Põhiprojekt paraadpeenar – kõige muu kõrvalt

Me ju kõik teame, kuidas tehakse lillepeenart. Kõigepealt valmistatakse ette maa… ja kas kaevatakse läbi või eelneva pikaajalise kinnikaetuse korral isegi ei kaevata, vaid ainult kobestatakse veidi… ja siis istutatakse sinna sisse seda, mida tarvis on.

Noh, mina ei suutnud sellist väikest asjagi teha mõistlike inimeste kombel. Protsess ja sellega kaasnev kimbatus algas juba eelmisel aastal, kui mul oli vaja kõik need kevadel Haapsalust äratoodud püsililled kuhugi istutada, aga polnud sellist haritud kohta, kuhu. Justkut hakkasin otsast kaevama, aga et esimesel suvel ikkagi peaaegu kogu aur ja energia läks aiamaa rajamise peale (sest kõhutäis ja talvevarud on olulised), siis hakkas sügis juba vaikselt ähvardama ja nõnda ma siis peaaegu et meeleheitega istutasin suure osa oma taimi otse murumättasse. Plaaniga, et pärastpoole aega küll seda mätast juba juurdunud taimede vahelt ära kaevata.

Sügisel ja sel kevadel õnnestuski sooritus nulgudealuses istutusalas. Osa tollest peenraalast panin järgmise kevadeni katete alla, istutatud taimede vahelt kaevasin läbi, ja see isegi juba näeb välja nagu peenar. Ott sai sealt varasuvel ka mõne kena pildi juba.

kurerehad.jpg

kobarpea helmikpöörisega.jpg

Võrrelgem näiteks selle pildiga, mis on tehtud pillikoja otsast, kuhu ma ilmselt enne sügist küll kaevama ei jõua…

lupiinid rakvere raipega.jpg

… sest kuidagi olulisem tundus sissesõiduteed ääristav lai ja pikk paraadpeenar enam-vähem korda saada. Nii ma siis tegutsen.

paraadpeenar.jpg

Vähe suuremad ja loogilise kujuga lapid taimede vahel saab katte alla kinni matta, et järgmisel aastal oleks labidaga juba hoopis kergem läheneda.

Aga see mätta kaevamine ja puhastamine taimede ümbert on üks päris hirmus töö. Ja võtab kohutavalt aega. ja tekitab palju mättaid. Ott vaevu jõuab neid ära vedada. Minu osaks muidugi on kaevamine. Labidas, teadagi, on tüdrukute parim sõber.

paraadpeenar1.jpg

Haapsalust kaasasaanud liiliad on selles mättas igatahes rõõmsasti õide puhkenud, ja see ei tee nende vahelt kaevamist sugugi kergemaks.

paraadpeenar2.jpg

Praeguseks hetkeks, mul on rõõm seda öelda, on tööjärg nihkunud neil piltidel nähtavast siiski veel kaugemale. Nüüd on jäänud kaevata ja puhastada sealt vaid umbes 8 m2 ja see tundub juba peaaegu nagu käkitegu. Kuigi senine kogemus ütleb mulle, et see on veel 2 – 3 labidatööga täidetud õhtut.

Aga õhtud on siin muidu ikkagi imelised, olgu labidaga või ilma.

õhtud.jpg

loojang1.jpg

loojang.jpg

Meil elas muide kuivati korstnas üks hakipere. Kuni ühel päeval tuli kurg. Passis seal korstna otsas pool päeva, võttis sõjakaid poose ja plagistas nokka… ja pärast seda pole me enam ühtegi hakki näinud. Ka seda kurge mitte, taevas tänatud. See oli suur nagu elajas. Me ei julgenud ise kah sinna kuivati ligi minna.

kurg.jpg

No aga aiamaatandril – saagikoristus käib täie hooga! Poetusherneid on sügavkülma saanud juba umbes 4 liitri ümber, suhkruherneid veidi rohkem, spinatid on seal ammu juba… ja nüüd just tuli 8 liitrit lillkapsaõisikuid, sama palju brokolit, tavaline nuikapsas sai paraku suuremas mahus enne toorelt nahka pistetud, kui sügavkülma jõudis, aga pole viga.

brokolid.jpg

nuikapsad.jpg

Umbes homme (kui ei saja) tuleb ära korjata samuti valmis saanud hiid-nuikapsad, millest ühe eksemplari eile prooviks tuppa vedasin, et kas on paras aeg. Nimelt on nuikapsastega see teema, et neil ei tohi lasta üle kasvada, siis hakkavad puituma. Aga neile hiid-nuikapsastele on praegu täiesti õige aeg. Nad on õrnad, mahlakad ja magusad. Ja jube suured. See siin järgmise pildi peal kaalus sellisel kujul 2kg 200g.

hiidnuikapsas.jpg

Olgu kiidetud ja tänatud. Nende nuikapsaste saagist jõuab kindlasti enamus sügavkülma, neid me ometi ei jaksa kõiki toorelt nahka panna.

 

 

 

Advertisements

8 kommentaari

  1. Muhedik said,

    23. juuli 2016 kell 21:48

    Nulualusest on Ott teinud ilusad portreed, aga üldvaated võiksid ka juba olla. Ränka tööd teed Sa, aga kui kord valmis saab, on see raske aeg meelest läinud
    Ogoroodinasaagid on tõesti muljetavaldavad.

  2. mustkaaren said,

    24. juuli 2016 kell 01:01

    Kylluse ja kevadise rabamise viljade korjamise aeg hakkab pihta. Ilus.
    Kaevamine, jajah. Kes piisavalt palju kaevab, saab õndsaks. (no mingi lohutus ja enesepiitsutusvahend peab ju olema)

  3. trumm said,

    25. juuli 2016 kell 16:07

    izuzmariiia! need mättad, ma mõtlen…

    ja kapsad ka, kuigi teises mõttes. kuidas ikkagi neid kapsad kasvama saada, sellest pole ma mitme aasta jooksul veel aru saanud. äkki peaks oma sõnniku-liivapinnasesse segama sisse ahjusavi? ja veeeel rohkem tuhka? arumaisaa. võiks vist nalja saamiseks panna üles pildi ka enda lillkapsastest-brokkolitest.

    • aidivallik said,

      5. aug. 2016 kell 14:45

      Muide, Trumm,
      liivamaad on ennegi saviga parandatud. Vähemalt olen ma sellest lugenud. Tuha osas ma kahtlen, sest teil seal paepealsel peaks niigi üsna aluseline muld olema. Tuha funktsioon kapsamaal on happelisevõitu muldade neutraliseerimine, et ei tuleks taimejuurte kallale kapsanuuter (üks vastik seenhaigus), mis happelisel maal kapsaid ja kaalikaid kahjustab.

      • trumm said,

        11. aug. 2016 kell 14:40

        mul on ikkagi väga happeline. paari kuuga tuleb paks samblakiht peenrale… kui porgandipeenart vaadata, siis jääb mulje nagu porknad oleks juba mitu aastat seal paksu sambla sees kasvanud 😀

  4. kiskjasiil said,

    26. juuli 2016 kell 15:47

    See mätas ja maapind näisid üsna karmid, pinnase mõttes, aga lillekesed rohus olid imeilusad. Ma saan aru küll, et liiliatega lilleniitu ei tehta, aga korraks oleks tahtnud endale ka seda džunglit. Sekka veel punaseiod moone ja voila 😀 See osa, mis valmis oli kui meie käisime tervitas igatahes rõõmsalt ja paistis kaugele.

    Ogoroodina , oo jaa. Koduteelgi veel kummitas, kõik ju vohas ja voolas ja mühas teil seal.

    Toonekurg – hakipeletaja, sellel mõttel on jumet nt Tartu jaoks 😀

  5. Tistou said,

    4. aug. 2016 kell 23:11

    Imetlen brokolipäid! Võimsad.

  6. Togram said,

    17. aug. 2016 kell 11:34

    Siis kui mina kommenteerima jõudsin…

    Kärsituks ära nüüd nende asjade pärast muutu- aed on ju meie hobi, mitte stressiallikas (kuigi on seda vahel ikkagi).

    Mättakaevamine- oj jah. tean mida tunned 😀


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: