Mu ükssarvik oli hoopis albiino kits

Ma käisin juba vaatamas, kas sellest möödunudsuvisest elamusest blogisse ka ikka kirjutasin, aga näe, pole. Ju ma siis häbenesin. Sest ma ise kahtlesin juba ka, et näen nägemusi või hõljuvadki mul siin valged vaimud viljapõllu kohal. Igatahes läinud suvel ühel õhtul, kui päike oli juba madalal, nägin üle külatee põllul üht valget looma liikumas. Oli kitse suurus, kuju ja liikumine – aga see loom oli helebeež, peaaegu valge. Jälgisin teda tohutu kummastustundega hulk aega, kuni ta mu vaateväljast minema jalutas. Ja siis mõtlesin, kes pagan ta oli. Metskitsed ometi valged ei ole. Hirved ka mitte. Koer see loom kindlasti ei olnud. Liikumises ja kehakujus ei olnud ka mitte midagi hobuse- või ponilikku. Nii et kui ma seda seika siin sõpradega arutasin, siis ei jäänudki mul lõpuks muud üle kui järeldada, et ju see pidi siis ükssarvik olema.

Ainult et ükssarviku nägemine on isegi minu puhul juba ebatavaline.

Nüüd käisime Aalujate rakukesega ühe loodusfotograafi esinemisõhtul Vapramäe loodusmajas. See kõik, mis ma seal nägin ja kuulsin, oli mu jaoks pööraselt huvitav, aga seal sain ma ka teada ja näha, et too minu “ükssarvik” oli mitmel korral tolle loodusfotograafi pildile jäänud. Ja et tegemist on viimase aasta jooksul Tartumaal ringi uitava albiino metskitsega.

Omamoodi imelik  ja kahetine tunne on see, kui lummus laguneb, aga küsimus saab vastuse. Ja mul on hea meel, et ma ikka päriselt nägin seda. Mitte ei mõelnud omale ükssarvikut välja. Mis oleks ka võimalik olnud. Tihtilugu on mul sisimas raske aru saada, mis on päriselt ja mis ma olen välja mõelnud. Sest need väljamõeldud asjad mu elus on umbes sama päris. Noh, seda on raske seletada, see on mul lapsest peale nii, ainult et siis oli see vahetegemine veel segasem. Praegu ma üldiselt ikka saan sellega hakkama. Kuigi lapsepõlvemälestuste juures ma ikka alati kahtlen, kas see või too oli päriselt või ainult minu peas. Aga teadmine, et ka albiinod metskitsed on olemas, teeb reaalsuse tajumise kuidagi turvalisemaks.

Pärast olime külas ka. Aed, mis mu viimase külaskäigu ajal oli täis õitsvaid roose ja lopsakaid hortensiaid, oli talviselt teistmoodi. Aga kahjuks oli pime juba, nii et majast kaugemale lumesse sumama ei läinudki. Toas oli pealegi väga tore.

Mis siis veel. Projet “Sahvriuks” on peaaegu teostunud. Lõpptulemusest on jäänud veel panna piirdeliistud. Aga uks ise sai valmis ja ette, ja ma ei oska nüüd enam kütta kuidagi. Töötoa, köögi ja elutoa osa läks kõvasti soojemaks. Kui enne pidin köögi ja töötoa vahelist ahju kütma iga päev (lisaks pliidile, millel kaks korda päevas süüa teen), siis pärast ukse ettesaamist läks selle rütmiga siin nii palavaks, et jookse või välja. Nii et ma siis katsetasin ja näib, et selliste null-väike pluss-väike miinus-kraadidega on seda ahju ülepäeviti kütta enam kui küll.

Uskumatu, kuidas nende külmaaukude ustega sulgemine ikka aitas. Nüüd ma juba mõtlen, kas siin üldse on vaja mingi soojustamise peale veel mõtlema hakata. Kui on niigi soe, siis misasja sa soojustad. Või?

Nagu öeldud, piirdeliiste veel ei ole. Aga uks on meie küla puusepa tehtud ja väga ilus. Just täpselt selline, nagu siia vaja oli, mis oleks ühtpidi piisavalt kitsas, et seina äärde elektripliit või tulevikus kitsas kapp ära mahutada, aga mis teisest küljest oleks teatava ümbermöbleerimise korral ka täies ulatuses avatav, kui näiteks on vaja sahvris olevat sügavkülmikut välja vahetada.

sahvriuks.jpg

 

Selles kohas oli enne ju ruuduline heegeldatud kardin. Eks omajagu aitas külma vastu seegi, aga no mitte küll nii tõhusalt, kui nüüd see uks.

Köögi üldvaade on koduselt segamini. Harilik pisilohakus, mis ikka tekib, kui inimesed sees elavad ja toimetavad. Sahvriuks paistab külmkapi tagant üsna pretensioonituna. Mulle meeldib.

köök sahvriuksega.jpg

Käula saime tagasi, ainult et automehaanik oli esialgsetes uudistes liiga optimistlik. Kõik muu tegi korda, aga ABSi tööle ei saanud, sest auto aju keeldub seda tunnistamast. Nii et me peame kuskilt teise arvamuse hankima ja siis otsustama, mis sellega teeme, kas võtta või jätta.

Lõbutsesin nädal aega siin selle filmiprojektiga, millest paaril korral varem rääkinud olen. Oh jumal. Väga värskendav, väga ergutav jälle millegi sellisega tegeleda, suurt lugu välja mõelda ja välja töötada, karaktereid kujundada – imeline! Andku universumi head jõud sellele projektile edu (mis esmasjoones siis tähendab miskist suunast rahastusotsuseid).

Nüüd kevadel on mul natuke rohkem sellega aega tegeleda ka, sest Kanal 2 tõmbas “Saladuste” kevadise hooaja kokku, saime 12 saate asemel 7, ja kuidas ja kas üldse sügisel sellega jätkame, see on nüüd küsimärgi all natuke jah. Aga samas, kui mitu hooaega üks saade lõppude lõpuks eetris võib olla, ilma et reiting langusse läheks? “Saladustel” on selja taga 11 hooaega. Seda on… no palju on. Nii et on olnud ju väga hästi.

See, et ma iseenda poolest väga hea meelega neid lugusid edasi tahaksin kirjutada, see on hoopis teine asi.

Muide, need eelmise postituse koerad – need said järgmisel päeval lõpuks koju oma inimeste juurde. Mul on selle üle nii hea meel. Nagu ka kutsude omanike üllatus- ja tänuvisiidi üle, mille peale mõtled esimese asjana, et seda poleks üldse vaja olnud, sest mingit sellist tänamist ma ju ei oodanudki, aga samas teeb südame soojaks ja meele rõõmsaks.

Aa, ja siis see ka veel, et leidsime omale ühe varustaja, kes toob meile maailma parima suitsukala otse õuele. Koos vorstide ja sealihakonservidega. Ma usun jätkuvalt ja veendunult väiketootmise eelistesse.

söök.jpg

 

 

Advertisements

6 kommentaari

  1. rahutu rahmeldaja said,

    8. märts 2016 kell 06:48

    Uks on priima 🙂

  2. Muhedik said,

    8. märts 2016 kell 20:44

    Ilus, puhas töö. Superuks. Ja kui fotot vaadata, on selline tunne, et ta on seal alati olnud.

  3. thela said,

    8. märts 2016 kell 21:21

    Selle postituse pealkiri on täiesti sürrealistlik :).
    Aga igasugune soojus on talvel meie tingimustes hädavajalik.

  4. Elle Sikka said,

    9. märts 2016 kell 17:27

    Olen lugenud, saanud häid emotsioone. Tänan. Ehk kõlbaks ukseliistudeks servamata (ühelt poolt) laud. Endal ka sama aga ei ole selline mõnus maapehme elamine.
    Tänan ja häid soove.
    Elle

  5. trumm said,

    14. märts 2016 kell 13:14

    uks on ilus!

    ja väiketootmise ja – toomise eelistesse usun mina ka. ma ei teagi, misasja ma üldse seal poes käin… ahjaa, võid ostan. ja banaani ja avokaadot. kõik muu, sealh köögivili, munad ja liha saabub otse õuele. sealihakonservid võiksid muidugi ka laekuda, vahel oleks väga mugav. kui on hea konserv, siis kas nad mujale ei tarni?

  6. aidivallik said,

    14. märts 2016 kell 22:22

    Tänud nii heade sõnade eest!
    Trumm, ta vahel pidi käima ka Tallinnas müümas. Uurime.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: