Nii sisu täis päevad

Maaelu teeb mu õnnelikuks. Iga päev on isemoodi, iga päev on väärtus, iga päev on oluline ja tähendusrikas. Nii imelik, et linnas elades mul seda tunnet niimoodi ei olnud. Linnas, kus ju ka oli majapidamine ja aiake, ja selle kõrval veel võrreldamatult rohkem vaba aega, kui mul praegu on. Näete ju, isegi blogimine kannatab, kui on kevad ja igat hommikut alustaks justkui sisemise hüüatusega: carpe diem! Sest loodus läheb oma rada ja siin ei ole nii, et kui täna ei tee, siis ehk homme ikka jõuab või ka nädala pärast. Ei ole, loodus ja aeg lähevad eest ära, seemikud kasvavad üle, umbrohi juba vallutab haritud ala, juba on jälle naat põlvini ja juba kuivavad peedid ja kapsad jällegi, kui ei kasta, kui ei multši. Juba ronib see mätas mu läinud suve lõpul mätasse istutatud püsikutele kukile ja ähvardab nad lämmmatada, kui ma labidaga ei roniks korda looma. Juba tulevad talvised küttepuud hunnikusse õue peale, juba vaja parandada voolikusüsteemi, ja juba see ja juba teine. Kogu aeg on jooksmist ja arupidamist, tegemist, rapsimist… ja rõõmu. Väga, väga palju rõõmu.

Nii need maikuised jahmatavalt kaunid päevad ongi läinud, üks rõõmus tulekahjukustutamine teise otsa, ja mul on rõõm tõdeda, et köögivili ogoroodinal on peaaegu maas. Ma kasvatan seda ju mastaapsetes kogustes, ja palju liike. Olen nüüd mitu aastat jälginud meie pere vajadusi, ja mõnda asja panin sel kevadel rohkem, mida läinud aastal tundus väheks jäävat: nuikapsast ja põldube näiteks. Üleeile tippisin sibulad maha, üleüleeile istutasin paprikat ja piprad, arbuusid ja kõrvitsad. Eile multšisin oma mõlemad kasvuhooned ja rea kapsoidipeenraid, ja istutasin viimase neljandiku jorjenijuurikaid mulda. Just, see jabur 70 jorjeni saaga on kandunud sellessegi aastasse. Anekdootlik lugu, kuidas eelmine kevad toodi mulle kümme pelletikotitäit erinevaid jorjenisorte, ja loomulikult ei saanud ma teisiti, kui pidin nad sügisel ikka üles võtma ja keldrisse viima. Ma ei tea, kas õnnetuseks või õnneks, aga nad kurivaimud talvitusid ka seal peaaegu kõik, pungakesed juurekaelal näha, nii et istuta aga maha jälle.

Selle taimekasvatussaaga sees aga mõned eredamad välgatused: esimest korda elus sain väikest varssa nunnutada ja silitada. Siis, kui me mõne kilomeetri kaugusel hobutalus kõrvitsate istutamiseks sõnnikut käisime toomas, sattusime otsekui loomalasteaeda. Õue peal neli mõnusat kutsikaponksu, ja tallis selline keppjalgne rõõm!

varsaga.jpg

 

Millalgi enne seda käisime Muhedikumaal talgutel. Vist eelmine laupäev. Kamba peale sai rohitud ära tõsiselt suur istutusala, ma arvan, et umbes kolm korda nii suur, kui Haapsalus oli terve mu krunt. Ja väga ilus istutusala. Mul on sellest aiast nii palju õppida.

 

harilikud aedpersed.jpg

 

Aga üks teine õhtu tuli jälle hoopis ootamatu üllatus: kaks Haapsalu aianaist, kellest üks oli kooliõpetaja-ametis aastaid mu hea kolleeg, teisega elasime samal tänaval ja suhtlesime palju, käisime koos seenel  ja vahetasime taimi, igatahes helistasid mulle ja ütlesid, et nad on Elva lähistel, kas ma tahaksin nendega  Sulev Savisaare juurde minna.

Loomulikult. Juhatasin nad siia, viskasin kiiresti aiaroobade asemel paremad riided selga, jõime kohvi ja läksime. Saime oma õhtuse õppetüki erinevatest laukudest, trilliumidest ja jänesekapsa liikidest. Ja mõne taime müügiplatsilt muidugi ka. Ja nii tore oli see õhtu minu Haapsalu-aja inimestega siin meie pool ja Savisaare juures. Pilti ei teinud. Sest unustasin fotoka koju ja mu telefon ei tee söödavaid pilte.

Eile tuli meile mesilaspere. Üks mesinikupapi käis paari nädala eest küsimas, kas võib meie tammede otsa panna paar kogumiskasti peret heitvate mesilinnukeste jaoks, et äkki näkkab ja ta saab endale mõne uue tarutäie. Ja eile selgus, et saabki: hommikul oli üks pesakast asustatud. Helistasin, et tulid, ja õhtul saabus ta perele järele, võttis puu otsast maha ja viis minema. Lubas meile kolmeliitrise meepurgi pere eest, kui suvel vurritamise aeg kätte jõuab. Praegu tõi tänutäheks kodukanamune ja šokolaadi. Aga oh, ta on ilma selletagi üks tore ja armas vana mees, kellel suur süda silmadest paistab ja meelõhn ümber hõljub.

Täna tuleb mul kirjutada. Ja õhtul tulevad külalised. Võib-olla ma millalgi seal vahepeal jõuan türgi oad peenrasse tippida, võib-olla ei jõua. Eks ma vaatan.

 

 

Advertisements

Suur mürts pärast pikemat pausi

Pikem paus on olnud mul blogimises, nagu juba märganud olete. Teate, kevad tuli kohina ja hirmsa kiirusega kaela, kirja- ja aiatööd hõivasid mu ülepea ja nii see blogi siin jälle seisma jäi. Ning kõige lõpuks nüüd veel see sünnipäev, sa jumaluke küll.

Selle, et ma seekord õige suurt pidu tahan, mõtlesin ma välja juba ammugi. Kuid suure peoni oli mitu pikka sammu minna, sest kõik mu armsad inimesed ei mahu ju elutuppa korraga ära, samas maikuu keskpaik on läbi ajaloo andnud nii 25 kui 6 kraadi sooja, olenevalt aastast. Seega oli tarvis selleks sünnipäevaks teha ka veel peoruum. Kuhu, selle mõtlesin ka välja ammugi. Ikka meie suurde aita otse väiksema aia-aida kõrval.

Pärast seda, kui olime selle kõigist kultuurkihtidest ja kogunenud kolast tühjendanud, oli ilmselge, et tagumine põrandaosa vajab vahetamist. Ja seinad-laed-kõik-kõik-kõik põhjalikku küürimist ränga seebiveega. Ja laudu ja pinke ja valgustust. Oh jummel, jah.

Selline oli see ait pärast tühjakskolimist. Kahjuks ei näita foto tagumise põrandaosa armetut olukorda kogu selle armetuses. Lagunenud, kapitaalselt.

tühi ait.jpg

 

Pidu peeti aga juba sellise põranda peal:

uus põrand.jpg

 

Ja selliste laudade taga, sellistel pinkidel ja sellise valgustusega:

aida sees.jpg

aida sees1.jpg

 

Sest nii valmis uus põrandaosa ja lauad-pingid maailma kõige osavama ja kiirema meistri Tomi käes, ma rõhutan, kõigest kahe peoeelse päeva jooksul, kui ma juba lootuse olin kaotanud:

laudade tegemine.jpg

Ma ei usu seda kohati siiamaani. Kolmapäeva õhtul haigutas kolmandik põrandat veel ülesvõetuna ja ma ei teadnud, kuhu ma ometi laupäeval kõik oma inimesed panen. Aga Tom saabus, tegi imet ja kõik sai korda. Ning siis ma küürisin, oi, kuidas küürisin, neljapäeval küllasaabunud “teise emaga” tegime sülti, salateid ja kapsasuppi… ja laupäeval võisid külalised tulla!

parkla.jpg

Isegi ilmaga läks korda. Oli umbes 20 kraadi, vahelduv pilvisus, mahe idatuuleke ning ei piiskagi vihma, hoolimata kõigist ilmaennustustest. Ning õhtu ja öö tulid soojad! Mul oligi vanajumalaga seline diil. Täna tegin kasside varjupaigale selle eest annetuse.

Siin aida ees käis peo sissejuhatav osa. Ka selle sektori sisustasid ja kujundasid Tom ja Ott.

aida ees.jpg

sissejuhatav osa.jpg

Oi, kuidas ma tahaksin panna pilte ka rohkematest inimestest ja peost endast, aga see ei sobiks paljudele. Nii et leppige lühida sõnalise ülevaatega, et olid pilli- ja pullimehed, seega elav muusika, umbes 30 külalist, simman, tants ja tagaajamine, laulud, tegevus ühislauas ja sektsioonides – kõik nagu peab, nii et oleks vahva ja hea. Aitäh, armsad inimesed, et tulite ja olite, ma loodan südamest, et teil oli niisama lõbus kui mul endal! Kohe kahju, et selleks korraks on pillid vaikinud, aga… ehk kunagi kordame, ruum ja lauad-pingid on nüüd ju olemas?!

enne pidu.jpg