Asjade laabumise päev

1. märts 2016 kell 01:15 (Aed, Kallid loomad, Muiduelu, Töised asjad, Uncategorized)

Täna oli päris tore, et saime lahenduse paarile viimasel ajal pingeid keerutanud probleemile. No näiteks meie veeautomaadi probleem, et ei andnud enam korralikku survet, ja kui me siin ise püüdsime talle survet juurde pumbata, siis läks kõik ootamatul kombel hoopis hullemaks. Kordasime püüdlust – ja tuli välja, et asi võis ikkagi veel hullemaks minna.  Ja veefiltrit ka ei õnnestunud lahti saada, et see ära vahetada. Nii olimegi keset sügavat nõutust, sest selle olematu survega ei julgenud ka pesumasinat käima panna ning duši alla minemisel lihtsalt ei olnud sügavat mõtet. Nõudepesu osas oli see nirisemine aga lihtsalt tüütu.

Ühe meie aaluja abiga said täna leitud lähema torumehe kontaktid, kohe helistatud, kohe kokku lepitud – ja kahe tunni pärast oli tark mees vannitoas peadpidi torukapis ning tegi kõik korda, nagu poleks midagi viltu olnudki. Veeautomaat annab survet nagu mihkel, filter sai vahetatud, ja me isegi õppisime ära, kuidas selliseid toiminguid tulevikus ise teha. Oi, aitäh. See laabumine oli imetore.

Teine laabumine oli, et helistas meie autoremondipoiss Käula asjus ja rääkis kõik ette, mis selle piduritega lahti oli (ma kuni piduriklotsideni sain aru, ja et ABS ei töötanud sellepärast, et anduri ühendus oli katki, aga seal oli veel midagi, mis kõlas juba edasijõudnute teemana ja seetõttu meelde mulle kahjuks ka ei jäänud) ja kuidas nüüd kõik korras on ja et homme saame Käula kätte.

Aga hinge peal olid mul täna terve päeva ja on siiamaani need kaks võõrast koera, kes hommikul meie õuele ilmusid. Õnneks olin ise tol hetkel koos tädikesega õues, tädi Tötsu oli just suundunud puukuuri elevantside jaoks auke kaevama, ja see hetk, kui ma neid kaht külalist nägin, panin Tötsu selja taga lihtsalt kuuri ukse kinni ja haaki, et… No ma ei tunne ju neid võõraid koeri, ei tea, kuidas nad oleks reageerinud tädi Tötsu peale… ja vastupidi. Siis jälgisin, mis toimub, need kenad loomad nuuskisid natuke aega mu õue peal, käisid ka sauna juures tädi Tötsu tualettplatsiga tutvumas, ja kui nad sealt taas maja juurde üles sammusid, siis teretasin neid viisakalt ja küsisin, kuidas ma aidata saan. Tublid koerad olid, tulid teretasid vastu (nagu nad seda teevad: sõbralik sabaliputus ja panevad koonu küljega hetkeks sinu vastu), aga siis suurem neist, pirakas isane saksa lambakoer, hoiaku järgi ka ilmselt selle koerapaari alfa, otsustas, et aeg edasi minna, ja nii nad minema jalutasidki.

Panin peaaegu kohe sotsiaalmeediasse kolme kohalikku gruppi teated üles, et omanik oma karja ikka kätte leiaks. Ja kui ma õhtul kella kuue paiku tädi Tötsuga meie väikeselt loodusmatkalt tagasi koju teel olin, siis külateel meie juures peatus auto selle koerapaari omanikega. Suunasin nad edasi järgmisse külla, kust nende koerte liikumise kohta ühte teise Facebooki gruppi teateid oli tulnud. Koerad olid ju liikumas juba teises omavalitsuses, mille gruppi meie valla inimesed vist enamasti siiski ei kuula. Mina nüüd kuulun, sest nagunii elan kahe valla piiril ja kolme linna lähedal. Igatahes selgus, et need koerad olid meie juurde jõudmiseks selle mõne hommikuse tunni jooksul maha matkanud juba 7 kilomeetrit, ja õhtupoolikul jäid nad tiirutama meist veel 3 – 4 km edasi asuvasse külla. Omanikud sõitsid siis sinna oma loomi otsima, mina panin selle teise valla infogruppi nende telefoninumbri ja lootsin, et ehk helistatakse ja ehk saavad inimesed oma koerad kätte.

Kella kaheksa paiku õhtul sain teada, et nad ei olnud koeri leidnud, kuigi sõitsid seal ringi päris pikalt ja küsisid inimeste käest. Ja nüüd edasi ma ei teagi. Lihtsalt kuidagi kurb on, et koerad külmal öösel kusagil omapead kodu otsimas, ja omanikud lastega kodus kurvastamas ja muretsemas. Ma ju tean, kuidas sellega on.

Selle kõige vahepeal kirjutasin täna ühe arvamusloo ja tegelesin metsiku meilivahetusega emakeelenädala esinemiste asjus (mul on siis kuus esinemist erinevates Eesti koolides, kuus!) ja kaks esinemist said ka aprilli kirja, sest märtsi ma ei näinud enam võimalust neid mahutada. Koolivaheaeg ju ka. Ja minul peab mu kirjatöö jaoks siiski ka aega jääma.

Tegin täna ka eelmise kuu tööde kohta arveid ja olin enda peale pahane, et ikka ei jõudnud kõike, mis ma see kuu plaanisin, ainult kohustusliku kava. Filmimaterjalid paraku jäidki lohisema, lihtsalt ei jõudnud. Aga õnneks ei olnud konkreetset tähtaega ka, see oli n.ö mu enda tähtaeg.

Ning millalgi siin viimase nädala käigus avasin oma aiandushooaja. Mullad aiakuuris olid muidugi külmad, segasin mullasegu seal kokku, tõin tuppa ja lasin sel jahtuva pliidi peal soojeneda.

Külvasin paprikaid, pipraid ja mõned varased tomatid. Läksid idanema soemüüri otsa. Elu on näidanud, et seal edeneb kõige paremini. Ja selgi korral olid 6 päevaga need paprikad ja piprad end mullast välja upitanud, tomatitest rääkimata. Praegu on nad mul juba magamistoa aknalaual taimelambi all. ma arvan, et neil ei ole seal külm, kui toa temperatuur on 23 kraadi. (Ma olen karastamata külmavares, kes erinevalt paljudest teistest tahab magada üpris soojas toas. Lahtised aknad muul kui suvise kuumalaine ajal ja temperatuur alla 21 kraadi ei ole minu juures mõeldav.)

Siis ma näitan teile teatava kõhklusega ja väikese häbenemisega veel ühte asjandust, mis mul Haapsalust kaasas oli, aga mis siiamaani aiakuuris muu kola hulgas kastis vedeles. Ott installeeris selle kaadervärgi mu uude kööki ja ma olen selle üle päris õnnelik. Mitte et ma nõukanostalgia all kannataksin, aga need kuivainepurgid olid koos ahjuroobiga, mida pole praeguseks kahjuks säilinud, üks mu elu esimesi oste iseseisva majapidamise tarbeks umbes 1989. aasta kevadel, kui ma Haapsalus ajaloolisesse Tori kõrtsihoonesse ateljeepinna sain ja sinna sisse kolisin.

 

Ott tegeleb siin viimasel ajal tegevusega, mida ta nimetab “jänduseks”, seda hääldatakse kolmandas vältes, sest see tuleb sõnast “jändama”. Ta on avastanud endas äravõitmata kire meisterdada puust asju, ja nüüd mul on lõpuks majas olemas majapidamispaberi hoidja. Mul pole elus varem sellist asja olnud, tühjad lillepotid ja õllekannud on paberirulli hoidmiseks seni sobinud küll, aga tõsi ta on, et see võtab tööpinna peal ju ruumi. Praegune lahendus on aga äärmiselt mugav ja pealegi kaunis.