Aidi Vallik avalikult

Ilm on hukas (st meil siin on hirmus põud alates 28. aprillist, mil siin viimati vihma sadas, ja nüüd veel keeras ilm nii külmaks ja tuuliseks ära, et jäänud on vaid lein möödunud maisoojuse mälestuseks), aga laupäev oli imeline. Botaanikaaed on alati meeliülendav – eriti nüüd veel ühenduses püsikupäevaga ning paljude rõõmsate aiainimeste-kohtumistega, kastitäie uute taimede ja meeleoluka istumisega pärast üritust Muhedikumaal.

Igal pool õitsevad pojengid, ka seal.

Aga botaanikaaias eriti! Midagi pole teha. Muusikas meeldivad mulle kellad ja viled, timpanid ja trompetid, sest siis on uuuuhhhhhh! Nii et ka aianduses teevad suured punased tutid mu rinna rõõmsaks.

Aga pojengid pojengideks. Botaias on peale punaste tuttide veel hulga ja hulga kauneid ning otse nõiduslikke kohti, vaateid, taimi…

Viimane pilt annab vastuse mu vanale mõtisklusele. kuskohas kasvatada ronivat hortensiat, nii et saaks õilis ja hea. Ainult et mul on nüüd säherdust kuue kuni kümnemeetrist kuju vaja. Huvitav, kust ma ta saan. Roniva hortensia kohta ma juba tean, aga kuju, see on nüüd nõrk lüli.

Pole hullu, perspektiivid peavadki avarad olema. Ja unistada tuleb suurelt.

… no muudkui kaevan oma istutusalasid. Üks kahe suure nulu ümber, umbes 150 m2, ja teine tuleb suur paraadpeenar sissesõidutee otsast mööda selle äärt majani.Umbes 250 m2, ma pakuks silma järgi. kaevamine võtab aega, eks ole. Ühest otsast alustasin, meetrikesekaupa edenen… ja täiesti imelikul moel täituvad kõik need mättavabad ruutmeetrid paari loetud päeva jooksul taimede ja taimedega.

Ma ei usu oma silmi. Ma ei jõua seda mätast nii palju eest ära kaevata, kui neid taimi siia tekib. Just nagu oleksidki need potikesed ja nutsakukesed isetekkelised. Kurikuulus Kesse käib vist ja sokutab mulle neid igale poole nurkadesse ja nurgatagustesse. Aga et üleüldse, kuidas see võimalik on, et ikka ei ole taimede jaoks ruumi? Nüüd, kus ainuüksi mu kaks esimest istutusala tulevad oluliselt suuremad, kui oli terve mu Haapsalu krunt kokku koos maja ja kuuriga.

Ja et kui nii on, siis taeva pärast, mis edasi saab.

Vähemalt on siin olemas pideva laienemise võimalus. Nii nagu Haapsalus peenrad muudkui laienesid labidalaiuse võrra igal kevadel, ja murupind muudkui vähenes ja vähenes, nii hakkab tõenäoliselt olema siingi. Ainult et labidatäite kaupa laienemiseks on mul siin ruumi mitme hektari jagu.

Nii et ma ei pea ju üldse muretsema.

Ja see on väga hea.