Eile öösel väsinuna ei jaksanud pikemalt teemat arendada, aga täna mõtted ikka keerlevad selle ümber. Osalt ka sellest ajendatult, et just poole tunni eest käis meil kah üks kõrvalküla-mees, kes hiljuti facebooki grupis oma saunasuitsuliha välja pakkus ja meie Otiga muidugi tahtsime. Tuli välja, et elab kaunis lähedal, meie külateed pidi paar kilomeetrit edasi. Ja tõi meile veel täitsa sooja ja suitsusaunalõhnalise singi.
Ise magamata, öö läbi sauna kütnud, tegi juttu meie sindelkatusest, et millal tehtud ja kuidas hooldame, et temal on tehtud uus kimmkatus. Noh, järgmine suvi ongi Otil plaanis seda meie oma puhastada ja üle tõrvata, mis muud hooldust sellel ikka.
Läks ära, ja maitsesime Otiga seda sinki ja tegime pilti ja, ise ikka veel eelmise õhtu elamuste sees, ning arutasime seda asja, mida me Otiga juba tuhat korda oleme arutanud. Kuni ma tundsin, et pean sellest kirjutama ka.
Eks me kõik oleme kuulnud jutte jubedalt allakäinud maapiirkondadest ja õudsest elust seal, kus midagi peale joodikute enam ei ole ja kus ükski mõistlik või noorepoolne inimene enam ei ela. Aga ise nüüd maal elades olen ma hakanud mõtlema, et see on kõigest mingi 90ndatel aastatel kinnistunud kuvand. Tegelikud protsessid käivad maa taasasustamise poole. Ettevõtluse arengu poole. Vanad joodikud on suuremas osas ära surnud, noored joodikud lähevad järjest ära linnadesse, kui kõrvalt toitja emake ära kaob, sest linnas on joodiku elu hulga kergem kui maal. Juhutööd, poed, ühistransport, supiköögid, varjupaigad jne. Maal ei poputa neid keegi enam ja siia meie lähikonda polegi vist ühtegi enam alles jäänud. Vähemalt pole ma siin ühtegi näinud.
Selle asemel on meil siin meie oma külas õmblusettevõte, kuhu Elva linnastki tööle käiakse, tisleritöökoda, lihaveisekasvataja (lähim naaber!), kirurg, saekaater, kartulikasvataja (kelle toodangut te Selverist ja Rimist pestult ja pakendatult ostate), teraviljakasvataja, linnas tööl käiv politseinik. Meist teisele poole lähimad naabrid juba järgmises külas ( 1 km kaugusel) on kohvikupidaja (kohvikut peab Tartus) ja kunstnik, neist edasi vanas metsavahitalus asjatavad noored kolmelapselised bioloogiadoktorid, neist omakorda järgmises talus peetakse kahte lehma, kes varustavad ümbruskonda pärispiimaga, ja ülejärgmises talus peetakse mitutsada lammast. Tee teist haru pidi minna on seesama saunasuitsusingimees ja edasi ma rohkem rahvast esialgu ei tunnegi. Lõuna-Eesti hajaküla, taludel vahet pool kilomeetrit ja kilomeeter. Kui nüüd meie otsestest naaberküladest veel natukene edasi vaatan, siis 3 km meist elab noor ja väga tark loomaarst, kes praegu Elvasse omale ka kliinikut ehitab, umbes 4 km talus elab juuksur, kelle juurde tuleb minna tema koju või kes tuleb ka kliendi juurde koju, kui näiteks on vaja juukseid lõigata pere kõigil kolmel lapsel. Umbes sama kaugel on juustutootmistalu (ka neid juuste võite poest osta). Põllumees, kes meiegi käest pisikest lappi rendib, elab kah mõni km eemal, kasvatab vilja ja rapsi kokku umbes 200 hektaril ja on ühtlasi ühe Lõuna-Eesti väikese kooli direktor. On ratsutamistalu hulga hobustega. On küttepuude tegija ja müüja. On matemaatikaprofessor. Kuulus Muhedik ja Muhedikupapa. Ja kindlasti ma unustan praegu kedagi ja midagi ära ka.
Aga veel. Kogu sellest loetletud rahvast põliselanikud on umbes pooled. Väga paljud on siia kolinud viimase 5 aasta jooksul. Kui eile koolimajas rääkisin ja ütlesin, et elame siin ju alles vähem kui 2 aastat, et kolisime linnast maale, ühest Eesti otsast teise, siis puhkes selline vaikne heatahtlik naer ja igast toanurgast ütles inimesi: meie ka, meie ka, nagu meiegi, meie tulime Tallinnast, meie sealt ja meie sealt.
Ning kui palju isasid oli eile koos laste ja perega koolimajas. Kui asjalikud noored mehed. Mida nad kõik teevad ja on ette võtnud. Saime hea jutu peale ühe Tallinnast kolinud mehega, kuue lapse isaga, kelle saunavihad me ära ostsime. Sain aru, et ta viib üle Eesti läbi saunakoolitusi. Aga saunajuttude pinnalt oli meil nii kerge ühist keelt leida. Mu kogutud munakarbid lähevad edaspidi kõik neile, sest kanu peavad nad ka.
Üks jutt, mis ma kuulsin, oli nii tore: kuidas käiakse perega Tallinnas puhkamas. Mõlema poole emad-isad elavad Tallinnas. Siis käiakse vahel külas, jäetakse lapsed vanaisade-vanaemadega lõbutsema ja ise minnakse kahekesi… Mustamäe metsa jalutama.
Mis põhiline, need noored inimesed kõik teevad midagi, ja tahavad teha, ja neid tuleb iga aastaga juurde. Joodikutest seisma ja lagunema jäänud kohad kerkivad uuesti üles. Võtab küll aega, aga see tuleb. Ja peremeeste aeg tuleb maale tagasi. Ma olen selles täiesti kindel.
Aidi Vallik avalikult 