Oktoobrilumi

Nii ta siis teisipäeva hommikul tuligi. Need pildid on tehtud keskhommiku paiku, aga tihe lumesadu jätkus lõunani ja selle lõpuks oli meil siin 12 – 15 cm lund maas. Väga eredalt sai selgeks, et oleme uue talveauto hankimisega liiga kauaks jokutama jäänud (sest meie roheline Suss, tuleb välja, ongi surnud, või noh, vegetatiivses seisundis, millest tema väljatoomine läheks umbes 4 x kallimaks, kui see mõistlik oleks). Hea, et Käulale olime rehvivahetuse aja siiski juba eelnevalt kinni pannud ja teisipäeva õhtul saimegi talle uued papud alla. Tee oli selleks ajaks ka juba piisavalt ära sõidetud, et Käulaga siit välja maantee peale saime. Aga selline see ootamatu tali välja näebki.

oktoobrilumi4.jpg

oktoobrilumi.jpg

oktoobrilumi1.jpg

oktoobrilumi2.jpg

oktoobrilumi3.jpg

Näidendi esimene versioon valmis. Nüüd on kibekiire nende teleasjadega, mis kuu lõpuks peaksid valmis olema. Eile päästsin Lääne Elu ühe arvestusvälise arvamuslooga, sest neil ootamatult selgus, et polegi midagi sinna leheküljele panna muidu.

Paljud aiaasjad on ka veel ripakil ja vaja enne päris talve tulekut ära teha. Isegi mõni puuke on veel istutada. Nii et olen oma kirjatöö ajad hajutanud hommikusse ja õhtusse, kui juba pime on. Sedasi olen siiski peaaegu iga päev paari tunni jagu aega saanud aiale anda, aga vähe, vähe. No mis teha, rohkem ei ole praegu võimalik. Nagunii lõpetan viimasel ajal kirjutuslaua taga oma päevatööd kella ühe-kahe paiku öösel.

Advertisements

Hullutembud

Jälle läheb see blogimisvahe nii märkamatult nii pikaks, et ma kohe ei oska öelda, kuidas nii juhtub. Ausalt öeldes olen ma praegu ka sent unele võlgu ja pilte mul ka eriti näidata pole, sest kogu selle tuuseldamise ja tuhinaga läheb pildistamine meelest ära.

Mu suvine tööalane hõlbuelu on sügisega otsa saanud ja nüüd läheb sulerindel (või tänapäeval pigem klaviatuuririndel?) jälle täie vaardiga. Eelmisel nädalal kirjutasin valmis kavandatava uue teleseriaali pilootosa, nüüd on pall meeskonna selle osa käes, kelle ülesandeks on lõplikud kokkulepped saavutada. See ülesanne on keeruline, sest egod on suured ja kunstnikuhinged on tundlikud. Aga hoiame neile pöialt.

Siis oli kahe toimetatud raamatu korrektuurilugemise kord, viimase lõpetasin pühapäeva õhtul, hambad ristis, ja kirusin sisimas maapõhja tõlkijad, kes toimetaja toimetatud käsikirjas toimetaja sisseviidud tekstiosi ise omakorda üle toimetama hakkavad (süsteemselt vigaselt, st parandavad õiged asjad läbivalt valeks) ja see ei tule välja enne, kui kogu asi on küljendatud ja toimetajale korrektuuri lugemiseks tagasi saadetud ja kõik uued parandused tuleb teha pliiatsiga paberile ning trükkida ka ükshaaval e-maili sisse, et peatoimetaja ja küljendaja ei peaks jääma Eesti Posti taha ootama.

Aga enne veel, laupäeval, toimus hullumeelne supi- ja suupisteteemaline üritus Taga talus, mis hõlmas ka metsaistutamist. Me kõik teame, mis ilm laupäeval oli: +4 kraadi koos noore tormi mõõtu võtva kirdetuule ja lausvihmaga. Aga kõik, mis me tahtsime teha, sai tehtud, sest aalujad on üks kange kamp. Kõige enne tegime Kaarnaga veel kõrvalepõike Järvseljale ning sooritasime  selle aiandushooaja (vist) viimased sisseostud. Ma olen taas kümmekonna puukese õnnelik omanik, ainult maha tuleb need veel enne talve istutada.

Thuja occidentalis ‘Wansdyke Silver’ ja ‘Degroot Spire’, kuuseke ‘Lucky Strike’, männid ‘Watereri’ j‘Green Tower’, vahtrad ‘Drummondii‘ja ‘Crimson Centry‘, hõberemmelga ‘Tristis’ pistoksad (eks vaatame kevadel, mis need tibud teevad), kontpuu ‘Sibirica Variegata‘ ja serbia kuusk ‘Nana‘ – iga viimane kui üks neist eraldigi teeks inimese õnnelikuks, mis siis rääkida veel, kui nad kõik saab.

Taga talu talgutele jõudsime osalema teiseks vooruks, sest meie ülesandeks oli ka Järvseljalt punt metsataimi kohale vedada, aga kuna me istikuplatsi veetluse tõttu jooksime natuke ajagraafikust välja, siis said teised talgulised pärast esimest arappi toas mõnusa ülessoojenemis- ja kuivamispausi teha, enne kui me Kaarnaga kohale jõudsime. Aga et pool metsatukka oli ikka veel maha panemata, siis läksime kõik uutele kangelastegudele. Pilt on ainsa pildistanud aaluja varasalvest, ma loodan tema lahkele loale.

Mina läheb vapralt metsa istutama. Kaitseks mul on memme musi ja vihmaülikond, mille ma temalt viimane kord külas käies välja nurusin (sest ta ise ei kasutanud seda nagunii iialgi, see oli seal kapis niisama uus nagu siis, kui ema selle sai, kinnises pakendis ja puha). Aga mulle – mulle kulub see hullutempude juures sel sügisel juba kolmandat korda ära! Sest see on päriselt, päriselt ka täitsa vihma- ja tuulekindel.

mina talgutel.jpg

Siin on arupidamise hetk, vist teemal, et kuhu me paneme maarjakased.

mina nähtav.jpg

Pärast soojendasime end soojas köögis kamina ees söögi- ja joogilauas päris kenade õhtutundideni, oli lihtsalt suurepärane olemine trummide põrina ja kitarrihelidega. Nalja ja juttu nagunii.

Muide, aga enne veel, kui asi Taga talu talguteni jõudis, algas ju minul maasikapeenarde päästmise projekt. Oma praeguse tarkuse juures võin ma kinnitada, et meie esimesel kevadel maasikate istutamine naadi- ja orasheinamättasse oli väga lihtsameelne, lühinägelik ja rumal tegu. Selle aasta jaanipäevast ei käinud mu jõud enam seal vohavast  vilderjaldermannist üle ja ma andsin loobumisvõidu. Oli selge, et maasikapeenrad tuleb uuesti teha, kõik üles võtta, taimed mättapundardest välja puhastada, pinnas alt korralikult läbi kaevata ja ära puhastada, vääristada ja katta edaspidise hoolduse inimlikustamiseks musta peenrakattekangaga, ning mättast väljaharutatud maasikataimed tagasi istutada. Aga mul polnud, lihtsalt ei olnud aega selle suurürituse kallale asuda enne kui nüüd, oktoobri alguses ja hooaja kaheteistkümnendal tunnil, kui õieti on juba ülimalt kahtlane, kas nad mul nüüd talvituvad ka. Aga ma olen optimist. Vast ikka meil veab.

Neid maasikaid oli 2 rida (5 m) ‘Polkasid’, 2 viiemeetrist rida ‘Florencesid’ja veel 2 rida ‘Albasid’. Reedel alustasin, eile õhtul lõpetasin. ja see oli üks urrima ränk ja tüütu töö jällegi, tühja see kaevamine, aga just mättaharutamine, no õudus kuubis, ma ei taha seda enam kunagi teha.

Sinna vahele (õigupoolest põhilise päevatööna) tegelen ühe minult tellitud näidendi kavandamise ja visandamisega. Täna kirjutasin Lääne Elule ühe arvamuse kah. Aga selle näidendiga läheb nüüd mul nädala lõpuni kindlasti.

Hea, kui tööd on. Elul on mõte sees.

Ah jaa, täna panin küüslaugud maha. Terve peenratäie, veidi üle 100 küüne. Ja kuued sibullilled. Aga neid jäi veel, ma täna rohkem lihtsalt ei jõudnud, pimedaks läks, ja millalgi tuli tuppa kütma ja süüa tegema ka minna.

 

Tiigisulased

Võtsime endale teenistuskalad. Et meie ilus puhastatud tiik ka edaspidi ilusaks puhtaks tiigiks jääks, oli nagunii plaanis valgeamuurid sisse tuua, küsimus oli vaid, millal. Tiigipuhastajad ise soovitasid, et kevadel. Siis on aeg arutust andnud, mudapumpamise vajadus kindlaks tehtud (et kas on või ei ole tarvis) ning noorkaladel jääb aega talvitumiseni ennast nuumata ja jõudu koguda. Kuid läinud nädalal selgus meil siin, et järgmist kevadet me ei saa ootama jääda, sest juba nüüd, kuu aega pärast puhastustööd, kipuvad tiigiservades hundinuiad jälle rohelisi otsakesi veest välja upitama.Mitte massiliselt, aga siin-seal, ja see tegi meid just nagu natuke ärevaks. Nii et otsustasimegi ära ja eile, pühapäeval, sõitsimegi Võrumaale Jaaniraotu tallu oma valgeamuure ära tooma. Muidugi eelnes sellele otsusele taas pikk uurimistöö mööda internetiavarusi nii eesti- kui ingliskeelses ilmas, ja pikk konsultatsioon selle kalatalu peremehega just valgeamuuride talvitumise asjus.

Igatahes, kohas, kus linask elab, ei olevat ka valgeamuuril talvitumisega probleeme, nii et.

Tegelikult sadas terve eilse päeva täiesti hullumeelselt ja mida rohkem kaguserva poole, seda hullemini. Ja loomulikult oskasime me seal Meenikunno rabaserva metsavahelistel kruusateedel vahepeal ka ära eksida, teeserv oli nii pehme, et oli tõsine hirm teelt välja vajuda, ja ühesõnaga kõik sellised elamused.

Igatahes saime oma kalad ja sületäie väärt nõuandeid, jõudsime pärast eelmises lõigus kirjeldatud elamusrohkeid eksirännakuid kõrvalpõike korras ka Võru lähedale Lilli-Annele ühele heale aalujale külla, siis varajase õhtu varal kodu poole, kalad kõikse aeg kilekotis ja plastkastis pagasiruumis loksumas. Pimeda hakul saime nad transpordikotiga tiiki likku panna, et temperatuurid ühtlustuks, ja siis poole tunni pärast pääsesid sulased kilekotist oma tööpõllule. Andku vetevaim neile pikk ja töökas elu.

Siin nad ligunevad veel koos kotiga. Kahjuks pole läbi selle mitte ühtegi näha, aga neid on seal tervelt 24.

kott amuuridega.png

Valges, ja kui neid sinna kilekotti topiti, jõudsin ma nad ikka näost näkku ära ka näha. Nad on täpselt sellised, nagu alljärgneval netist pätsatud pildil näha. Parajad prisked silgud.

Valgeamuur704x400-700x398.jpg

Pilt on võetud sellelt aadressilt: http://mwlconstruct.eu/kala/?page_id=282.

Neil on otsevaates sellised mõnusad kandilised koonud. Pildi peal see nii ei paista, aga mulle meenutasid need kalad otsevaates näost justkui pisikesi buldoge. Armsad lamelõuad sellised. (“Kas te vihjate mu alalõuale? See on selline spagettide söömisest.”)

Ma olen sel suvel konsulteerinud valgeamuuride asjus ikka ohtralt nii interneti kui mitmete inimestega, kes need kalad endale tiiki sulasteks on toonud, ja ma väga loodan, et ei lõpeta nii nagu need teised, kes lõpuks, kui tiik igasugustest taimedest täiesti lagedaks on järatud, hakkavad amuuridele heinamaalt vikatiga rohtu ette niitma ja söödavad neid nagu küülikuid, et nood nälga ei sureks. Ühel briti infolehel oli selline arvestus soovituslikult ära toodud, et aakrisuuruse veekogu hoolduseks läheb vaja 25 kuni 40 valgeamuuri Noh, meie tiik päris aakrit ei ole, aga palju ka puudu ei jää. Nii et mina arvan, et 20 kala on meie jaoks õige ports, +4 võimalike kadude jaoks, nagu saarma külaskäik, halvasti valitud talvitumiskoht ja muu selline. Niitmiseni me ei tohiks jõuda. Ma loodan.

Üks sihuke valgeamuur söövat ööpäevas sellise koguse veetaimi, mis võrdub nende kolmekordse kehakaaluga. (Kohutavad õgardid!) Aga vesiroose nad ei puutu, mis minu silmis on suur pluss. Ja et nad tõepoolest vesiroose ei puutu, seda nägin ise suvel oma silmaga ühe külamehe tiigis, kus kaladele samuti vikatiga ette niidetakse, aga vesiroosid laiutavad ja õilmitsevad sealsamas mis kole. Õigemini ilus.

Kui kõik läheb kenasti, saarmas külla ei tule ja talvitumised õnnestuvad, siis meie kliimas võivad valgeamuurid kasvada umbes kümnekilosteks ja kuni meetri pikkusteks jurakateks. Nad elavad umbes kümneaastaseks, aga meie kliimas enam ei paljune. Jah. Selle teadmise juures olin ma kuni tänase õhtuni, kui netist blogipostituse juurde pilte hakkasin otsima. Ja siis selgus, et Eestis on kogemata välja tõmmatud selliseid pirakaid-jurakaid isendeid nagu alloleval kalameeste foorumi (http://www.kalale.ee/galerii/1D1F/11916963808530) pildil.

pirakasjurakas.jpg

Või siis Võrtsjärvest üks 20-kilone: http://www.ohtuleht.ee/161775/haruldane-valgeamuur-puunises

Nii et nüüd mul lõid nagu põlved veidike lõnksuma selle meie ettevõtmise peale mõeldes. Need sunnikud ei tule ju ka õnge otsa, neid püütakse miskite edasijõudnumate riistadega, nagu mõrrad ja kahvad näiteks.

On peaaegu selline tunne, nagu me oleks oma kodutiiki morsad võtnud. Kui nad äkki meil nii suureks kasvavad ja neid on siis jätkuvalt 24, siis ma tahan näha inimest, kes siia veel ujuma minna julgeb.

Aga tiik püsib selliste abil igatahes puhas, seda ma usun. Küllap õgitakse ära ka langevad puulehed ja halva õnne korral on vist ka supelsilla postid ohus.

Täna alustasin uue seriaaliprojekti pilootosa kirjutamist. Ma ei julge sellest veel lähemalt rääkida, sest nagu eelneva ürituse korral, pole ka praegu tegelikult asi veel 100% kindel. Kui piloodi valmis kirjutatud ja üles võetud saame, siis on tõehetk. Aga materjal ja teema – need on huvitavad ja intrigeerivad. Mulle tundub, et mulle meeldib see töö tõesti, oleks hää, kui see laul meil korda läeks.

 

 

 

Imede aed

Käisime eile ühe Aalujate rakukesega imede aias. Võib-olla pole hea öelda, kelle omas, aga aiatundjad tunnevad nagunii piltide pealt ära, ja lõppude lõpuks, selleks et saada osa imetabasest, ei peagi alati autorit teadma.

Ma imetlen selle aia sulamist loodusesse. Seda, kuidas aednik ei ole mitte asunud võitlusse loodusjõududega ega püüdnud seda maastikku kohandada oma peas või paberil valminud aiandusliku kontseptsiooniga, vaid et selle aia ilmed on mänguliselt kujundatud ümbritseva maastiku tõukel. Mulle meeldib, et selles aias on nii palju vaba tunnet ja ehedat rõõmu ning mängu. Loomingut. Kunsti. Ja loodust ning selle metsikust.

Iseenesest see aed asub raske pinnasega kohas, sellises Eestimaa paigas, kus iga istutusauk vajaks tööd kangi ja kuvaldaga, sest õhukese lahja liivmulla all on paas, paas ja veel kord paas. Sekka ka Põhja-Eesti graniitkivid. Vanade aegade inimesed on helde käega ja koormate kaupa neid põldudelt ära vedanud selle talu metsa – kus nende kiviaukude ja -külvide vahele, keset metsamände, kuuski ja kaski, on aednik vormistanud oma metsaaia. Kivide ja suurte puude vahele rajatud turba- ja samblaaukudes elavad oma elu rododendronid ja teised kultuuristatud velled.

Õue all nii-öelda kultuurmaastikul on jällegi mõnevõrra teiselaadsed istutusalad, kuid needki kannavad sellist teatava metsikuse münti ning lähevad sujuvalt servadest üle juba kirjeldatud metsaaiaks ning teiselt poolt pargiks.

See aed kajastab selle kandi hinge ja olemust ja mõjub nii loomulikuna, et võib peaaegu kujutleda, nagu võinuks see kõik sinna ilma inimpuudutuseta ka ise tekkida. Ja kui aias see tunne tekib, siis on minu meelest õige. Aia roll pole ju teha loodusele kõike risti vastupidi,  vaid täiendada ning arendada, kujundada ja kultuuristada seda hella käega, kasutada looduse antud vahendeid oma peas antud nägemusele füüsilise vormi andmiseks. Nii nagu kunstnik võtab lõuendi, värvid ja pintsli, nii võtab aednik selle, mida talle taevas on kohapeal kätte andnud, ja kasutab seda. Ainult et lõuend ilmselt ei taha kunstniku üle omi reegleid kehtestada, lõuendil ja värvidel pole oma soove. Kuid loodusel on, maastikul on. Aiandus on inimese ja looduse koostöös sündinud kunst.

Ja nüüd te näete palju pilte.

Hallaniaed.jpg

 

Hallaniaed2.jpg

 

Hallaniaed3.jpg

Hallaniaed4.jpg

 

Hallaniaed5.jpg

 

ansambel.jpg

 

ansambel1.jpg

 

vaade.jpg

 

installatsioon.jpg

 

peenar.jpg

 

istutusala.jpg

 

vaade1.jpg

 

Vaade Katriniga.jpg

 

peenar1.jpg

 

vaade2.jpg

 

vaade3.jpg

 

vaade grupiga.jpg

 

vaade5.jpg

 

peenar2.jpg

 

vaade6.jpg

Olime seal terve pika päeva. Selle sisse mahtus kaks põhjalikku aiaekspeditsiooni selle erinevatesse osadesse ning söögi- ja mänguajad lõkketule ääres. Koju sõitma hakkasime alles pimedas.

Pilt lõkketule ja ühe ilusa lapsega.

TuliKatriniga.jpg

Sain nimepidi tuttavaks kahe põneva taimega, mis mu ära võlusid. Ühest neist sain jupikese potiga kaasa.

Punane siumari:

siumari1.jpg

 

Ja ussuuri pirnipuu. Pirnid ei ole söödavad, kuid see-eest värvilised, ja vaadake seda sügisvärvi üleüldsegi. Muide, lilla sinise tipuga laik puu all on üks neiu, mitte puu osa, kuigi nad sobivad väga hästi kokku.

Ussuuripirnipuu.jpg