Ebanormaalne unekott

Olen muutunud täiesti ebanormaalseks unekotiks. Magan öösel, tõusen üles, tegutsen mõned tunnid, siis tahaks jälle pikali ja magada. Ja magangi, sest kirjutada unisena ei saa. Nagu oleks mingi energialeke, aga noh, eks ta ongi ju seda olnud, kõik see esinemisi täis kaks nädalat. Mul oli 11. märtsist alates siiani 10 esinemist. Osa neist pikkade sõitudega, osa siinsamas lähedal Tartumaal. Ja esinemised tõmbavad mu alati energiast tühjaks. Märtsikuus on ses mõttes veel eriti jabur, et siis kipuvad need üritused kevadväsimuse perioodile kontsentreeruma – emakeelepäeva ümbrus tekitab nimelt suure nõudluse kirjanike avalike esinemiste järele. Ega ma ei kurda, see on osa mu tööst. Aga minu jaoks jällegi selline üsna raske ja kurnav osa.

Paljud räägivad, et saavad esinemistest energiat juurde. Mina ei saa. Mina suudan end hoopis nendega täiesti tühjaks tõmmata.

Nii ma olengi püüdnud neid esinemisi tasakaalustada siin igasuguste väikeste rõõmudega ja leebusega iseenda vastu. Ja sellega, et luban endale toredaid asju ka. Näiteks külvan ja pikeerin siin vahepeal. Ning eelmisel laupäeval avasin päevitamishooaja, õieti üsna kogemata. Temperatuur oli vilus miinus kaks, aga ogoroodinal aidaseina taga tundus, et pluss kakskümmend. Pärast seda, kui olin kasvuhoonesse oma varajased juurikad maha külvanud, vedasin kuurist sinna sooja seina äärde paksu polsterdusega vana pingikatte, rookisin end ihualasti ja päevitasin. Set tahtsin. Ja ma olin päikest ikkagi juba hirmus väga palju igatsema hakanud. Too päev oli päike. ja siis vahepeal ühel päeval oli veel, siis oli juba natuke soojem, kraad nullis, kuid aidaseina juures oli lausa kuum, ma ütleksin. Päike võttis, mis särises. Vedelesin seal paljalt ja lugesin lasteraamatut (suurepärast lasteraamatut muide, Catherine Applegate’i “Üht ja ainukest Ivani”), kuni Ott mind otsima ja reaalsesse asjalikku maailma tagasi tooma ilmus.

Olen tädi Tötsuga pikki tiire ringi kolanud. Viimane kord tuli naabrinaine ka kaasa. Lumi on niipalju sulanud, et vahepeal läbimatud metsateed on taas läbitavaks muutunud, kõndisimegi siis üht mööda üht vana mahajäetud talukohta vaatama, mis siin sügavamas metsas on. Meist linnulennult metsa sisse nii veidi üle kilomeetri, ma arvan, mööda teid tuleb pikem maa. See on ilus koht olnud. Kunagi.

Sel kevadisel lumel olen ka uusi jälgi näinud. Nimelt talv otsa ei kohanud ma metssigade jälgi, nüüd aga olen nende peale sattunud juba mitu korda. Vististi on üks kari kuidagi taas siia kanti sattunud. Kitsed ja rebased on tavalised. Põdra radu olen kohanud. Kähriku teid. Ja siis miski suurema kärplase jälgi: kas mäger või metsnugis või veel keegi kolmas, ma ei tee neil kahjuks vahet. Peaks selle endale selgemaks tegema. Aga tollel viimasel retkel nägin veel ühte jälge, mida ma elus varem näinud ei olnudki, ausalt öeldes see hirmutab mind pisut. Sest no palju neid suuri viie varbaga loomi meie metsades ikka siis liigub… Ühesõnaga, meil kondab selle jälje järgi otsustades siin ka üks karumõmm. Eriti üks esikäpa jälg oli väga ilus. Mul on tagantjärele kahju, et ma ei pildistanud. Ma kuidagi ei taipa pildistada, kui olen mingis hetkes. Alles pärast mõtlen, et blogisse oleks olnud nii tore panna.

Eile (no õigupoolest juba üleeile) olid külalised ja rõõm.

Täna jällegi oli hommikul nii soe, et istusin tund aega terrassil ja lihtsalt kuulasin – õhk oli lindude laulust paks. Tunnen ära lõokeste ja tihaste laulu, aga peale nende oli veel hulk soliste, keda ma hääle järgi tuvastada ei oska. Meie hiireviu on igatahes tagasi. Haned saabuvad. Isegi pardid tiirutasid prääksudes meie tiigi kohal, aga pidid pettuma, sest see sunnik on ikka veel jääs. Ja kuskilt väga kaugelt aimus justkui juba ka sookurgede häält, aga ma pole väga kindel, see oli tõesti kaugelt ja ma ei näinud ühtegi.

Nii ma ei olegi suurt midagi asjalikku teinud. Pärast seda esinemisrallit, mis kolmapäeval Tallinnas selleks korraks finaali sai, olengi ainult tahtnud puhata ja mängida. Ja magada.

 

 

Advertisements

Imeilus Maidla kool

On alanud intensiivne kirjanikujooksmise aeg. Täna näiteks käisin kindlasti ühes kaunimatest koolidest, kus ma esinenud olen. Maidla kool Ida-Virumaal Lüganuse vallas täitsa vapustas mind. Kool tegutseb kahekorruselises esinduslikus ja imeilusasti, austuse, pieteeditundega ja säästvalt renoveeritud mõisahäärberis. Seal on alles ja hoolega säilitatud kõikvõimalikke vanu sisustusdetaile, seespool on alles puitspitsilised aknaluugid, vanad sepishingedel uksed, 200-aastased raudlukud… ma olen täiesti lummatud. Seejuures on tegemist veel terve täiuslikult säilinud ja hooldatud mõisakompleksiga. Kogu hoonestus on alles, hoitud ja väga heas korras. Milline väärtus see on!

Pilt veebist.

maidla-mois.jpg

Veel pilte mõisahoonest, kus tegutseb kool, aga mis pakub oma keldriosas lisaks koolitoidule õhtuti ka külarahvale toitlustus- ja peoteenust.

Kooli koduleht.

Aga eile pidasime tütre sünnipäeva, mu vend ja ema võtsid ette pika sõidu ja tõid lapse teise vanaema ka kaasa. Lapse, jajah. See laps on ju üsna mitu aastat juba täiskasvanu 🙂

Igatahes leidsin, et tema sünnipäev on suurepärasel ajal. Emakeelepäeval nimelt. Ja sünnipäevaks valmistumise on alati hea põhjus kevadine suurpuhastus varakult ette võtta. Sellega tegelesin nimelt laupäeval ja pühapäeval. Mul on kõik nüüd siin üle küüritud ja läikima löödud. Ainult aknad oodaku natuke soojemat aega.

 

Mu ükssarvik oli hoopis albiino kits

Ma käisin juba vaatamas, kas sellest möödunudsuvisest elamusest blogisse ka ikka kirjutasin, aga näe, pole. Ju ma siis häbenesin. Sest ma ise kahtlesin juba ka, et näen nägemusi või hõljuvadki mul siin valged vaimud viljapõllu kohal. Igatahes läinud suvel ühel õhtul, kui päike oli juba madalal, nägin üle külatee põllul üht valget looma liikumas. Oli kitse suurus, kuju ja liikumine – aga see loom oli helebeež, peaaegu valge. Jälgisin teda tohutu kummastustundega hulk aega, kuni ta mu vaateväljast minema jalutas. Ja siis mõtlesin, kes pagan ta oli. Metskitsed ometi valged ei ole. Hirved ka mitte. Koer see loom kindlasti ei olnud. Liikumises ja kehakujus ei olnud ka mitte midagi hobuse- või ponilikku. Nii et kui ma seda seika siin sõpradega arutasin, siis ei jäänudki mul lõpuks muud üle kui järeldada, et ju see pidi siis ükssarvik olema.

Ainult et ükssarviku nägemine on isegi minu puhul juba ebatavaline.

Nüüd käisime Aalujate rakukesega ühe loodusfotograafi esinemisõhtul Vapramäe loodusmajas. See kõik, mis ma seal nägin ja kuulsin, oli mu jaoks pööraselt huvitav, aga seal sain ma ka teada ja näha, et too minu “ükssarvik” oli mitmel korral tolle loodusfotograafi pildile jäänud. Ja et tegemist on viimase aasta jooksul Tartumaal ringi uitava albiino metskitsega.

Omamoodi imelik  ja kahetine tunne on see, kui lummus laguneb, aga küsimus saab vastuse. Ja mul on hea meel, et ma ikka päriselt nägin seda. Mitte ei mõelnud omale ükssarvikut välja. Mis oleks ka võimalik olnud. Tihtilugu on mul sisimas raske aru saada, mis on päriselt ja mis ma olen välja mõelnud. Sest need väljamõeldud asjad mu elus on umbes sama päris. Noh, seda on raske seletada, see on mul lapsest peale nii, ainult et siis oli see vahetegemine veel segasem. Praegu ma üldiselt ikka saan sellega hakkama. Kuigi lapsepõlvemälestuste juures ma ikka alati kahtlen, kas see või too oli päriselt või ainult minu peas. Aga teadmine, et ka albiinod metskitsed on olemas, teeb reaalsuse tajumise kuidagi turvalisemaks.

Pärast olime külas ka. Aed, mis mu viimase külaskäigu ajal oli täis õitsvaid roose ja lopsakaid hortensiaid, oli talviselt teistmoodi. Aga kahjuks oli pime juba, nii et majast kaugemale lumesse sumama ei läinudki. Toas oli pealegi väga tore.

Mis siis veel. Projet “Sahvriuks” on peaaegu teostunud. Lõpptulemusest on jäänud veel panna piirdeliistud. Aga uks ise sai valmis ja ette, ja ma ei oska nüüd enam kütta kuidagi. Töötoa, köögi ja elutoa osa läks kõvasti soojemaks. Kui enne pidin köögi ja töötoa vahelist ahju kütma iga päev (lisaks pliidile, millel kaks korda päevas süüa teen), siis pärast ukse ettesaamist läks selle rütmiga siin nii palavaks, et jookse või välja. Nii et ma siis katsetasin ja näib, et selliste null-väike pluss-väike miinus-kraadidega on seda ahju ülepäeviti kütta enam kui küll.

Uskumatu, kuidas nende külmaaukude ustega sulgemine ikka aitas. Nüüd ma juba mõtlen, kas siin üldse on vaja mingi soojustamise peale veel mõtlema hakata. Kui on niigi soe, siis misasja sa soojustad. Või?

Nagu öeldud, piirdeliiste veel ei ole. Aga uks on meie küla puusepa tehtud ja väga ilus. Just täpselt selline, nagu siia vaja oli, mis oleks ühtpidi piisavalt kitsas, et seina äärde elektripliit või tulevikus kitsas kapp ära mahutada, aga mis teisest küljest oleks teatava ümbermöbleerimise korral ka täies ulatuses avatav, kui näiteks on vaja sahvris olevat sügavkülmikut välja vahetada.

sahvriuks.jpg

 

Selles kohas oli enne ju ruuduline heegeldatud kardin. Eks omajagu aitas külma vastu seegi, aga no mitte küll nii tõhusalt, kui nüüd see uks.

Köögi üldvaade on koduselt segamini. Harilik pisilohakus, mis ikka tekib, kui inimesed sees elavad ja toimetavad. Sahvriuks paistab külmkapi tagant üsna pretensioonituna. Mulle meeldib.

köök sahvriuksega.jpg

Käula saime tagasi, ainult et automehaanik oli esialgsetes uudistes liiga optimistlik. Kõik muu tegi korda, aga ABSi tööle ei saanud, sest auto aju keeldub seda tunnistamast. Nii et me peame kuskilt teise arvamuse hankima ja siis otsustama, mis sellega teeme, kas võtta või jätta.

Lõbutsesin nädal aega siin selle filmiprojektiga, millest paaril korral varem rääkinud olen. Oh jumal. Väga värskendav, väga ergutav jälle millegi sellisega tegeleda, suurt lugu välja mõelda ja välja töötada, karaktereid kujundada – imeline! Andku universumi head jõud sellele projektile edu (mis esmasjoones siis tähendab miskist suunast rahastusotsuseid).

Nüüd kevadel on mul natuke rohkem sellega aega tegeleda ka, sest Kanal 2 tõmbas “Saladuste” kevadise hooaja kokku, saime 12 saate asemel 7, ja kuidas ja kas üldse sügisel sellega jätkame, see on nüüd küsimärgi all natuke jah. Aga samas, kui mitu hooaega üks saade lõppude lõpuks eetris võib olla, ilma et reiting langusse läheks? “Saladustel” on selja taga 11 hooaega. Seda on… no palju on. Nii et on olnud ju väga hästi.

See, et ma iseenda poolest väga hea meelega neid lugusid edasi tahaksin kirjutada, see on hoopis teine asi.

Muide, need eelmise postituse koerad – need said järgmisel päeval lõpuks koju oma inimeste juurde. Mul on selle üle nii hea meel. Nagu ka kutsude omanike üllatus- ja tänuvisiidi üle, mille peale mõtled esimese asjana, et seda poleks üldse vaja olnud, sest mingit sellist tänamist ma ju ei oodanudki, aga samas teeb südame soojaks ja meele rõõmsaks.

Aa, ja siis see ka veel, et leidsime omale ühe varustaja, kes toob meile maailma parima suitsukala otse õuele. Koos vorstide ja sealihakonservidega. Ma usun jätkuvalt ja veendunult väiketootmise eelistesse.

söök.jpg

 

 

Asjade laabumise päev

Täna oli päris tore, et saime lahenduse paarile viimasel ajal pingeid keerutanud probleemile. No näiteks meie veeautomaadi probleem, et ei andnud enam korralikku survet, ja kui me siin ise püüdsime talle survet juurde pumbata, siis läks kõik ootamatul kombel hoopis hullemaks. Kordasime püüdlust – ja tuli välja, et asi võis ikkagi veel hullemaks minna.  Ja veefiltrit ka ei õnnestunud lahti saada, et see ära vahetada. Nii olimegi keset sügavat nõutust, sest selle olematu survega ei julgenud ka pesumasinat käima panna ning duši alla minemisel lihtsalt ei olnud sügavat mõtet. Nõudepesu osas oli see nirisemine aga lihtsalt tüütu.

Ühe meie aaluja abiga said täna leitud lähema torumehe kontaktid, kohe helistatud, kohe kokku lepitud – ja kahe tunni pärast oli tark mees vannitoas peadpidi torukapis ning tegi kõik korda, nagu poleks midagi viltu olnudki. Veeautomaat annab survet nagu mihkel, filter sai vahetatud, ja me isegi õppisime ära, kuidas selliseid toiminguid tulevikus ise teha. Oi, aitäh. See laabumine oli imetore.

Teine laabumine oli, et helistas meie autoremondipoiss Käula asjus ja rääkis kõik ette, mis selle piduritega lahti oli (ma kuni piduriklotsideni sain aru, ja et ABS ei töötanud sellepärast, et anduri ühendus oli katki, aga seal oli veel midagi, mis kõlas juba edasijõudnute teemana ja seetõttu meelde mulle kahjuks ka ei jäänud) ja kuidas nüüd kõik korras on ja et homme saame Käula kätte.

Aga hinge peal olid mul täna terve päeva ja on siiamaani need kaks võõrast koera, kes hommikul meie õuele ilmusid. Õnneks olin ise tol hetkel koos tädikesega õues, tädi Tötsu oli just suundunud puukuuri elevantside jaoks auke kaevama, ja see hetk, kui ma neid kaht külalist nägin, panin Tötsu selja taga lihtsalt kuuri ukse kinni ja haaki, et… No ma ei tunne ju neid võõraid koeri, ei tea, kuidas nad oleks reageerinud tädi Tötsu peale… ja vastupidi. Siis jälgisin, mis toimub, need kenad loomad nuuskisid natuke aega mu õue peal, käisid ka sauna juures tädi Tötsu tualettplatsiga tutvumas, ja kui nad sealt taas maja juurde üles sammusid, siis teretasin neid viisakalt ja küsisin, kuidas ma aidata saan. Tublid koerad olid, tulid teretasid vastu (nagu nad seda teevad: sõbralik sabaliputus ja panevad koonu küljega hetkeks sinu vastu), aga siis suurem neist, pirakas isane saksa lambakoer, hoiaku järgi ka ilmselt selle koerapaari alfa, otsustas, et aeg edasi minna, ja nii nad minema jalutasidki.

Panin peaaegu kohe sotsiaalmeediasse kolme kohalikku gruppi teated üles, et omanik oma karja ikka kätte leiaks. Ja kui ma õhtul kella kuue paiku tädi Tötsuga meie väikeselt loodusmatkalt tagasi koju teel olin, siis külateel meie juures peatus auto selle koerapaari omanikega. Suunasin nad edasi järgmisse külla, kust nende koerte liikumise kohta ühte teise Facebooki gruppi teateid oli tulnud. Koerad olid ju liikumas juba teises omavalitsuses, mille gruppi meie valla inimesed vist enamasti siiski ei kuula. Mina nüüd kuulun, sest nagunii elan kahe valla piiril ja kolme linna lähedal. Igatahes selgus, et need koerad olid meie juurde jõudmiseks selle mõne hommikuse tunni jooksul maha matkanud juba 7 kilomeetrit, ja õhtupoolikul jäid nad tiirutama meist veel 3 – 4 km edasi asuvasse külla. Omanikud sõitsid siis sinna oma loomi otsima, mina panin selle teise valla infogruppi nende telefoninumbri ja lootsin, et ehk helistatakse ja ehk saavad inimesed oma koerad kätte.

Kella kaheksa paiku õhtul sain teada, et nad ei olnud koeri leidnud, kuigi sõitsid seal ringi päris pikalt ja küsisid inimeste käest. Ja nüüd edasi ma ei teagi. Lihtsalt kuidagi kurb on, et koerad külmal öösel kusagil omapead kodu otsimas, ja omanikud lastega kodus kurvastamas ja muretsemas. Ma ju tean, kuidas sellega on.

Selle kõige vahepeal kirjutasin täna ühe arvamusloo ja tegelesin metsiku meilivahetusega emakeelenädala esinemiste asjus (mul on siis kuus esinemist erinevates Eesti koolides, kuus!) ja kaks esinemist said ka aprilli kirja, sest märtsi ma ei näinud enam võimalust neid mahutada. Koolivaheaeg ju ka. Ja minul peab mu kirjatöö jaoks siiski ka aega jääma.

Tegin täna ka eelmise kuu tööde kohta arveid ja olin enda peale pahane, et ikka ei jõudnud kõike, mis ma see kuu plaanisin, ainult kohustusliku kava. Filmimaterjalid paraku jäidki lohisema, lihtsalt ei jõudnud. Aga õnneks ei olnud konkreetset tähtaega ka, see oli n.ö mu enda tähtaeg.

Ning millalgi siin viimase nädala käigus avasin oma aiandushooaja. Mullad aiakuuris olid muidugi külmad, segasin mullasegu seal kokku, tõin tuppa ja lasin sel jahtuva pliidi peal soojeneda.

algab.jpg

algab1.jpg

Külvasin paprikaid, pipraid ja mõned varased tomatid. Läksid idanema soemüüri otsa. Elu on näidanud, et seal edeneb kõige paremini. Ja selgi korral olid 6 päevaga need paprikad ja piprad end mullast välja upitanud, tomatitest rääkimata. Praegu on nad mul juba magamistoa aknalaual taimelambi all. ma arvan, et neil ei ole seal külm, kui toa temperatuur on 23 kraadi. (Ma olen karastamata külmavares, kes erinevalt paljudest teistest tahab magada üpris soojas toas. Lahtised aknad muul kui suvise kuumalaine ajal ja temperatuur alla 21 kraadi ei ole minu juures mõeldav.)

Siis ma näitan teile teatava kõhklusega ja väikese häbenemisega veel ühte asjandust, mis mul Haapsalust kaasas oli, aga mis siiamaani aiakuuris muu kola hulgas kastis vedeles. Ott installeeris selle kaadervärgi mu uude kööki ja ma olen selle üle päris õnnelik. Mitte et ma nõukanostalgia all kannataksin, aga need kuivainepurgid olid koos ahjuroobiga, mida pole praeguseks kahjuks säilinud, üks mu elu esimesi oste iseseisva majapidamise tarbeks umbes 1989. aasta kevadel, kui ma Haapsalus ajaloolisesse Tori kõrtsihoonesse ateljeepinna sain ja sinna sisse kolisin.

purgiriiul.jpg

 

Ott tegeleb siin viimasel ajal tegevusega, mida ta nimetab “jänduseks”, seda hääldatakse kolmandas vältes, sest see tuleb sõnast “jändama”. Ta on avastanud endas äravõitmata kire meisterdada puust asju, ja nüüd mul on lõpuks majas olemas majapidamispaberi hoidja. Mul pole elus varem sellist asja olnud, tühjad lillepotid ja õllekannud on paberirulli hoidmiseks seni sobinud küll, aga tõsi ta on, et see võtab tööpinna peal ju ruumi. Praegune lahendus on aga äärmiselt mugav ja pealegi kaunis.

jändus.jpg