Käisime eile ühe Aalujate rakukesega imede aias. Võib-olla pole hea öelda, kelle omas, aga aiatundjad tunnevad nagunii piltide pealt ära, ja lõppude lõpuks, selleks et saada osa imetabasest, ei peagi alati autorit teadma.
Ma imetlen selle aia sulamist loodusesse. Seda, kuidas aednik ei ole mitte asunud võitlusse loodusjõududega ega püüdnud seda maastikku kohandada oma peas või paberil valminud aiandusliku kontseptsiooniga, vaid et selle aia ilmed on mänguliselt kujundatud ümbritseva maastiku tõukel. Mulle meeldib, et selles aias on nii palju vaba tunnet ja ehedat rõõmu ning mängu. Loomingut. Kunsti. Ja loodust ning selle metsikust.
Iseenesest see aed asub raske pinnasega kohas, sellises Eestimaa paigas, kus iga istutusauk vajaks tööd kangi ja kuvaldaga, sest õhukese lahja liivmulla all on paas, paas ja veel kord paas. Sekka ka Põhja-Eesti graniitkivid. Vanade aegade inimesed on helde käega ja koormate kaupa neid põldudelt ära vedanud selle talu metsa – kus nende kiviaukude ja -külvide vahele, keset metsamände, kuuski ja kaski, on aednik vormistanud oma metsaaia. Kivide ja suurte puude vahele rajatud turba- ja samblaaukudes elavad oma elu rododendronid ja teised kultuuristatud velled.
Õue all nii-öelda kultuurmaastikul on jällegi mõnevõrra teiselaadsed istutusalad, kuid needki kannavad sellist teatava metsikuse münti ning lähevad sujuvalt servadest üle juba kirjeldatud metsaaiaks ning teiselt poolt pargiks.
See aed kajastab selle kandi hinge ja olemust ja mõjub nii loomulikuna, et võib peaaegu kujutleda, nagu võinuks see kõik sinna ilma inimpuudutuseta ka ise tekkida. Ja kui aias see tunne tekib, siis on minu meelest õige. Aia roll pole ju teha loodusele kõike risti vastupidi, vaid täiendada ning arendada, kujundada ja kultuuristada seda hella käega, kasutada looduse antud vahendeid oma peas antud nägemusele füüsilise vormi andmiseks. Nii nagu kunstnik võtab lõuendi, värvid ja pintsli, nii võtab aednik selle, mida talle taevas on kohapeal kätte andnud, ja kasutab seda. Ainult et lõuend ilmselt ei taha kunstniku üle omi reegleid kehtestada, lõuendil ja värvidel pole oma soove. Kuid loodusel on, maastikul on. Aiandus on inimese ja looduse koostöös sündinud kunst.
Ja nüüd te näete palju pilte.
Olime seal terve pika päeva. Selle sisse mahtus kaks põhjalikku aiaekspeditsiooni selle erinevatesse osadesse ning söögi- ja mänguajad lõkketule ääres. Koju sõitma hakkasime alles pimedas.
Pilt lõkketule ja ühe ilusa lapsega.
Sain nimepidi tuttavaks kahe põneva taimega, mis mu ära võlusid. Ühest neist sain jupikese potiga kaasa.
Punane siumari:
Ja ussuuri pirnipuu. Pirnid ei ole söödavad, kuid see-eest värvilised, ja vaadake seda sügisvärvi üleüldsegi. Muide, lilla sinise tipuga laik puu all on üks neiu, mitte puu osa, kuigi nad sobivad väga hästi kokku.
Aidi Vallik avalikult 
mustkaaren said,
2. okt. 2016 kell 15:17
Väga head ja ilusad pildid ning soe kirjeldus. Meisteraednik on au ja kiituse kuhjaga ära teeninud.
Muhedik said,
2. okt. 2016 kell 19:56
Juba 18.sajandil mõistsid suured mõtlejad, et kogu aiandus on maalimine maastikule.
Et kõike, mis vaid meeles mõlgub, istutada, rajada,
et võlvjaid kaari painutada, sambaid püsti ajada,
terrassi teha laiemaks või koobast õgvendada,
eal ära unusta, mis võib meil Loodus õpetada.
Sa igas asjas paiga vaimult ikka küsi nõu.
Ta annab vetel tõusuks või siis langemiseks jõu,
aitab auahneid künkaid üles taevani tuua,
amfiteatrini astmeid oma nõlvadel luua,
ta hõikab meie Maad ja laiu välusidki puutub,
käib abivalmilt metsades ja vormist vormi muutub,
nüüd vallandab, nüüd juhendab neid jooni, mis Sul kavas;
ta maalib, kui sa istutad ja kujundusi avab.
A.Pope (1688-1784)
On aednikud, kes jälgivad kindlaid reegleid mõtlemata, kas need ka kõikjale sobivad. Ja on Aednikud, kes käivad oma rada, hoolimata kaanonitest ja juhindudest vaid just nimelt sellest paiga vaimust.
Teie just sellises kohas olitegi
rahutu rahmeldaja said,
2. okt. 2016 kell 22:30
Just, täpselt ja absoluutselt 🙂 Ma ei oska ikka veel kõike seda sõnadesse panna, mida ma selles aias tunnen aga olen kõige eelpoolöelduga nõus 🙂
Milda said,
3. okt. 2016 kell 20:51
Ilus! Nii jutt, pilt kui tegelik olu!