris alanud. No ja siis ma mõtlesin selle peale, et väljaspool Euroopat vajaks see pikemat eellugu j a seletavat sõnaraamatut vms. Näitlejate töö oli hea, aga Mandariinide film oli parem, selgem, Vehklejas oli lugu räägitud nagu pooles kaares. Osatäitjad meeldisid mulle küll kõik, lapsed olid ka nii vahetud ja võltsita. Aga teisalt on tore, et filme tehakse ja küllap neid häid tuleb ka.
    Oscarit poleks see film tõepoolest väärinud,

  2. Maire said,

    25. veebr. 2016 kell 22:09

    Väga huvitav analüüs. Ma umbes esimese kolmandiku jooksul pidevalt mõtlesin, et kus see imelisus on, mille eest ta Oskarile kandideeris, aga siis kuidagi äkki haaras kõik nii kaasa, et kaotasin täitsa ajataju ja kui film lõppes, siis imestasin, et mis mõttes juba läbi, alles algas ju. Lapsed olid ikka väga ägedad, ma kohe vaatasin ja imestasin mitme koha peal, et kuidas nad said need lapsed nii loomulikult mängima.

  3. Tulp ja tulp said,

    26. veebr. 2016 kell 20:55

    “Ma oleks kindlasti oodanud seal vahepeal vähemalt ühte koledat vangilaagristseeni. /…/ ,hirmu põhjus ja läte. Üks olulisemaid asju selles filmis jäi näitamata.”
    Et hirmu põhjust näidata, ei pea peadpidi piinakambri ukse vahel olema.

    Minu vanaema värises jõuetult, kui küüditajad tema mehe õde koos lastega minema viisid (vanaisa oli 3 kuud varem arreteeritud); vanaema peitis end puu varju ja vaatas jõuetult üle põllu. See, et teda lapstega ei küüditatud, on isegi kummaline. Ilmselt päästis teda see, et ta oli ainus velsker, kes oli sinna maapiirkonda jäänud: vanaema oli abi-velsker olnud, kui (päris)velsker metsavenna ravimise eest Siberisse saadeti. Oma vanaisa toimikut lugedes, vaatasin, et ühe peamise argumendina tema nõukogudevastalise meelestatuse “tõestamisel” on “järelepäriv” iseloomustus kohalikult ametnikult. Ilmselt oli velsker maal ikkagi vajalik?
    Kuigi jah, üks meie sugulane, siberi-eestlasest julgeolekutöötaja [‘tšekistina’ Eestisse tulnud, töötas stalini-ajastu lõpul kohtus tõlgina, hiljem visati joomarluse pärast parteist välja või võeti kangelase medal ära (midagi juhtus, aga ma täpselt ei tea).] See sugulane käis otsimas kontakte oma sugulastega, nii ta käis ka meie õuel oma vene bravuuriga, karmoška kõhupeal ja laul suus, aga kunagi ei võtnud pidu vedu; meie pill jäi vait, mindi laiali. Siis ta sellisena nagu ta oli seal , ütles, et olgu me tänulikud, et ta oma sugulasi küüditatevate nimekirjast maha tõmbas. Mõrvar jääb mõrvariks… oma veresugulast nelja lapsega ta maha ei olnud tõmmanud, võibolla tõmbas ainult tuttava perekonnanime maha, võib olla.
    See selleks, lihtsalt tegin vahelepõike aega.

    “Direktor poleks pidanud üldse paha mees olema, argusest oleks täiesti piisanud…”
    Pärast sõda määrati suuremate koolide direktoriteks okupantide poolt punast kaadrit kindla eesmärgiga.
    Muidugi, vahetult pärast sõda ei jõutud kõiki ohje haarata, näiteks samas, Läänemaal Lihula Keskkooli direktor oli Soomepoiss ja…
    http://www.eesti.ca/soomepoiste-malestustahvel-lihulas/article32503
    Ja 46-nda aasta lennu lõpumärgid olid sini-must-valge põhjaga!!!

    Mind häirisid aegluubis kaadrid enne seda mustal teadeannet Stalini ajalikkusest, no tehke lõpuks lõige ära, ootasin! Ja tegidki lõpuks selle mustaga lõike ära, aga siis tulid kõik metsaloomad kännu juurde ilusti kokku, nii südamlik ja lihtne (loe labane, kõigest pisut halvustavalt).

    Nikita Mihhalkovi “Päikesest rammestunud” (“Утомлённые солнцем”), on minu meelest üks parim film Staalini terrorist; ilus, mõisalik idüll on tekkinud vana revolutsionääri koju; vaatajas keritakse hirmu suure Staalini pildiga, mida filmi jooksul õhupallidega üritatakse üles tõsta, lõpuks õnnestub…

    Aga noh, film oli Endel Nelisest, kuigi poolikute faktidega, mis seal ikka. Teist korda ma seda filmi ei vaata.
    Kui film oleks ainult laste/noortefilm, kas siis Endel Nelise nimelist tegelaskuju oleks üldse vaja olnud? Lastele vast peaks jah tolle ajastu hirmus elamise põhjust seletama ja poisi vanaisa autosse minekut põhjendama. Kuidas mina oleksin seda teinud?

    Perefilmi juures on vanemate inimeste seletused abiks… . Välismaa publikule, kes ei tea siniste kraemärkide tähendust…?? Millegile vast ikka loodeti, või ei mõeldud.

    Kuidas mina oleksin hirmu põhjust näidanud? Vahel ma mõtlen, et minul ei oleks hirmu, sest hirm teeb abituks.

    • Tulp ja tulp said,

      27. veebr. 2016 kell 01:28

      Mul oli õhtul kiire selle arvamuse ära saatmisega; nüüd öösel vaatan, et sai lõpetamata pobin saadetud. Seda ajastut polegi eesti filmis nii käsitletud, nagu mulle meeldiks: “Risttuules” oli liiga poeetise pildikeelega; teksti esitaja hääl oli süütu ja õrn, mitmendat põlve pahedeta linnapreili hääl. Filmi vaadates hakkas mitu korda pea pööritama, iivelduse tunne tuli pildi rütmist, mitte loo sisust. See teema on dramaatiline, draamast on raske ilma jääda.
      Samuti J. Sillarti “Äratus”, mis paneb madalmaade renessanskunstis kohatud mütsilodudega tegelastele draamat juurde; topeltdraama mõjub sürrealistliku loksumisena transpordivahendis.

      Minu tekstid võid toimetada, olen kehv kirjutaja.

      Ma ei viitsi, võibolla ei suuda mõelda, mida tahtnuks “Vehklejas” teisiti näha. Aga huvitav oli Sinu nägemust lugeda. Olen nõus, filmi lugu oli hõre.

  4. Köögikata said,

    1. märts 2016 kell 15:37

    Ma nii spets pole, aga see vanaisa koht võttis küll õlgu kehitama, nii poolik oli ja Endli tagasitulemine ka. Samas nüüd lugedes nõustun ka teiste argumentidega täiesti, lihtsalt ise ei osanud analüüsida.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: