Aidi Vallik avalikult

Me ju kõik teame, kuidas tehakse lillepeenart. Kõigepealt valmistatakse ette maa… ja kas kaevatakse läbi või eelneva pikaajalise kinnikaetuse korral isegi ei kaevata, vaid ainult kobestatakse veidi… ja siis istutatakse sinna sisse seda, mida tarvis on.

Noh, mina ei suutnud sellist väikest asjagi teha mõistlike inimeste kombel. Protsess ja sellega kaasnev kimbatus algas juba eelmisel aastal, kui mul oli vaja kõik need kevadel Haapsalust äratoodud püsililled kuhugi istutada, aga polnud sellist haritud kohta, kuhu. Justkut hakkasin otsast kaevama, aga et esimesel suvel ikkagi peaaegu kogu aur ja energia läks aiamaa rajamise peale (sest kõhutäis ja talvevarud on olulised), siis hakkas sügis juba vaikselt ähvardama ja nõnda ma siis peaaegu et meeleheitega istutasin suure osa oma taimi otse murumättasse. Plaaniga, et pärastpoole aega küll seda mätast juba juurdunud taimede vahelt ära kaevata.

Sügisel ja sel kevadel õnnestuski sooritus nulgudealuses istutusalas. Osa tollest peenraalast panin järgmise kevadeni katete alla, istutatud taimede vahelt kaevasin läbi, ja see isegi juba näeb välja nagu peenar. Ott sai sealt varasuvel ka mõne kena pildi juba.

Võrrelgem näiteks selle pildiga, mis on tehtud pillikoja otsast, kuhu ma ilmselt enne sügist küll kaevama ei jõua…

… sest kuidagi olulisem tundus sissesõiduteed ääristav lai ja pikk paraadpeenar enam-vähem korda saada. Nii ma siis tegutsen.

Vähe suuremad ja loogilise kujuga lapid taimede vahel saab katte alla kinni matta, et järgmisel aastal oleks labidaga juba hoopis kergem läheneda.

Aga see mätta kaevamine ja puhastamine taimede ümbert on üks päris hirmus töö. Ja võtab kohutavalt aega. ja tekitab palju mättaid. Ott vaevu jõuab neid ära vedada. Minu osaks muidugi on kaevamine. Labidas, teadagi, on tüdrukute parim sõber.

Haapsalust kaasasaanud liiliad on selles mättas igatahes rõõmsasti õide puhkenud, ja see ei tee nende vahelt kaevamist sugugi kergemaks.

Praeguseks hetkeks, mul on rõõm seda öelda, on tööjärg nihkunud neil piltidel nähtavast siiski veel kaugemale. Nüüd on jäänud kaevata ja puhastada sealt vaid umbes 8 m2 ja see tundub juba peaaegu nagu käkitegu. Kuigi senine kogemus ütleb mulle, et see on veel 2 – 3 labidatööga täidetud õhtut.

Aga õhtud on siin muidu ikkagi imelised, olgu labidaga või ilma.

Meil elas muide kuivati korstnas üks hakipere. Kuni ühel päeval tuli kurg. Passis seal korstna otsas pool päeva, võttis sõjakaid poose ja plagistas nokka… ja pärast seda pole me enam ühtegi hakki näinud. Ka seda kurge mitte, taevas tänatud. See oli suur nagu elajas. Me ei julgenud ise kah sinna kuivati ligi minna.

No aga aiamaatandril – saagikoristus käib täie hooga! Poetusherneid on sügavkülma saanud juba umbes 4 liitri ümber, suhkruherneid veidi rohkem, spinatid on seal ammu juba… ja nüüd just tuli 8 liitrit lillkapsaõisikuid, sama palju brokolit, tavaline nuikapsas sai paraku suuremas mahus enne toorelt nahka pistetud, kui sügavkülma jõudis, aga pole viga.

Umbes homme (kui ei saja) tuleb ära korjata samuti valmis saanud hiid-nuikapsad, millest ühe eksemplari eile prooviks tuppa vedasin, et kas on paras aeg. Nimelt on nuikapsastega see teema, et neil ei tohi lasta üle kasvada, siis hakkavad puituma. Aga neile hiid-nuikapsastele on praegu täiesti õige aeg. Nad on õrnad, mahlakad ja magusad. Ja jube suured. See siin järgmise pildi peal kaalus sellisel kujul 2kg 200g.

Olgu kiidetud ja tänatud. Nende nuikapsaste saagist jõuab kindlasti enamus sügavkülma, neid me ometi ei jaksa kõiki toorelt nahka panna.

Et meil siin on vihm otsustanud, et sajab siiski terve õhtu ja ilmselt pool ööd takkaotsa, heitsin ma igasugustest kiusatustest hoolimata nurka mõtte koos Fokiniga aeda minna (sõnaseletusi algajatele: Fokin on maailma parim kõblas, venelaste tehtud, kõva kui kurat ja õige nurga all… kusjuures palun viimaseid fraase lugeda ilma igasuguse tagamõtteta. Mis siis, et meil aalujate hulgas öeldakse, et kes korra on Fokinit proovinud, see muud kõblast enam ei taha. Fokin on väärt tööriist. Pilt, muide, on interneti avarustest, palun mitte pahaks panna. Pean ometigi näitama, milline see välja näeb. Enda oma pole pähe tulnud pildistada. Mul on pidevas kasutuses see väiksem, mille Ott pani ka lühikese varre otsa. Lühinägeliku inimese silmad peavad maapinnale lähemal olema, et kogemata mitte mõnd sihipäraselt kasvavat taime välja rohida.

Igatahes, tänaõhtused rõõmud Fokiniga jäävad ära, seevastu on tekkinud moraalne kohustus pesu triikida… nii et mul on aega blogida küll.

Niisiis olime oma ühe autotäiega keset Eestit ühes ilusas aias Mõnetunnine aiaring vihmas päädis tavapärase “Kaevame välja” finaaliga, pagasiruum hakkas nutsakute ja totsikutega täituma. Toas kohvid ja kehakinnitus ja esimene laenatud kuiv riideese, aitäh.

Edasi liikusime kahe autoga, sest juba oli meid rohkem saanud. Ees ootas imetabane aed, mille suhtes uudishimu oli seda suurem, et netis seda aiandit ei ole, ei pilte ega sortimenti ega müüginimekirju. Oli teada vaid, et väike perevärk, spetsialiseerunud sõnajalgadele ja varjutaimedele… ning eesootav ületas kõik ootused ja eeldused.

Seal oli ka väga põnev müügiplatsike ning veel huvitavam kasvuhoone, kus kogu seda ilu paljundati ja poputati. Auto pagasiruum täitus potsikute ja nutsakutega veel rohkem. Seal sõnajalatalus liitusid meiega teisest suunast sõitma hakanud seltskonnad, nii et edasi sõitsime juba märksa uhkema  kamba ja tervelt nelja autoga. Ja ühtlasi märjemalt. Ma ei kujuta ette, kui märjad me siis veel oleksime olnud, kui Milda poleks tervet oma perekondlikku varu vihmakeepe kaasa vedanud ja laiali jaganud!

Igatahes trotsisime vihma ja tuult, sest ees ootas veel üks õnnemaa!

Meie seltskonna auto pagasiruum läks juba mõningasele ümberkohendamisele, et kõik need arvukad totsikud, mida üha juurde kippus tulema, ikka ära mahuks. Minu kodutööna valmis tehtud nimekiri, mida mul sealt Nurga puukoolist väga vaja on, vettis kümne minutiga läbi ja muutus loetamatuks. Ja mis sellest. Ikkagi sain ma ühe edeva korea nulu ja nunnu elupuuvormi õnnelikuks omanikuks. Võimalik, et midagi oli veel.

Ühtlasi oli kergendav mõelda, et ees ootas taas kohvilaud, soe tuba ja ehk ka külapoes paarike kuivi retuuse…? Noh, poes paraku retuuse ei olnud, aga lahke perenaine oli valmis oma viimased ja eelviimased trikotaažpüksid meie läbivettinud seltskonnale laenama. Aitäh!

Igatahes enne kohvilauda ja kuivi pükse veetsime taas tunnikese vihmases aias, sest teisiti ju ei saagi.

Selle tüseda Pskemi lauguga on mul oma teema. Iga kord, kui ma Sulev Savisaare pool käima satun (sel hooajal kolm korda), mõtlen, et ah, ma ju ostsin selle eelmine kord… ja siis kodus istutusala valminud osa silmitsedes tabab mind õudne äratundmine, et ei, oh ei… Igatahes on absurd, et mul seda sümpaatset tüsedikku ikka veel ei ole! Aga ma pean ta endale saama!

See aed on Läänemaa kuivas kruusases rähas männimetsa all. Pole kerge pinnas. Seda kohta teades – kimbutavad ka kolme suure raba lähedusest tingitud ootamatud ja salakavalad öökülmad ja külmahoovused. Paras väljakutse aednikule! Aga see kõik, mis seal on, on nii ilus ja armas.

Selle aia kivila:

Ja lilled.

ja “kribud”.

ja see kividega kujundamine meeldib mulle tõesti väga.

Muide, sinna aeda pool seltskonda siiski enam ei jõudnud. Kahjuks. Üks autotäis pidi Tallinna suunas ajama panema, sest miskid muud kohustused ja värgid… ja teine ekipaaž kaotas meid Nurgale sõidu ajal silmist ja lihtlabaselt öeldes eksis jäägitumalt ära.

Mis omakorda viis meid mõttele suunduda päästemissioonile, sest kaotsiläinud aaluja taimed olid meie autos.

Mõeldud-tehtud. Mis see siis Läänemaa servast sinna Järvamaa südamesse ikka ära ei ole, on ju?

Aga vott, selles aias siis ma tõesti enam pilti ei teinud, sest kaamera oli jäänud märgade pükste taskusse, mu märjad riided vedelesid aga kilekotiga kuskil seal silmini täis pagasiruumis taimede vahel ja ühesõnaga, läks nii.

Kuigi oleks seal mõndagi pildistada tahtnud.

Mis siis ikka. Teine kord.

See oli üks pööraselt lõbus sõit. Ma laheks selle seltskonnaga lausvihmas ja tormituulte käes reisile teinekordki. Muide, Tartule lähenedes hakkasid telefonidesse saabuma murelikud uudised kodustelt murdunud viljapuude jms kohta. Noh, saabus ka raport meie vahtrast.

Põltsamaal saabus aeg ühe kambajõmmiga hüvasti jätta. Muide, ei saanud me nüüdki ilma aiaekskursioonita läbi! Päev polnud veel päris loojas, näha oli paljugi. On jugapuuhekk ja põnevad männid… ja ikka jälle ühte ja teist ja kolmandat.

Aa. ja siis meil oli vaja veel südaöösel üht kambaliiget Elvas maha pannes minna pimedas tema aia tormikahjusid üle vaatama. Vaatasime siis muudki aeda… niipalju kui selles juuniöises hämaras näha oli. Noh, ega suurt midagi enam ei olnudki.

Peaasi, et seni kuni näha oli, seni nägime kõike! Suure vaimustusega pealekauba.

Tuhka mulle pähe, ma ütlen, blogimine on kuu aega olnud tühi koht mu elus, sest lihtsalt ei jõua ja ei jõua ja siis on väsimus ja ikka ei jõua… aga sündmused kuhjuvad, elu tormab muudkui omasoodu edasi ja juba ma olengi kõige kajastamisega hiljaks jäänud.

Või noh, peaaegu. Põllumeest siiski minust ei saaks, sest kui sel õigel ajal miski tegemata jääb, siis tuleks talveks hambad varna panna. Blogimisega on selle võrra lihtsam, et blogitandril jokutamine nälga kaasa ei too, küll aga sotsiaalset survet ja piinlikke küsimusi.

Nii et ei, ma ei ole haige ega surnud ega midagi sellist. Vaid nagu ikka: juunikuu, see matk kevadest suvesse, lihtsalt vajab aednikku korraga nii tarbe- kui iluaias, ja kui see kõik on ikkagi veel alles ka loomisel, siis tõmbadki valgest pimedani väljas, kuni selg ja jalad jaksavad, ja millalgi ööpimeduses saad hakkama ka kirjutuslauataguste päristöiste sooritustega.

Paar ilusat pilti meie juuni alguse “murust”.  Võilillede seemnepallid – selles on nii poeesiat kui ähvardust. Õõv ja kaunidus.

Juuni alguseks oli ogoroodinal peaagu kõik maas, mis pidi maha saama. Hoolimata rohkem kui kuu kestnud põuast. Nojah, tegelikult mõned tited kosusid veel pikeerkastides kah, aga enne jaani leidsid nemadki oma koha toitvas peenramullas.

Eelmise aasta arbusovka oli katete all mõnusalt tümaks muutunud, nii et sai see kergelt läbi kaevatud, viimased vilder-jaldermanni-juurikad sealt välja urgitsetud ja tehtud mõnusad kohad aedubadele ja teisele hernekülvile.

Muide, see vaher, mis meie ogoroodina nurgas kasvab, üks viimasest viiest säilinud vana alleepuust…

18. juuni tormituultes murdus parempoolne kõrge haru. Mul oli sellest tõesti kahju. Kohe väga kahju oli. Ma nii väga tahaks seda puud seal säilitada, aga tõsi ta ju on, et ilma selle kõrge ladvaharuta pole tal enam erilist väljanägemist. Igatahes ma mõtlen veel.

Sel päeval, kui too torm siin möllas, polnud mind isegi kodus. Olin koos autotäie kaasaalujatega väiksemat mõõtu aianduslikul huvireisil, mis hõlmas lõppkokkuvõttes nelja kaasaalujate aeda Kesk- ja Lääne-Eestis ja ühte sõnajalgade kasvatamisele pühendunud aiandustalu. Me poleks põnevamat päeva oma reisi jaoks saanud leidagi. vahetpidamata kallas tugevat vihma, puhus tõeliselt vali tuul ja õhusooja oli umbes 9 kraadi. Kõige selle juures (või sellest hoolimata, vi just tänu sellele) oli meil kogu see aeg eufooriliselt hea tuju ja koju jõudsin ma igatahes laenatud pükstes ja võõra pulloveriga, sest märjad riided oli vahepeal vaja ju kellegi kuivemate vastu vahetada.

Meie esimene peatus oli Rapla lähistel. Näe, sellises aias.

Ja seal aias see varjuline keldrimägi – see on tõeline vaatamisväärsus! Lihtsalt lummav. Midagi sellist mina omale siia aretada siiski ei saaks, sest minu keldrimägi saab päikesetõusust loojakuni lagedat päikest. Aga see ometi ei takista mind varjuaia-keldrimäge nii väga imetlemast!

Aga see oli alles algus.  Nii et ülevaade tolle päeva teistest käikudest tuleb pärast reklaamipausi… võib-olla homme.