Asjade laabumise päev

Täna oli päris tore, et saime lahenduse paarile viimasel ajal pingeid keerutanud probleemile. No näiteks meie veeautomaadi probleem, et ei andnud enam korralikku survet, ja kui me siin ise püüdsime talle survet juurde pumbata, siis läks kõik ootamatul kombel hoopis hullemaks. Kordasime püüdlust – ja tuli välja, et asi võis ikkagi veel hullemaks minna.  Ja veefiltrit ka ei õnnestunud lahti saada, et see ära vahetada. Nii olimegi keset sügavat nõutust, sest selle olematu survega ei julgenud ka pesumasinat käima panna ning duši alla minemisel lihtsalt ei olnud sügavat mõtet. Nõudepesu osas oli see nirisemine aga lihtsalt tüütu.

Ühe meie aaluja abiga said täna leitud lähema torumehe kontaktid, kohe helistatud, kohe kokku lepitud – ja kahe tunni pärast oli tark mees vannitoas peadpidi torukapis ning tegi kõik korda, nagu poleks midagi viltu olnudki. Veeautomaat annab survet nagu mihkel, filter sai vahetatud, ja me isegi õppisime ära, kuidas selliseid toiminguid tulevikus ise teha. Oi, aitäh. See laabumine oli imetore.

Teine laabumine oli, et helistas meie autoremondipoiss Käula asjus ja rääkis kõik ette, mis selle piduritega lahti oli (ma kuni piduriklotsideni sain aru, ja et ABS ei töötanud sellepärast, et anduri ühendus oli katki, aga seal oli veel midagi, mis kõlas juba edasijõudnute teemana ja seetõttu meelde mulle kahjuks ka ei jäänud) ja kuidas nüüd kõik korras on ja et homme saame Käula kätte.

Aga hinge peal olid mul täna terve päeva ja on siiamaani need kaks võõrast koera, kes hommikul meie õuele ilmusid. Õnneks olin ise tol hetkel koos tädikesega õues, tädi Tötsu oli just suundunud puukuuri elevantside jaoks auke kaevama, ja see hetk, kui ma neid kaht külalist nägin, panin Tötsu selja taga lihtsalt kuuri ukse kinni ja haaki, et… No ma ei tunne ju neid võõraid koeri, ei tea, kuidas nad oleks reageerinud tädi Tötsu peale… ja vastupidi. Siis jälgisin, mis toimub, need kenad loomad nuuskisid natuke aega mu õue peal, käisid ka sauna juures tädi Tötsu tualettplatsiga tutvumas, ja kui nad sealt taas maja juurde üles sammusid, siis teretasin neid viisakalt ja küsisin, kuidas ma aidata saan. Tublid koerad olid, tulid teretasid vastu (nagu nad seda teevad: sõbralik sabaliputus ja panevad koonu küljega hetkeks sinu vastu), aga siis suurem neist, pirakas isane saksa lambakoer, hoiaku järgi ka ilmselt selle koerapaari alfa, otsustas, et aeg edasi minna, ja nii nad minema jalutasidki.

Panin peaaegu kohe sotsiaalmeediasse kolme kohalikku gruppi teated üles, et omanik oma karja ikka kätte leiaks. Ja kui ma õhtul kella kuue paiku tädi Tötsuga meie väikeselt loodusmatkalt tagasi koju teel olin, siis külateel meie juures peatus auto selle koerapaari omanikega. Suunasin nad edasi järgmisse külla, kust nende koerte liikumise kohta ühte teise Facebooki gruppi teateid oli tulnud. Koerad olid ju liikumas juba teises omavalitsuses, mille gruppi meie valla inimesed vist enamasti siiski ei kuula. Mina nüüd kuulun, sest nagunii elan kahe valla piiril ja kolme linna lähedal. Igatahes selgus, et need koerad olid meie juurde jõudmiseks selle mõne hommikuse tunni jooksul maha matkanud juba 7 kilomeetrit, ja õhtupoolikul jäid nad tiirutama meist veel 3 – 4 km edasi asuvasse külla. Omanikud sõitsid siis sinna oma loomi otsima, mina panin selle teise valla infogruppi nende telefoninumbri ja lootsin, et ehk helistatakse ja ehk saavad inimesed oma koerad kätte.

Kella kaheksa paiku õhtul sain teada, et nad ei olnud koeri leidnud, kuigi sõitsid seal ringi päris pikalt ja küsisid inimeste käest. Ja nüüd edasi ma ei teagi. Lihtsalt kuidagi kurb on, et koerad külmal öösel kusagil omapead kodu otsimas, ja omanikud lastega kodus kurvastamas ja muretsemas. Ma ju tean, kuidas sellega on.

Selle kõige vahepeal kirjutasin täna ühe arvamusloo ja tegelesin metsiku meilivahetusega emakeelenädala esinemiste asjus (mul on siis kuus esinemist erinevates Eesti koolides, kuus!) ja kaks esinemist said ka aprilli kirja, sest märtsi ma ei näinud enam võimalust neid mahutada. Koolivaheaeg ju ka. Ja minul peab mu kirjatöö jaoks siiski ka aega jääma.

Tegin täna ka eelmise kuu tööde kohta arveid ja olin enda peale pahane, et ikka ei jõudnud kõike, mis ma see kuu plaanisin, ainult kohustusliku kava. Filmimaterjalid paraku jäidki lohisema, lihtsalt ei jõudnud. Aga õnneks ei olnud konkreetset tähtaega ka, see oli n.ö mu enda tähtaeg.

Ning millalgi siin viimase nädala käigus avasin oma aiandushooaja. Mullad aiakuuris olid muidugi külmad, segasin mullasegu seal kokku, tõin tuppa ja lasin sel jahtuva pliidi peal soojeneda.

algab.jpg

algab1.jpg

Külvasin paprikaid, pipraid ja mõned varased tomatid. Läksid idanema soemüüri otsa. Elu on näidanud, et seal edeneb kõige paremini. Ja selgi korral olid 6 päevaga need paprikad ja piprad end mullast välja upitanud, tomatitest rääkimata. Praegu on nad mul juba magamistoa aknalaual taimelambi all. ma arvan, et neil ei ole seal külm, kui toa temperatuur on 23 kraadi. (Ma olen karastamata külmavares, kes erinevalt paljudest teistest tahab magada üpris soojas toas. Lahtised aknad muul kui suvise kuumalaine ajal ja temperatuur alla 21 kraadi ei ole minu juures mõeldav.)

Siis ma näitan teile teatava kõhklusega ja väikese häbenemisega veel ühte asjandust, mis mul Haapsalust kaasas oli, aga mis siiamaani aiakuuris muu kola hulgas kastis vedeles. Ott installeeris selle kaadervärgi mu uude kööki ja ma olen selle üle päris õnnelik. Mitte et ma nõukanostalgia all kannataksin, aga need kuivainepurgid olid koos ahjuroobiga, mida pole praeguseks kahjuks säilinud, üks mu elu esimesi oste iseseisva majapidamise tarbeks umbes 1989. aasta kevadel, kui ma Haapsalus ajaloolisesse Tori kõrtsihoonesse ateljeepinna sain ja sinna sisse kolisin.

purgiriiul.jpg

 

Ott tegeleb siin viimasel ajal tegevusega, mida ta nimetab “jänduseks”, seda hääldatakse kolmandas vältes, sest see tuleb sõnast “jändama”. Ta on avastanud endas äravõitmata kire meisterdada puust asju, ja nüüd mul on lõpuks majas olemas majapidamispaberi hoidja. Mul pole elus varem sellist asja olnud, tühjad lillepotid ja õllekannud on paberirulli hoidmiseks seni sobinud küll, aga tõsi ta on, et see võtab tööpinna peal ju ruumi. Praegune lahendus on aga äärmiselt mugav ja pealegi kaunis.

jändus.jpg

Advertisements

8 kommentaari

  1. lendav said,

    1. märts 2016 kell 09:35

    Igavesti ilus jändus, selline võiks omalgi olla! Mul on selle asemel kaks konksu ja nöör, mis ei ole üldse nii ilus ega ka mugav mitte.

  2. Anne said,

    1. märts 2016 kell 09:46

    “Jändus”on praktiline ja vägagi sobiv kappidega.Ja need karbid tekitavad nostalgiat.Mul olid kunagi täpselt samasugused,alles vaid paar keskmist-kahjuks!
    Tore ka,et kõik mured leidsid lahenduse ja see esimene külvamine on ikka tore!Hilisemad nagu seda erilist tunnet enam ei tekita vähemalt minus.

  3. rahutu rahmeldaja said,

    1. märts 2016 kell 13:32

    Ilus lugeda kui inimestel ometi hästi läheb 🙂 Jändus on väga hea asi aga mul pole seda kusagile panna ja pean leppima paberipakkidega. Ja jändus on väga ilus ka. Karbid sobivad kui rusikas silmaauku. Need on veidi uuemast ajast ja ilusa disainiga. Sma ilusad kui alju vanemad, mis meie kodus mu suureks meelehärmiks täpiliste vastu vahetati 😦 Igatahes olen ma nüüd täpilistele kätte maksnud 😀 Loodan väga, et kutsad oma kodu kätte leiavad.

  4. T said,

    1. märts 2016 kell 13:40

    Oti jändus on väga armas ja köögis vajalik asi. Külvanud ma veel pole, pimedavõitu on siin.

  5. Köögikata said,

    1. märts 2016 kell 15:44

    Ohh, tegeleks meie majas ka mõni mees jändusega…
    Sellised karbid minu majapidamisest puudusid, sest ema likvideeris omad (mingid kollased olid vist) minu lapsepõlves juba ära, kuna neid oli raske teravatest nurkadest puhastada ja jahud läksid siis kergelt koitama. Seega mina ei üritanudki neid omale osta, tegin liitristest keeratava kaanega globuse kompotipurkidest ja lahustuva kohvi purkidest kleeps-siltidega oma komplekti. siiani kasutusel. 😉

  6. Muhedik said,

    1. märts 2016 kell 18:43

    Nii armas jändus, hea, et meister omast käest. Ja vesi! Vesi on muidugi kogu elu, hea, et nii lihtsalt läks.
    Mõne esemega tekib tõesti mingi emotsionaalne side, see on ju nii inimlik. Ja need karbikesed on ju ilusad, mina küll ei häbeneks.
    Mina olen veel nii villane, et aiale ei mõtle 😀

  7. thela said,

    5. märts 2016 kell 16:48

    Need karbid olid ühed ilusamad, mul olid endal ka, aga kuskil lõpmatute kolimiste jadas sai vist kergekäeliselt ära visatud. Praegu kasutan plastikkarpe ja needki on kapis sees, üleliigsed pinnad köögis kipuvad kergelt määrduma.
    Jändus on ilus, mul on analoogiline puust poest ostetud, mugav on sealt paberit tõmmata.

  8. trumm said,

    14. märts 2016 kell 13:26

    need karbid mulle meeldivad, ilusad on! ainult ühte sorti on veel ilusamad – sellised tumedaksläinud valnilje karva, millel sinisega fragmendid linnavaadetest peal (vist tallinn, ei ole päris kindel). ja hea, et veega kõik korda sai!


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: