Ma olen õige rahul päevadega, nagu praegu on. Tegelikult toimub selline tublidus, et ise ka ei usu, aga õnneks on vahepealne kurnatus nüüdseks möödas ja ma saan seda endale lubada. Kuidas see välja näeb…
Eile, neljapäeval. Ärkasin kohvitassi ja kudumistöö kõrval tunnikese jagu, siis oli juba mõistlik aeg inimestele helistama hakata, sest kordaajamist tahtis mitu asja. Helistasin Nõo naisele, kes võõrasemasid teeb ja müüb, sest terrassipotid tahavad kevadiseks saada. Helistasin palgiehitusmehele, kelle kontaktid eelmisel päeval saeveskimehe käest olin saanud – meie kõdunenud aidaseina asjus (see otsasein, millest ennegi olen pilte pannud ja millega peab suht kiiresti midagi ette võtma, enne kui harjumus seda enam koos ei hoia). Ma olen selle aastaga rahul, kui see sein uue talve hakuks korda saab tehtud.
Helistasin küttepuudemehele siinsamas meie külas, kellelt eelmine aastagi ostsime, tellisin talvepuud ära. Selle lõpetuseks küsisin ka paari jämedama haavapalgi järele, sest keegi hull inimene levitas FBs kontakte, kustkaudu sai tellida austerserviku mütseeli, ja mina loomulikult pidin kohe tellima. Aga kui on mütseel, läheb mul vaja sama aasta toore lehtpuu, soovitavalt haava pakke, kuhu see istutada, järelikult…
Meie puumehel ei olnud mulle haavapalki anda, aga soovitas, et näe, see põllumees, kes muu hulgas ka meie taretagust harib, et tema võttis just siin meie pool metsa ja temal on haaba ja kõike. Helistasin siis meie põllumehele, kes ütles, et minge ja võtke ise sealt hunnikust, enne kui ära veetakse, sest eilsest hakkas jah juba äravedu ja ta ei teagi, palju seal neid veel järel on. Mingu ma vaadaku järele ja andku talle ka teada.
Kappasin tädi Tötsuga vaatama, oligi hunnik. Osa ära veetud, aga alles veel piisavalt. helistasin Otile, kes tuli sae ja autoga ja tegimegi kaks palki pakkudeks. Vedasime koju (pagan, need olid rasked nagu ma ei tea mis). Nüüd võib mütseel ka kohale jõuda. Ainult et kas need pakud just haab on, selles ei ole ma väga kindel. Vurled ei tunne puid ju. Õnneks sobivat austerservikule siiski ka iga teine lehtpuu, haab olla neist lihtsalt kõige parem.
Siis tegin hommikusöögi. Hmm… hilise hommikusöögi. Sõime, pesin nõud (nii mõttetult kulutatud minutid minu elus).
Hakkasime tööle. Töö-tööle. Kirjutasin valmis tellitud haridusliku veebilehe kaks pikka peatükki. Ühe fagotist ja teise klarnetist. Töö käigus töötasin läbi viie erineva ingliskeelse veebilehe materjalid nende pillide kohta, et vajaliku sügavusega vajalikud teadmised hankida.
Minult on nimelt tellitud muusikakooliõpilastele mõeldud veebilehe tekstid orkestripillide kohta. Praegu kipuvad tulema sellised poolteiseleheküljelised peatükid, mis on veebi jaoks vist liiga pikad; ma usun, et lõpus, kui terve ports mul esimeses versioonis valmis on kirjutatud, saabub ümbertegemise ja toimetamise ja kärpimise aeg.
Millalgi õhtu hakul lõpetasime, käisime Nõos võõrasemade järel ja vedasime need koju.
Siis hakkasime aita tühjendama. Ikka selleks, et Ott saaks sinna tagumisse otsa uue põranda teha. Ja mina seinte ja laega midagi ette võtta. Ma alustuseks lähenen rohelise seebi ja harjaga ja siis otsustame edasi.
Ait oli ju siiani veel eelmise elu kolusid täis. Aia-aida saime tühjaks ja lõime korra majja veebruarikuiste soojade ilmade ajal, aga see siin oli märksa suurem ja tõsisem asi. Ja kola oli ikkagi palju. Ühesõnaga rahmeldasime seal noore pimedani välja, enne kui järgmise pildi saime teha.
Siis tegin aida otsaseinast seest ja väljast veel pilte, sest neid küsis too esimene palgiehitaja, kelle poole nädal tagasi oma aidaseinamurega pöördusin. Mõne päeva eest saadetud piltidest ei saanud ta küllalt head ettekujutust, palus neid juurde. Tegingi, töötlesin ja saatsin.
Nojah, siis valmistasin hilise õhtusöögi (kaalika-nuikapsa-hakklihahautise), sõime, pesin nõusid (nii mõttetult kulutatud minutid minu elus). Vaatasin neti üle. Uurisin soodapesu kohta (seoses aidaga) ja saatsin ühte kohta ka meili hinnapäringuga, sain peaaegu kohe vastuse, millest selgus, et ma ikka ilmselt ei taha sellist summat mingi aida seinte peale magama panna, mis siis et saab ilus ja hea ja keegi teine teeb töö.
Siis tiksusin kudumistööga umbes tunnikese teleka taga, ja siis lugesin voodis veerand tundi raamatut, ja rohkem ei jaksanud midagi.
Tänane hommik algas samamoodi kerge kudimuse ja kohviga, siis tegin hommikusöögi, panin ka õhtuse hapukapsasupi keema, sõime üsna normaalse aja hommikusöögi, pesin nõud (nii mõttetult kulutatud minutid minu elus), koristasin maja ära (nii mõttetult kulutatud minutid minu elus). Siis tuli too teine palkehitusmees, kellele eile helistasin, aida otsa üle vaatama. Küsisin temalt nõu ka tühjaks tehtud aida kohta ja hinnangut terve selle esimese ilmasõja eelse hoone üldise tervise ja olukorra kohta. Üldiselt, pole paha. Üldse pole paha, kui ühte ja teist õigel ajal kõbida. Ja sain selgeks ka selle, kuidas ma need seinad pärast esmast ülepesu seebi ja harjaga seestpoolt heledamaks võiks saada. Olen rahul.
Siis maksin selle kuu arveid. Kirjutasin homsesse Lääne Ellu lullamilla. Lugesin viie ingliskeelse veebikülje materjalid ja kirjutasin muusikakooliõpilastele peatükid metsasarvest ja trompetist.
Kui õhtu hakul klaviatuuri nii-öelda nurka viskasin, siis tädi Tötsu oli juba kannatuse viimasel piiril ja rullis röhkides majas vaipu kokku. Nii et haarasin ta kaasa ja panime jälle metsa. Aga metsas õitsevad sinililled!
Siis läks Ott aida põrandat üles võtma ja mina kastsin kasvuhoonesse hulga kannutäisi vett ning pikeerisin seal paksoi ja lehtsalati tited otse mulda, katsin tugede peale pandud kahekordse kattelooriga ja usun, et nad saavad hakkama. Tähendab, istutasin need, kes olid külvikarbi mahapillamise tõttu juhtunud õnnetuses murdumata olekusse jäänud. Nii et… ise teavad, kas on ellujääjad või ei ole.
Ja siis korjasin mutimullahunnikuid kärusse kokku, täitsin sellega suured terrassipotid ja istutasin eile toodud võõrasemad. Rohkem enam ei näinudki midagi teha, lõpetasin peaaegu pimedas.
Siis keetsin hapukapsasupi lõpuni ja sõime hilise õhtusöögi. Ott oli õhtuga jõudnud selle vigase põranda üles võtta. Halb uudis on, et ka talad selle all on mõni täitsa, mõni osaliselt pudi. Aga noh… mis siis ikka. Sada aastat on sada aastat.
Kui te nüüd kõik selle jaksasite ikka lõpuni lugeda, siis te saate aru küll, miks ma selliste päevade ja iseendaga päris rahul olen.
Aidi Vallik avalikult 