Nägemised ja tegemised

Alustaks tegemistega. Seda tegemist olen teinud nüüd neli õhtut, pildid on teise päeva hommikust. Need neli tamme, teate, kes meil siin kasvavad… Nii ilusad puud. Aga see karvavahetus on täiesti kohutav. Selle esimese pildi peal on mul alles suure platsi teeäärne servake riisutud.

riisumine.jpg

Ning see platsipool on ju ka veel.

 

riisumata.jpg

 

Aga metsas on nii ilus käia. See on hingemattev, kuidas linnud praegu laulavad, maa lõhnab ja putukad sumisevad. ja metsaalune on sinisetäpiline.

metsaalune.jpg

Pilliprojekti osas jõudsin täna võidukalt timpaniteni. Nüüd on kõik 15 peatükki kokku kirjutatud, homme hakkan kohendama ja kõbima, kui Lääne Elu arvamusloo kõrvalt aega jääb. Peab jääma. Sest muidu ma jään graafikust natuke maha. Lootsin juba täna toimetamisringini jõuda, aga täna lõunast…

Täna lõunast koos Muhedikega Sulev Savisaare pool käies sain näha, et sinililled võivad olla veel ka näiteks sellised.

 

sinilill.jpg

 

Ja lumekupud sellised.

 

lumekupp.jpg

Ja lumikellukesed sellised, sellised ja sellised.

 

lumikelluke.jpg

 

lumikelluke1.jpg

 

lumikelluke2.jpg

Ning sellised ka, aga palun pöörake tähelepanu ka sellele ülimadalale (ma ütleksin, et lausa roomavale) nartsissile selle taga. Selle kääbuskasvu kohta tunduvad õied tulema lihtsalt hiiglaslikud!

 

lumikellukejanartsiss.jpg

 

Ning krookused võivad ka sellised olla. Kahjuks ma ei mäleta, mis liik see täpselt on, aga ma tahan seda saada.

 

krookus.jpg

 

Ja mul pole veel ühtegi lõokannust.

 

lõokannused.jpg

 

Juunosid ka ei ole. Ei selliseid nagu pildil ega ühtegi teist moodu ka. (Kuigi õigust öelda nüüd juba natuke on, lihtsalt ei jõudnud täna õhtul veel maha istutada :))

 

juunod.png

 

Ja siis oli seal selline vahukooretort.

 

vahukooretort.png

 

 

Advertisements

Tööd ja päevad

Ma olen õige rahul päevadega, nagu praegu on. Tegelikult toimub selline tublidus, et ise ka ei usu, aga õnneks on vahepealne kurnatus nüüdseks möödas ja ma saan seda endale lubada. Kuidas see välja näeb…

Eile, neljapäeval. Ärkasin kohvitassi ja kudumistöö kõrval tunnikese jagu, siis oli juba mõistlik aeg inimestele helistama hakata, sest kordaajamist tahtis mitu asja. Helistasin Nõo naisele, kes võõrasemasid teeb ja müüb, sest terrassipotid tahavad kevadiseks saada. Helistasin palgiehitusmehele, kelle kontaktid eelmisel päeval saeveskimehe käest olin saanud – meie kõdunenud aidaseina asjus (see otsasein, millest ennegi olen pilte pannud ja millega peab suht kiiresti midagi ette võtma, enne kui harjumus seda enam koos ei hoia). Ma olen selle aastaga rahul, kui see sein uue talve hakuks korda saab tehtud.

aida ots.jpg

Helistasin küttepuudemehele siinsamas meie külas, kellelt eelmine aastagi ostsime, tellisin talvepuud ära. Selle lõpetuseks küsisin ka paari jämedama haavapalgi järele, sest keegi hull inimene levitas FBs kontakte, kustkaudu sai tellida austerserviku mütseeli, ja mina loomulikult pidin kohe tellima. Aga kui on mütseel, läheb mul vaja sama aasta toore lehtpuu, soovitavalt haava pakke, kuhu see istutada, järelikult…

Meie puumehel ei olnud mulle haavapalki anda, aga soovitas, et näe, see põllumees, kes muu hulgas ka meie taretagust harib, et tema võttis just siin meie pool metsa ja temal on haaba ja kõike. Helistasin siis meie põllumehele, kes ütles, et minge ja võtke ise sealt hunnikust, enne kui ära veetakse, sest eilsest hakkas jah juba äravedu ja ta ei teagi, palju seal neid veel järel on. Mingu ma vaadaku järele ja andku talle ka teada.

Kappasin tädi Tötsuga vaatama, oligi hunnik. Osa ära veetud, aga alles veel piisavalt. helistasin Otile, kes tuli sae ja autoga ja tegimegi kaks palki pakkudeks. Vedasime koju (pagan, need olid rasked nagu ma ei tea mis). Nüüd võib mütseel ka kohale jõuda. Ainult et kas need pakud just haab on, selles ei ole ma väga kindel. Vurled ei tunne puid ju. Õnneks sobivat austerservikule siiski ka iga teine lehtpuu, haab olla neist lihtsalt kõige parem.

tulevased seenepakud.jpg

Siis tegin hommikusöögi. Hmm… hilise hommikusöögi. Sõime, pesin nõud (nii mõttetult kulutatud minutid minu elus).

Hakkasime tööle. Töö-tööle. Kirjutasin valmis tellitud haridusliku veebilehe kaks pikka peatükki. Ühe fagotist ja teise klarnetist. Töö käigus töötasin läbi viie erineva ingliskeelse veebilehe materjalid nende pillide kohta, et vajaliku sügavusega vajalikud teadmised hankida.

Minult on nimelt tellitud muusikakooliõpilastele mõeldud veebilehe tekstid orkestripillide kohta. Praegu kipuvad tulema sellised poolteiseleheküljelised peatükid, mis on veebi jaoks vist liiga pikad; ma usun, et lõpus, kui terve ports mul esimeses versioonis valmis on kirjutatud, saabub ümbertegemise ja toimetamise ja kärpimise aeg.

Millalgi õhtu hakul lõpetasime, käisime Nõos võõrasemade järel ja vedasime need koju.

Siis hakkasime aita tühjendama. Ikka selleks, et Ott saaks sinna tagumisse otsa uue põranda teha. Ja mina seinte ja laega midagi ette võtta. Ma alustuseks lähenen rohelise seebi ja harjaga ja siis otsustame edasi.

Ait oli ju siiani veel eelmise elu kolusid täis. Aia-aida saime tühjaks ja lõime korra majja veebruarikuiste soojade ilmade ajal, aga see siin oli märksa suurem ja tõsisem asi. Ja kola oli ikkagi palju. Ühesõnaga rahmeldasime seal noore pimedani välja, enne kui järgmise pildi saime teha.

tühi ait.jpg

Siis tegin aida otsaseinast seest ja väljast veel pilte, sest neid küsis too esimene palgiehitaja, kelle poole nädal tagasi oma aidaseinamurega pöördusin. Mõne päeva eest saadetud piltidest ei saanud ta küllalt head ettekujutust, palus neid juurde. Tegingi, töötlesin ja saatsin.

Nojah, siis valmistasin hilise õhtusöögi (kaalika-nuikapsa-hakklihahautise), sõime, pesin nõusid (nii mõttetult kulutatud minutid minu elus). Vaatasin neti üle. Uurisin soodapesu kohta (seoses aidaga) ja saatsin ühte kohta ka meili hinnapäringuga, sain peaaegu kohe vastuse, millest selgus, et ma ikka ilmselt ei taha sellist summat mingi aida seinte peale magama panna, mis siis et saab ilus ja hea ja keegi teine teeb töö.

Siis tiksusin kudumistööga umbes tunnikese teleka taga, ja siis lugesin voodis veerand tundi raamatut, ja rohkem ei jaksanud midagi.

Tänane hommik algas samamoodi kerge kudimuse ja kohviga, siis tegin hommikusöögi, panin ka õhtuse hapukapsasupi keema, sõime üsna normaalse aja hommikusöögi, pesin nõud (nii mõttetult kulutatud minutid minu elus), koristasin maja ära (nii mõttetult kulutatud minutid minu elus). Siis tuli too teine palkehitusmees, kellele eile helistasin, aida otsa üle vaatama. Küsisin temalt nõu ka tühjaks tehtud aida kohta ja hinnangut terve selle esimese ilmasõja eelse hoone üldise tervise ja olukorra kohta. Üldiselt, pole paha. Üldse pole paha, kui ühte ja teist õigel ajal kõbida. Ja sain selgeks ka selle, kuidas ma need seinad pärast esmast ülepesu seebi ja harjaga seestpoolt heledamaks võiks saada. Olen rahul.

Siis maksin selle kuu arveid. Kirjutasin homsesse Lääne Ellu lullamilla. Lugesin viie ingliskeelse veebikülje materjalid ja kirjutasin muusikakooliõpilastele peatükid metsasarvest ja trompetist.

Kui õhtu hakul klaviatuuri nii-öelda nurka viskasin, siis tädi Tötsu oli juba kannatuse viimasel piiril ja rullis röhkides majas vaipu kokku. Nii et haarasin ta kaasa ja panime jälle metsa. Aga metsas õitsevad sinililled!

 

sinililled.jpg

 

Siis läks Ott aida põrandat üles võtma ja mina kastsin kasvuhoonesse hulga kannutäisi vett ning pikeerisin seal paksoi  ja lehtsalati tited otse mulda, katsin tugede peale pandud kahekordse kattelooriga ja usun, et nad saavad hakkama. Tähendab, istutasin need, kes olid külvikarbi mahapillamise tõttu juhtunud õnnetuses murdumata olekusse jäänud. Nii et… ise teavad, kas on ellujääjad või ei ole.

Ja siis korjasin mutimullahunnikuid kärusse kokku, täitsin sellega suured terrassipotid ja istutasin eile toodud võõrasemad. Rohkem enam ei näinudki midagi teha, lõpetasin peaaegu pimedas.

Siis keetsin hapukapsasupi lõpuni ja sõime hilise õhtusöögi. Ott oli õhtuga jõudnud selle vigase põranda üles võtta. Halb uudis on, et ka talad selle all on mõni täitsa, mõni osaliselt pudi. Aga noh… mis siis ikka. Sada aastat on sada aastat.

Kui te nüüd kõik selle jaksasite ikka lõpuni lugeda, siis te saate aru küll, miks ma selliste päevade ja iseendaga päris rahul olen.

 

 

Kõik on veel ees

Elu kappab jätkuvalt hirmsa kiirusega, sest lisaks kõigele muule tegeldavale on ka aiandushooaeg jälle alanud! Muidugi on mul mitu külvi juba tehtud. Esimene, muide, läks 2/3 ulatuses aia taha (tšillid ja paprikad), kahtlustan, et minu selleks puhuks ostetud karvuturvas oli liiga happeline partii. Idanesid, aga ei kasvanud, surid. Need 1/3, mis kasvama jäid, kiratsevad kuidagimoodi. Ma mõtlesin, et pikeerin need tšillid ja paprikad igaks juhuks hoopis ümber, näiteks homme…? Aga õnn oli, et ma selle jama avastamise ajaks järgmisi külve polnud jõudnud veel teha, ja nonde jaoks ostsingi teise turba. See õnneks tundub normaalne.

Eile pikeerisin erinevaid kapsoide (roos-, lill-, valge pea-, nui-, hiina kapsas, brokoli. Paar nädalat annan toas aega juurduda ja siis üritan nad kasvuhoonesse üle kolida.

Ja siis pikeerisin oma tomateid ja teise külvi paprikaid ka. Päikesepoolsed aknalauad on nüüd juba peaaegu kõik noid totsikuid ja potikesi ja külvialuseid täis.

Täna pesin kasvuhooned seest rohelise seebiga puhtaks.

Ja siis teen kogu aeg igasuguseid plaane, mille teostamine tuleb kunagi, kui… Igatahes mitte veel sel aastal. Kunagi. Kui pakilisema kaelast ära saab.

Näiteks ma tahan ka oma parki. Tiigi ja külatee vahele. Pildi peal on see koht, kuhu umbes ulatuks mu pargi tagumine serv, kuskilt pildi keskelt vasakule läheb juba naabrite maa.

mu tulevase pargi serv.jpg

Ja siis ma ei tea, kas tekitada meie heinamaale näiteks maarjakaasik pensionisambaks. See eespool olev kuluväli on nimelt mu heinamaa. Tagapool see ilusam ja hoolitsetud ala on teise naabrimehe põld.

heinamaa ja naabri põld.jpg

õuetaga.jpg

Kolmas naaber jääb sinna suunda, aga see enam minu maa ei ole:

seal suunas on kolmas naaber.jpg

Igatahes see on küll kindel, et seda krundiosa korraldama ei jõua me veel niipea. Ja parem ongi. Sest mõtted vajavad ka küpsemiseks aega. Ja nii palju on muud teha, kõpitseda ja seada.

Näiteks oleme aita kultuurikihtidest koristanud ja ajanud põrandalappimise asja. Seal vanas rõivaaidas on vaja tagumises kolmandikus põrand ära vahetada, et vajadusel seal peal tantsida saaks. Käisime saeveskis rääkimas, näidati ilusaid jämedaid palke, öeldi, et teeme teile ilusad laiad lauad. Tehtigi, täna toodi õue peale ära. Nii et peab selle põrandaga ikka pihta hakkama.

Töörindel on nüüd selle kuu algus läinud täie vungiga filmimaterjalide kallal. Ma tahan, et see korda läheks. Ma tahan jälle täispikka filmi kirjutada. Ja mul on välja mõeldud ja konstrueeritud sihuke lugu, et oi-oi-oi. Nii ma nüüd rabelesingi siin, et saaksid kokku sünopsis, treatment (sihuke pikk joru teksti, mis kirjeldab, kuidas selles filmis kõik välja nägema ja toimuma hakkab, seda nii tosinal leheküljel umbes, sisuliselt on see filmi täpne ümberjutustus) ja tegelaste kirjeldused, ja täna hommikul sain režissöörilt rahustava teate, et taotlus on sisse antud. Küll see laul meil korda läeb, ma olen täitsa kindel, sest meil on lihtsalt niivõrd hea lugu 🙂

Oo, ja jaa, külas käisime ju ka. Laupäeval ühe täitsa uue ja Aalujate infovahetuses oluliseks kõneteemaks olnud saunaga tutvumas! Ma kinnitan: väärt saun, kibe leil ja parimad saunakütjad!

Ning kohe järgmisel päeval oli sünnipäev Rahmeldajamaal. Kõik on väga varakevadine! Ja just praegu on see aeg, kus kõikvõimalikud okaskuued südamed sulama panevad.

okas3.jpg

 

okas4.jpg

 

okas5.jpg

 

okas6.jpg

 

okas2.jpg

okas.jpgokas1.jpg

 

Aga peale selle oli veel vanade puude rivi.puuderivi.jpg

 

Ja park mitmest vaatenurgast.

vaade parki1.jpg

 

vaade maja juurest parki.jpg

 

park.jpg

Ja kivila Anni selja taga.

vaade kivilasse.jpg

vaade kivilasse1.jpg

Vot nii näeb välja aed, mida on üle viieteistkümne aasta ehitatud, loodud ja hoolitsetud. Mitte nagu see minu loomiseelne kaos siin.

Aga seda viimast virinat ei tasu tõsiselt võtta. Minu aastad siin on ju veel ees. Ja minu siinse aia aastad ka.