Kõik on veel ees

5. apr. 2016 kell 22:54 (Aed, Töised asjad, Uncategorized)

Elu kappab jätkuvalt hirmsa kiirusega, sest lisaks kõigele muule tegeldavale on ka aiandushooaeg jälle alanud! Muidugi on mul mitu külvi juba tehtud. Esimene, muide, läks 2/3 ulatuses aia taha (tšillid ja paprikad), kahtlustan, et minu selleks puhuks ostetud karvuturvas oli liiga happeline partii. Idanesid, aga ei kasvanud, surid. Need 1/3, mis kasvama jäid, kiratsevad kuidagimoodi. Ma mõtlesin, et pikeerin need tšillid ja paprikad igaks juhuks hoopis ümber, näiteks homme…? Aga õnn oli, et ma selle jama avastamise ajaks järgmisi külve polnud jõudnud veel teha, ja nonde jaoks ostsingi teise turba. See õnneks tundub normaalne.

Eile pikeerisin erinevaid kapsoide (roos-, lill-, valge pea-, nui-, hiina kapsas, brokoli. Paar nädalat annan toas aega juurduda ja siis üritan nad kasvuhoonesse üle kolida.

Ja siis pikeerisin oma tomateid ja teise külvi paprikaid ka. Päikesepoolsed aknalauad on nüüd juba peaaegu kõik noid totsikuid ja potikesi ja külvialuseid täis.

Täna pesin kasvuhooned seest rohelise seebiga puhtaks.

Ja siis teen kogu aeg igasuguseid plaane, mille teostamine tuleb kunagi, kui… Igatahes mitte veel sel aastal. Kunagi. Kui pakilisema kaelast ära saab.

Näiteks ma tahan ka oma parki. Tiigi ja külatee vahele. Pildi peal on see koht, kuhu umbes ulatuks mu pargi tagumine serv, kuskilt pildi keskelt vasakule läheb juba naabrite maa.

Ja siis ma ei tea, kas tekitada meie heinamaale näiteks maarjakaasik pensionisambaks. See eespool olev kuluväli on nimelt mu heinamaa. Tagapool see ilusam ja hoolitsetud ala on teise naabrimehe põld.

Kolmas naaber jääb sinna suunda, aga see enam minu maa ei ole:

Igatahes see on küll kindel, et seda krundiosa korraldama ei jõua me veel niipea. Ja parem ongi. Sest mõtted vajavad ka küpsemiseks aega. Ja nii palju on muud teha, kõpitseda ja seada.

Näiteks oleme aita kultuurikihtidest koristanud ja ajanud põrandalappimise asja. Seal vanas rõivaaidas on vaja tagumises kolmandikus põrand ära vahetada, et vajadusel seal peal tantsida saaks. Käisime saeveskis rääkimas, näidati ilusaid jämedaid palke, öeldi, et teeme teile ilusad laiad lauad. Tehtigi, täna toodi õue peale ära. Nii et peab selle põrandaga ikka pihta hakkama.

Töörindel on nüüd selle kuu algus läinud täie vungiga filmimaterjalide kallal. Ma tahan, et see korda läheks. Ma tahan jälle täispikka filmi kirjutada. Ja mul on välja mõeldud ja konstrueeritud sihuke lugu, et oi-oi-oi. Nii ma nüüd rabelesingi siin, et saaksid kokku sünopsis, treatment (sihuke pikk joru teksti, mis kirjeldab, kuidas selles filmis kõik välja nägema ja toimuma hakkab, seda nii tosinal leheküljel umbes, sisuliselt on see filmi täpne ümberjutustus) ja tegelaste kirjeldused, ja täna hommikul sain režissöörilt rahustava teate, et taotlus on sisse antud. Küll see laul meil korda läeb, ma olen täitsa kindel, sest meil on lihtsalt niivõrd hea lugu 🙂

Oo, ja jaa, külas käisime ju ka. Laupäeval ühe täitsa uue ja Aalujate infovahetuses oluliseks kõneteemaks olnud saunaga tutvumas! Ma kinnitan: väärt saun, kibe leil ja parimad saunakütjad!

Ning kohe järgmisel päeval oli sünnipäev Rahmeldajamaal. Kõik on väga varakevadine! Ja just praegu on see aeg, kus kõikvõimalikud okaskuued südamed sulama panevad.

 

 

 

 

 

Aga peale selle oli veel vanade puude rivi.

 

Ja park mitmest vaatenurgast.

 

 

Ja kivila Anni selja taga.

Vot nii näeb välja aed, mida on üle viieteistkümne aasta ehitatud, loodud ja hoolitsetud. Mitte nagu see minu loomiseelne kaos siin.

Aga seda viimast virinat ei tasu tõsiselt võtta. Minu aastad siin on ju veel ees. Ja minu siinse aia aastad ka.