Hullutembud

12. okt. 2016 kell 00:26 (Aed, Töised asjad, Uncategorized)

Jälle läheb see blogimisvahe nii märkamatult nii pikaks, et ma kohe ei oska öelda, kuidas nii juhtub. Ausalt öeldes olen ma praegu ka sent unele võlgu ja pilte mul ka eriti näidata pole, sest kogu selle tuuseldamise ja tuhinaga läheb pildistamine meelest ära.

Mu suvine tööalane hõlbuelu on sügisega otsa saanud ja nüüd läheb sulerindel (või tänapäeval pigem klaviatuuririndel?) jälle täie vaardiga. Eelmisel nädalal kirjutasin valmis kavandatava uue teleseriaali pilootosa, nüüd on pall meeskonna selle osa käes, kelle ülesandeks on lõplikud kokkulepped saavutada. See ülesanne on keeruline, sest egod on suured ja kunstnikuhinged on tundlikud. Aga hoiame neile pöialt.

Siis oli kahe toimetatud raamatu korrektuurilugemise kord, viimase lõpetasin pühapäeva õhtul, hambad ristis, ja kirusin sisimas maapõhja tõlkijad, kes toimetaja toimetatud käsikirjas toimetaja sisseviidud tekstiosi ise omakorda üle toimetama hakkavad (süsteemselt vigaselt, st parandavad õiged asjad läbivalt valeks) ja see ei tule välja enne, kui kogu asi on küljendatud ja toimetajale korrektuuri lugemiseks tagasi saadetud ja kõik uued parandused tuleb teha pliiatsiga paberile ning trükkida ka ükshaaval e-maili sisse, et peatoimetaja ja küljendaja ei peaks jääma Eesti Posti taha ootama.

Aga enne veel, laupäeval, toimus hullumeelne supi- ja suupisteteemaline üritus Taga talus, mis hõlmas ka metsaistutamist. Me kõik teame, mis ilm laupäeval oli: +4 kraadi koos noore tormi mõõtu võtva kirdetuule ja lausvihmaga. Aga kõik, mis me tahtsime teha, sai tehtud, sest aalujad on üks kange kamp. Kõige enne tegime Kaarnaga veel kõrvalepõike Järvseljale ning sooritasime  selle aiandushooaja (vist) viimased sisseostud. Ma olen taas kümmekonna puukese õnnelik omanik, ainult maha tuleb need veel enne talve istutada.

Thuja occidentalis ‘Wansdyke Silver’ ja ‘Degroot Spire’, kuuseke ‘Lucky Strike’, männid ‘Watereri’ ja ‘Green Tower’, vahtrad ‘Drummondii‘ja ‘Crimson Centry‘, hõberemmelga ‘Tristis’ pistoksad (eks vaatame kevadel, mis need tibud teevad), kontpuu ‘Sibirica Variegata‘ ja serbia kuusk ‘Nana‘ – iga viimane kui üks neist eraldigi teeks inimese õnnelikuks, mis siis rääkida veel, kui nad kõik saab.

Taga talu talgutele jõudsime osalema teiseks vooruks, sest meie ülesandeks oli ka Järvseljalt punt metsataimi kohale vedada, aga kuna me istikuplatsi veetluse tõttu jooksime natuke ajagraafikust välja, siis said teised talgulised pärast esimest arappi toas mõnusa ülessoojenemis- ja kuivamispausi teha, enne kui me Kaarnaga kohale jõudsime. Aga et pool metsatukka oli ikka veel maha panemata, siis läksime kõik uutele kangelastegudele. Pilt on ainsa pildistanud aaluja varasalvest, ma loodan tema lahkele loale.

Mina läheb vapralt metsa istutama. Kaitseks mul on memme musi ja vihmaülikond, mille ma temalt viimane kord külas käies välja nurusin (sest ta ise ei kasutanud seda nagunii iialgi, see oli seal kapis niisama uus nagu siis, kui ema selle sai, kinnises pakendis ja puha). Aga mulle – mulle kulub see hullutempude juures sel sügisel juba kolmandat korda ära! Sest see on päriselt, päriselt ka täitsa vihma- ja tuulekindel.

Siin on arupidamise hetk, vist teemal, et kuhu me paneme maarjakased.

Pärast soojendasime end soojas köögis kamina ees söögi- ja joogilauas päris kenade õhtutundideni, oli lihtsalt suurepärane olemine trummide põrina ja kitarrihelidega. Nalja ja juttu nagunii.

Muide, aga enne veel, kui asi Taga talu talguteni jõudis, algas ju minul maasikapeenarde päästmise projekt. Oma praeguse tarkuse juures võin ma kinnitada, et meie esimesel kevadel maasikate istutamine naadi- ja orasheinamättasse oli väga lihtsameelne, lühinägelik ja rumal tegu. Selle aasta jaanipäevast ei käinud mu jõud enam seal vohavast  vilderjaldermannist üle ja ma andsin loobumisvõidu. Oli selge, et maasikapeenrad tuleb uuesti teha, kõik üles võtta, taimed mättapundardest välja puhastada, pinnas alt korralikult läbi kaevata ja ära puhastada, vääristada ja katta edaspidise hoolduse inimlikustamiseks musta peenrakattekangaga, ning mättast väljaharutatud maasikataimed tagasi istutada. Aga mul polnud, lihtsalt ei olnud aega selle suurürituse kallale asuda enne kui nüüd, oktoobri alguses ja hooaja kaheteistkümnendal tunnil, kui õieti on juba ülimalt kahtlane, kas nad mul nüüd talvituvad ka. Aga ma olen optimist. Vast ikka meil veab.

Neid maasikaid oli 2 rida (5 m) ‘Polkasid’, 2 viiemeetrist rida ‘Florencesid’ja veel 2 rida ‘Albasid’. Reedel alustasin, eile õhtul lõpetasin. ja see oli üks urrima ränk ja tüütu töö jällegi, tühja see kaevamine, aga just mättaharutamine, no õudus kuubis, ma ei taha seda enam kunagi teha.

Sinna vahele (õigupoolest põhilise päevatööna) tegelen ühe minult tellitud näidendi kavandamise ja visandamisega. Täna kirjutasin Lääne Elule ühe arvamuse kah. Aga selle näidendiga läheb nüüd mul nädala lõpuni kindlasti.

Hea, kui tööd on. Elul on mõte sees.

Ah jaa, täna panin küüslaugud maha. Terve peenratäie, veidi üle 100 küüne. Ja kuued sibullilled. Aga neid jäi veel, ma täna rohkem lihtsalt ei jõudnud, pimedaks läks, ja millalgi tuli tuppa kütma ja süüa tegema ka minna.