Maaelu teeb mu õnnelikuks. Iga päev on isemoodi, iga päev on väärtus, iga päev on oluline ja tähendusrikas. Nii imelik, et linnas elades mul seda tunnet niimoodi ei olnud. Linnas, kus ju ka oli majapidamine ja aiake, ja selle kõrval veel võrreldamatult rohkem vaba aega, kui mul praegu on. Näete ju, isegi blogimine kannatab, kui on kevad ja igat hommikut alustaks justkui sisemise hüüatusega: carpe diem! Sest loodus läheb oma rada ja siin ei ole nii, et kui täna ei tee, siis ehk homme ikka jõuab või ka nädala pärast. Ei ole, loodus ja aeg lähevad eest ära, seemikud kasvavad üle, umbrohi juba vallutab haritud ala, juba on jälle naat põlvini ja juba kuivavad peedid ja kapsad jällegi, kui ei kasta, kui ei multši. Juba ronib see mätas mu läinud suve lõpul mätasse istutatud püsikutele kukile ja ähvardab nad lämmmatada, kui ma labidaga ei roniks korda looma. Juba tulevad talvised küttepuud hunnikusse õue peale, juba vaja parandada voolikusüsteemi, ja juba see ja juba teine. Kogu aeg on jooksmist ja arupidamist, tegemist, rapsimist… ja rõõmu. Väga, väga palju rõõmu.
Nii need maikuised jahmatavalt kaunid päevad ongi läinud, üks rõõmus tulekahjukustutamine teise otsa, ja mul on rõõm tõdeda, et köögivili ogoroodinal on peaaegu maas. Ma kasvatan seda ju mastaapsetes kogustes, ja palju liike. Olen nüüd mitu aastat jälginud meie pere vajadusi, ja mõnda asja panin sel kevadel rohkem, mida läinud aastal tundus väheks jäävat: nuikapsast ja põldube näiteks. Üleeile tippisin sibulad maha, üleüleeile istutasin paprikat ja piprad, arbuusid ja kõrvitsad. Eile multšisin oma mõlemad kasvuhooned ja rea kapsoidipeenraid, ja istutasin viimase neljandiku jorjenijuurikaid mulda. Just, see jabur 70 jorjeni saaga on kandunud sellessegi aastasse. Anekdootlik lugu, kuidas eelmine kevad toodi mulle kümme pelletikotitäit erinevaid jorjenisorte, ja loomulikult ei saanud ma teisiti, kui pidin nad sügisel ikka üles võtma ja keldrisse viima. Ma ei tea, kas õnnetuseks või õnneks, aga nad kurivaimud talvitusid ka seal peaaegu kõik, pungakesed juurekaelal näha, nii et istuta aga maha jälle.
Selle taimekasvatussaaga sees aga mõned eredamad välgatused: esimest korda elus sain väikest varssa nunnutada ja silitada. Siis, kui me mõne kilomeetri kaugusel hobutalus kõrvitsate istutamiseks sõnnikut käisime toomas, sattusime otsekui loomalasteaeda. Õue peal neli mõnusat kutsikaponksu, ja tallis selline keppjalgne rõõm!
Millalgi enne seda käisime Muhedikumaal talgutel. Vist eelmine laupäev. Kamba peale sai rohitud ära tõsiselt suur istutusala, ma arvan, et umbes kolm korda nii suur, kui Haapsalus oli terve mu krunt. Ja väga ilus istutusala. Mul on sellest aiast nii palju õppida.
Aga üks teine õhtu tuli jälle hoopis ootamatu üllatus: kaks Haapsalu aianaist, kellest üks oli kooliõpetaja-ametis aastaid mu hea kolleeg, teisega elasime samal tänaval ja suhtlesime palju, käisime koos seenel ja vahetasime taimi, igatahes helistasid mulle ja ütlesid, et nad on Elva lähistel, kas ma tahaksin nendega Sulev Savisaare juurde minna.
Loomulikult. Juhatasin nad siia, viskasin kiiresti aiaroobade asemel paremad riided selga, jõime kohvi ja läksime. Saime oma õhtuse õppetüki erinevatest laukudest, trilliumidest ja jänesekapsa liikidest. Ja mõne taime müügiplatsilt muidugi ka. Ja nii tore oli see õhtu minu Haapsalu-aja inimestega siin meie pool ja Savisaare juures. Pilti ei teinud. Sest unustasin fotoka koju ja mu telefon ei tee söödavaid pilte.
Eile tuli meile mesilaspere. Üks mesinikupapi käis paari nädala eest küsimas, kas võib meie tammede otsa panna paar kogumiskasti peret heitvate mesilinnukeste jaoks, et äkki näkkab ja ta saab endale mõne uue tarutäie. Ja eile selgus, et saabki: hommikul oli üks pesakast asustatud. Helistasin, et tulid, ja õhtul saabus ta perele järele, võttis puu otsast maha ja viis minema. Lubas meile kolmeliitrise meepurgi pere eest, kui suvel vurritamise aeg kätte jõuab. Praegu tõi tänutäheks kodukanamune ja šokolaadi. Aga oh, ta on ilma selletagi üks tore ja armas vana mees, kellel suur süda silmadest paistab ja meelõhn ümber hõljub.
Täna tuleb mul kirjutada. Ja õhtul tulevad külalised. Võib-olla ma millalgi seal vahepeal jõuan türgi oad peenrasse tippida, võib-olla ei jõua. Eks ma vaatan.
Aidi Vallik avalikult 