Jeti

Hiljuti lubasin näidata meie uut pereliiget. Palun väga, siin ta on, meie neljaveoline sõber. Mõeldud sõitma ka keerulistel ja kasina hooldusega taliteedel, mida meie elus jagub palju, näiteks kõigil neil esinemistuuridel külaraamatukogude ja väikeste koolide vahet Eestimaa kaugetes nurkades. Samuti on tal väärtuslik konks, et haagisega vedada laudu, ehitusplaate, sõnnikut ja muid eluks ja loometööks vajalikke materjale. Peale kõigi muude väärtuste on ta oma viie eluaastaga kaugelt kõige uuem auto, mis meil üldse kunagi olnud on. Ta tuli meie juurde Saaremaalt ühest toredast perekonnast, kus tema eest hästi on hoolt kantud.

Saage tuttavaks, meie Jeti. Tänahommikuses lumesajus.

jeti.jpg

Advertisements

Justkui ikka läheb kah

Juba jälle olen peaaegu kuu aega istunud oma kookonis ja põhiliselt töö(de)le keskendunud. Ja närvitsenud igasuguste asjade pärast, mis ei lähe nii, nagu alguses oleks võinud oodata.

Näiteks selgus siin vahepeal (seoses Sussi surmaga ja vajadusega uue talveauto järele), et vabakutselise sissetulekud võivad su enda ja su pere ju ära elatada, aga liisinguandjad katkuvad omal vaata et juuksed peast, sest nad ei saa kuidagi aru, kes neist paljudest maksjatest on su peamine tööandja ja millest su sissetulekud ometigist kujunevad. See, et 6 või 12 kuu sissetulekud lihtsalt kokku liita ja vastavalt kuude arvuga jagada, et kuu keskmine teada saada, on liiga kahtlane meetod, sest kui tuleb mõni paha kuu, võib ometigi ju selle kuu osamaksega probleeme tekkida. Ja MTÜd on ka äärmiselt ebausaldusväärsed liisinguvõtjad, eriti kultuuritegevusega seotud MTÜd. Vähemalt ma arvan, et sellist juttu räägivad peenikesed pinisevad hääled liisingukomisjonide liikmete peas, kui nad meie kümneid ja kümneid aaneljasid lappavad ja püüavad otsusele jõuda, kas me saame neile maksmisega hakkama või mitte. Neljast liisingust kolm jõudis pärast mitmeid dokumentide juurdeküsimisi siiski otsusele, et liiga kahtlane värk ja et nemad meie avantüüri rahastama ei hakka. Ja minu jaoks on jällegi kord (ja nüüd vist lõplikult) täiesti kindlaks saanud fakt, et jään edaspidigi oma ükskõik milliseid rahaasju ajama ainult oma kodupangaga, sest nemad meile lõpuks ka selle liisingu andsid. Huhh. Olgu tänatud ja kiidetud. Pärast seda peaaegu kuu aja pikkust juramist, paberisorteerimist ja närvide mängu on nüüd siiski selge, et sõidame edasi. Kui uus poiss õue peal on, eks ma siis näitan ka. Praegu on jäänud ta lihtsalt veel ära tuua ja ARKis meeleolukad hetked veeta.

Näidendi olen vahepeal veel 2 korda ümber kirjutatud, viimati veel pärast lugemisproovi, kus jumalale tänu ise ka kohal olin ja täpselt kuulsin, mismoodi kõlab ja kui pikad on repliigid elavas esituses. Ja kui omavahel mõtteid jagasime, kuidas oleks äge ja saaks parem ning otstarbekam.

Uus seriaal, millele kirjutasin siin hooaja epside sünopsised, ülevaated ja karakteristikad, pilootosast rääkimata, pilootosa teisest ja kolmandast draftist rääkimata, ei tee muus osas kippu ega kõppu… õigemini, teeb kõppu, mis ei ole hea. Nagu ma alguses ka ettevaatlikult nentisin: et see lugu ei baseeru mitte minu enda algmaterjali peal, siis on teatav oht projekti nurjumiseks inimfaktori tõttu. Kunstiinimeste õrnad hinged, suured egod ja fleksibiilne reaalsustaju tundubki praegu asjade käigus tooni andvat, nii et jah, see asi on liiga kahtlaselt oraste peal ja ma usun, et teen õigesti, kui viskan kogu loo peast ja pühendun järgmistele huvitavatele asjadele oma elus.

Seda enam, et mul tuli siin endal vahepeal paar päris kummalist teleseriaali-ideed, mis ma tahan vähemalt mingil visandlikul kujul paberile panna. esialgu enda jaoks, naasama mõtete väljavalamiseks ja pea selgitamiseks, ja kui siis jätkuvalt tundub hea asi, siis eks vaatab edasi. Et need on mul päris uued ideed, siis ma loomulikult olen neist ise praegu hirmsasti vaimustuses ja need tunduvad jube head. Seda enam et kui ma guugeldan nende seriaali-ideede võtmesõnu, siis ma ausõna ei leia ka muu maailma telemaastikult, et keegi oleks nendest asjadest varem seriaali teinud.

Üleüldse tegin siin nimekirja ideedest, mis kõik tahaksid üles kirjutamist, mis raamatuks, mis näidendiks ja mis milleks saamist, ja oh jumal. Kui ma tõesti hommepäev istuksin maha ja hakkaksin neid kirjutama, ja töötaksin 8 tundi ööpäevas 5 päeval nädalas miinus riigipühad, siis ma oleksin umbes kolmeks aastaks tööga täiesti kaetud. Aga see pole veel ometigi kõik, sest päris paras hunnik sellest tuleb pärast valmimist ju veel mehele panna (mis peaksid saama näidendiks või muuks taoliseks kellegagi koostööd ja produtsenti nõudvaks).

Ma peaksin vist kirjanikupalgale kandideerima.

Sest siis julgeb järgmine kord jälle hambaarstile minna. Me nüüd Otiga käisime jälle üle poole aasta. Kahepeale kokku läks kaks ja poolsada eurot. Seejuures ei olnud minul ühtegi uut kaariest, ainult üks vana aegunud plomm umbes aastast 1988 ja ohtralt hambakivi. Ja ega Otil ka just proteesimisega tegemist ei tulnud.

Kui ma mõtlen, mis selle 250 euro eest muidu kõik oleks saanud, hakkab kuidagi nukker. Selle rahaga oleks palju muud toredamat saanud ette võtta, kui hambakivi eemaldada 8 eurot hammas pluss tuimestus. Mitte et ma meie hambaarsti seltskonda alahindaks, aga kui palju toredam oleks temaga aega veeta sellistes situatsioonides, kus mina kah rääkida saaksin, ilma et talle sõrme hammustaksin.

Oh jah.

Ma panen siia lõppu ühe ilusa pildi oktoobri lõpust esimese ja teise lume vahepealt.

loojang okt lõpp.jpg