Ebanormaalne unekott

Olen muutunud täiesti ebanormaalseks unekotiks. Magan öösel, tõusen üles, tegutsen mõned tunnid, siis tahaks jälle pikali ja magada. Ja magangi, sest kirjutada unisena ei saa. Nagu oleks mingi energialeke, aga noh, eks ta ongi ju seda olnud, kõik see esinemisi täis kaks nädalat. Mul oli 11. märtsist alates siiani 10 esinemist. Osa neist pikkade sõitudega, osa siinsamas lähedal Tartumaal. Ja esinemised tõmbavad mu alati energiast tühjaks. Märtsikuus on ses mõttes veel eriti jabur, et siis kipuvad need üritused kevadväsimuse perioodile kontsentreeruma – emakeelepäeva ümbrus tekitab nimelt suure nõudluse kirjanike avalike esinemiste järele. Ega ma ei kurda, see on osa mu tööst. Aga minu jaoks jällegi selline üsna raske ja kurnav osa.

Paljud räägivad, et saavad esinemistest energiat juurde. Mina ei saa. Mina suudan end hoopis nendega täiesti tühjaks tõmmata.

Nii ma olengi püüdnud neid esinemisi tasakaalustada siin igasuguste väikeste rõõmudega ja leebusega iseenda vastu. Ja sellega, et luban endale toredaid asju ka. Näiteks külvan ja pikeerin siin vahepeal. Ning eelmisel laupäeval avasin päevitamishooaja, õieti üsna kogemata. Temperatuur oli vilus miinus kaks, aga ogoroodinal aidaseina taga tundus, et pluss kakskümmend. Pärast seda, kui olin kasvuhoonesse oma varajased juurikad maha külvanud, vedasin kuurist sinna sooja seina äärde paksu polsterdusega vana pingikatte, rookisin end ihualasti ja päevitasin. Set tahtsin. Ja ma olin päikest ikkagi juba hirmus väga palju igatsema hakanud. Too päev oli päike. ja siis vahepeal ühel päeval oli veel, siis oli juba natuke soojem, kraad nullis, kuid aidaseina juures oli lausa kuum, ma ütleksin. Päike võttis, mis särises. Vedelesin seal paljalt ja lugesin lasteraamatut (suurepärast lasteraamatut muide, Catherine Applegate’i “Üht ja ainukest Ivani”), kuni Ott mind otsima ja reaalsesse asjalikku maailma tagasi tooma ilmus.

Olen tädi Tötsuga pikki tiire ringi kolanud. Viimane kord tuli naabrinaine ka kaasa. Lumi on niipalju sulanud, et vahepeal läbimatud metsateed on taas läbitavaks muutunud, kõndisimegi siis üht mööda üht vana mahajäetud talukohta vaatama, mis siin sügavamas metsas on. Meist linnulennult metsa sisse nii veidi üle kilomeetri, ma arvan, mööda teid tuleb pikem maa. See on ilus koht olnud. Kunagi.

Sel kevadisel lumel olen ka uusi jälgi näinud. Nimelt talv otsa ei kohanud ma metssigade jälgi, nüüd aga olen nende peale sattunud juba mitu korda. Vististi on üks kari kuidagi taas siia kanti sattunud. Kitsed ja rebased on tavalised. Põdra radu olen kohanud. Kähriku teid. Ja siis miski suurema kärplase jälgi: kas mäger või metsnugis või veel keegi kolmas, ma ei tee neil kahjuks vahet. Peaks selle endale selgemaks tegema. Aga tollel viimasel retkel nägin veel ühte jälge, mida ma elus varem näinud ei olnudki, ausalt öeldes see hirmutab mind pisut. Sest no palju neid suuri viie varbaga loomi meie metsades ikka siis liigub… Ühesõnaga, meil kondab selle jälje järgi otsustades siin ka üks karumõmm. Eriti üks esikäpa jälg oli väga ilus. Mul on tagantjärele kahju, et ma ei pildistanud. Ma kuidagi ei taipa pildistada, kui olen mingis hetkes. Alles pärast mõtlen, et blogisse oleks olnud nii tore panna.

Eile (no õigupoolest juba üleeile) olid külalised ja rõõm.

Täna jällegi oli hommikul nii soe, et istusin tund aega terrassil ja lihtsalt kuulasin – õhk oli lindude laulust paks. Tunnen ära lõokeste ja tihaste laulu, aga peale nende oli veel hulk soliste, keda ma hääle järgi tuvastada ei oska. Meie hiireviu on igatahes tagasi. Haned saabuvad. Isegi pardid tiirutasid prääksudes meie tiigi kohal, aga pidid pettuma, sest see sunnik on ikka veel jääs. Ja kuskilt väga kaugelt aimus justkui juba ka sookurgede häält, aga ma pole väga kindel, see oli tõesti kaugelt ja ma ei näinud ühtegi.

Nii ma ei olegi suurt midagi asjalikku teinud. Pärast seda esinemisrallit, mis kolmapäeval Tallinnas selleks korraks finaali sai, olengi ainult tahtnud puhata ja mängida. Ja magada.

 

 

Advertisements

6 kommentaari

  1. rahutu rahmeldaja said,

    27. märts 2016 kell 20:32

    Meil eile sookured tegid tõelist lärmi, kahjuks ei näinud aga see ei olnud enam lennult vaid juba maas. Soololinnud saavad ka lõpuks selgeks. Kui ma maale tulin, siis koovitajat ma kutsusin nt tilderhüübiks nende häälitsuse järgi 😀

  2. Maire said,

    27. märts 2016 kell 21:56

    Siin ka juba kureparved koju jõudmas. Nii liigutav kuidagi vaadata, kuidas nad häälekalt saabuvad. Ma ikka nii väga armastan nelja aastaaega 🙂

  3. Muhedik said,

    27. märts 2016 kell 22:01

    Kured tervitavad meid vägagi häälekalt 🙂

  4. Milda said,

    27. märts 2016 kell 22:03

    Kui ikka organismus nõuab, tuleb ta häält kuulda ja magada. See on ju tegevus, mille ajal toimub taastumine. Meil on põllul rebasepaar ja üle põllu metsas ka karu või õigemini vähemalt kolm. Oma linnusemaal on ka igasuguste elukate jälgi. Võta ka suvelinnupäevik täita, see aitab sulissõpru tuvastada

  5. Karin Peebu said,

    28. märts 2016 kell 20:31

    Ma ei tea, mis suvelinnupäevikust Milda räägib. Mina olen netist linnuhääli kuulanud ja nii üritanud tuvastada. Päikest peaks ise ka võtma, ei ole seda aastaid teinud.

  6. Köögikata said,

    2. apr. 2016 kell 23:52

    Tubli! Korralikult puhata ja magada tuleb ka. Ma pean seda endale samuti väga tõsiselt südamele panema!


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: