Tiigisulased

3. okt. 2016 kell 23:56 (Aed, Töised asjad, Uncategorized)

Võtsime endale teenistuskalad. Et meie ilus puhastatud tiik ka edaspidi ilusaks puhtaks tiigiks jääks, oli nagunii plaanis valgeamuurid sisse tuua, küsimus oli vaid, millal. Tiigipuhastajad ise soovitasid, et kevadel. Siis on aeg arutust andnud, mudapumpamise vajadus kindlaks tehtud (et kas on või ei ole tarvis) ning noorkaladel jääb aega talvitumiseni ennast nuumata ja jõudu koguda. Kuid läinud nädalal selgus meil siin, et järgmist kevadet me ei saa ootama jääda, sest juba nüüd, kuu aega pärast puhastustööd, kipuvad tiigiservades hundinuiad jälle rohelisi otsakesi veest välja upitama.Mitte massiliselt, aga siin-seal, ja see tegi meid just nagu natuke ärevaks. Nii et otsustasimegi ära ja eile, pühapäeval, sõitsimegi Võrumaale Jaaniraotu tallu oma valgeamuure ära tooma. Muidugi eelnes sellele otsusele taas pikk uurimistöö mööda internetiavarusi nii eesti- kui ingliskeelses ilmas, ja pikk konsultatsioon selle kalatalu peremehega just valgeamuuride talvitumise asjus.

Igatahes, kohas, kus linask elab, ei olevat ka valgeamuuril talvitumisega probleeme, nii et.

Tegelikult sadas terve eilse päeva täiesti hullumeelselt ja mida rohkem kaguserva poole, seda hullemini. Ja loomulikult oskasime me seal Meenikunno rabaserva metsavahelistel kruusateedel vahepeal ka ära eksida, teeserv oli nii pehme, et oli tõsine hirm teelt välja vajuda, ja ühesõnaga kõik sellised elamused.

Igatahes saime oma kalad ja sületäie väärt nõuandeid, jõudsime pärast eelmises lõigus kirjeldatud elamusrohkeid eksirännakuid kõrvalpõike korras ka Võru lähedale Lilli-Annele ühele heale aalujale külla, siis varajase õhtu varal kodu poole, kalad kõikse aeg kilekotis ja plastkastis pagasiruumis loksumas. Pimeda hakul saime nad transpordikotiga tiiki likku panna, et temperatuurid ühtlustuks, ja siis poole tunni pärast pääsesid sulased kilekotist oma tööpõllule. Andku vetevaim neile pikk ja töökas elu.

Siin nad ligunevad veel koos kotiga. Kahjuks pole läbi selle mitte ühtegi näha, aga neid on seal tervelt 24.

Valges, ja kui neid sinna kilekotti topiti, jõudsin ma nad ikka näost näkku ära ka näha. Nad on täpselt sellised, nagu alljärgneval netist pätsatud pildil näha. Parajad prisked silgud.

Pilt on võetud sellelt aadressilt: http://mwlconstruct.eu/kala/?page_id=282.

Neil on otsevaates sellised mõnusad kandilised koonud. Pildi peal see nii ei paista, aga mulle meenutasid need kalad otsevaates näost justkui pisikesi buldoge. Armsad lamelõuad sellised. (“Kas te vihjate mu alalõuale? See on selline spagettide söömisest.”)

Ma olen sel suvel konsulteerinud valgeamuuride asjus ikka ohtralt nii interneti kui mitmete inimestega, kes need kalad endale tiiki sulasteks on toonud, ja ma väga loodan, et ei lõpeta nii nagu need teised, kes lõpuks, kui tiik igasugustest taimedest täiesti lagedaks on järatud, hakkavad amuuridele heinamaalt vikatiga rohtu ette niitma ja söödavad neid nagu küülikuid, et nood nälga ei sureks. Ühel briti infolehel oli selline arvestus soovituslikult ära toodud, et aakrisuuruse veekogu hoolduseks läheb vaja 25 kuni 40 valgeamuuri Noh, meie tiik päris aakrit ei ole, aga palju ka puudu ei jää. Nii et mina arvan, et 20 kala on meie jaoks õige ports, +4 võimalike kadude jaoks, nagu saarma külaskäik, halvasti valitud talvitumiskoht ja muu selline. Niitmiseni me ei tohiks jõuda. Ma loodan.

Üks sihuke valgeamuur söövat ööpäevas sellise koguse veetaimi, mis võrdub nende kolmekordse kehakaaluga. (Kohutavad õgardid!) Aga vesiroose nad ei puutu, mis minu silmis on suur pluss. Ja et nad tõepoolest vesiroose ei puutu, seda nägin ise suvel oma silmaga ühe külamehe tiigis, kus kaladele samuti vikatiga ette niidetakse, aga vesiroosid laiutavad ja õilmitsevad sealsamas mis kole. Õigemini ilus.

Kui kõik läheb kenasti, saarmas külla ei tule ja talvitumised õnnestuvad, siis meie kliimas võivad valgeamuurid kasvada umbes kümnekilosteks ja kuni meetri pikkusteks jurakateks. Nad elavad umbes kümneaastaseks, aga meie kliimas enam ei paljune. Jah. Selle teadmise juures olin ma kuni tänase õhtuni, kui netist blogipostituse juurde pilte hakkasin otsima. Ja siis selgus, et Eestis on kogemata välja tõmmatud selliseid pirakaid-jurakaid isendeid nagu alloleval kalameeste foorumi (http://www.kalale.ee/galerii/1D1F/11916963808530) pildil.

Või siis Võrtsjärvest üks 20-kilone: http://www.ohtuleht.ee/161775/haruldane-valgeamuur-puunises

Nii et nüüd mul lõid nagu põlved veidike lõnksuma selle meie ettevõtmise peale mõeldes. Need sunnikud ei tule ju ka õnge otsa, neid püütakse miskite edasijõudnumate riistadega, nagu mõrrad ja kahvad näiteks.

On peaaegu selline tunne, nagu me oleks oma kodutiiki morsad võtnud. Kui nad äkki meil nii suureks kasvavad ja neid on siis jätkuvalt 24, siis ma tahan näha inimest, kes siia veel ujuma minna julgeb.

Aga tiik püsib selliste abil igatahes puhas, seda ma usun. Küllap õgitakse ära ka langevad puulehed ja halva õnne korral on vist ka supelsilla postid ohus.

Täna alustasin uue seriaaliprojekti pilootosa kirjutamist. Ma ei julge sellest veel lähemalt rääkida, sest nagu eelneva ürituse korral, pole ka praegu tegelikult asi veel 100% kindel. Kui piloodi valmis kirjutatud ja üles võetud saame, siis on tõehetk. Aga materjal ja teema – need on huvitavad ja intrigeerivad. Mulle tundub, et mulle meeldib see töö tõesti, oleks hää, kui see laul meil korda läeks.