Köögiviljaaiast detsembris

Täna käisin huvi pärast oma köögiviljaaias kolamas.

Minu suureks üllatuseks nägin, et meie kevadine möll seenepakkudega (mida kirjeldasin selles postituses) tundub isegi tulemusi andvat! Sügisel oktoobris igatahes ei olnud sellest märkigi, nüüd aga…

seened.jpg

Ja ongi päris austerservikud!!!! Heldeke. Kes oleks osanud arvata. 😀

Ning peenrakastide juures selgus, et pealsete väljatõmbamisega kiirustamine oleks rooskapsa puhul lausa kuritegelik samm olnud.

Mina ei tea, mis ajal need seal kasvasid, igatahes oktoobri lõpu eel enne lume tulekut oli mul enda teada sealt kõik söödav ära korjatud. Täna aga – korjasin neljaliitrise ämbri mõõduka kuhjaga täis.

rooskapsad.jpg

Vahepeal oli ju oma poolteist kuud täitsa talve siinmail, püsivaid miinuskraade, korralikku lumikatet ja kõike. Uskumatu köögivili see rooskapsas.

 

Advertisements

Jõulurahu ja torutööd

Nagu pealkirjastki võib aru saada, jätkame erinevate torutööde lainetel. Millegipärast on praegu nii, et saame ühe jama kaelast ära siis on kohe järgmine platsis. Mind lohutab ainult see, et kui see tsükkel ükskord lõpule jõuab, siis on jälle pikemat aega rahu majas.

Seda te kindlasti mäletate, kuidas me ämbri kaevu kukutasime, hüdrofoor tuksis oli ja siis jälle korda sai. Edasi läksid asjad nii, et pesumasin läks rikki (22. detsembril), tuli kutsuda masinaparandusmees, kes tuvastas vea ja vahetas selle õnnetu Whirlpooli pumba ära. Pärast seda üritust läksime Otiga külaseltsi jõulupeole ja uskusime, et nüüd on kõik jälle hästi.

Ja esialgu oligi, st kõik jõuluettevalmistused said tehtud, jõululaupäeval Läänemaale lapsepõlvekoju sõidetud, esimesel pühal tagasi tuldud – ning siis tuli meil endale tunnistada, et see äravoolutorustikust kostnud mõningane vaikne torisemine muutub iga vetsuskäigu ja nõudepesuga järjest rahulolematumaks korinaks ja mulinaks. Mis viis meie mõttes sellele, et ilmselt on septik täis ja vajaks tühjendamist.

(Ah jaa, vahepeal, 26ndal, võtsime oma kodus vastu Päevalehe ajakirjanikku ja fotograafi, kes tulid minuga intervjuud tegema. See oli täitsa tore kogemus üle hulga aja. Viimane, kes must pika loo kuhugi tegi, oli ju 2015., meie kolimise aasta varasuvel Eve Jaakson ja Naistelehte. Igatahes seekord eksponeerin end küdeva kamina ees jõulumeeleolus, punases seelikus ja Tädi Tötsuga. Ja ma palvetan siin omaette, et äkki siiski vedas ja ma ei rääkinud liiga suuri rumalusi. Need laiad lõuad on üks igavene nuhtlus, ma ütlen.)

Pärast ajakirjanduslikku visiiti muutus äravoolutorustik järjest pahuramaks ja need hääled olid juba sellised, nagu meil oleks kuhugi sinna vannitoa alla vetevaimud elama asunud. Samuti oli problemaatiliseks muutunud number kahtede veega allauhtmine. Nõnda tunnistasime paratamatust ja tellisime septikutühjenduse. See püha üritus toimus täna.

Järgnev pilt on vaid illustratiivne. Nimelt, meie septiku pealtvaade lubab oletada, et tegemist on umbes sellisega. Kuid kindel ei saa ju olla, sest maa sisse tema külgi ma ei näe ju.

septik1.jpg

Septik sai tühjaks, aga siis selgus, et see polnud veel kaugeltki kõik.

Et teid säästa kogu sellest vahepealse juramise, sekeldamise ja tõmblemise kirjeldustest, ütlen lühidalt ära, et pahurad vetevaimud oli üks tihke rasva-, pesumasinasodi ja katlakivi tropp vahekaevu ja septiku vahelises torus. Ka see on praeguseks hetkeks juba kõrvaldatud.

Kuid ka see pole veel kõik.

Nüüd peksab kaevupumba kaitset läbi. Mis tähendab, et ka kaevu pumbal on midagi viga. Kas siin on mingi roll mängida meie poolt kaevu kukutatud ämbril? Või on pump lihtsalt nüüd otsustanud, et ta on vana, väsinud ja tahab surra?

Igatahes meil on nüüd kõigepealt vaja selgeks mõelda, kelle poole ja mis järjekorras selles asjas tuleks pöörduda. Elektriku? Torumehe? Kodumasinate parandaja? Mõne kaevupuhastaja?

Aga laps saatis mulle Prantsusmaalt jõulukaardi mustast kassist lumesajus. Umbes sellise ja samuti Vicky Mounti oma, aga samas mitte päris sellise, sest täpselt samasugust pilti netist ma ei leidnud ja skänner ka ei tööta. Igatahes sobib selle pildi mõtlik meeleolu illustreerima meie selle aasta jõulurahu.

db_Vicky_Mount-_Snowy3.jpg

 

Peremeeste aeg tuleb maale tagasi

Eile öösel väsinuna ei jaksanud pikemalt teemat arendada, aga täna mõtted ikka keerlevad selle ümber. Osalt ka sellest ajendatult, et just poole tunni eest käis meil kah üks kõrvalküla-mees, kes hiljuti facebooki grupis oma saunasuitsuliha välja pakkus ja meie Otiga muidugi tahtsime. Tuli välja, et elab kaunis lähedal, meie külateed pidi paar kilomeetrit edasi. Ja tõi meile veel täitsa sooja ja suitsusaunalõhnalise singi.

sink.jpg

Ise magamata, öö läbi sauna kütnud, tegi juttu meie sindelkatusest, et millal tehtud ja kuidas hooldame, et temal on tehtud uus kimmkatus. Noh, järgmine suvi ongi Otil plaanis seda meie oma puhastada ja üle tõrvata, mis muud hooldust sellel ikka.

Läks ära, ja maitsesime Otiga seda sinki ja tegime pilti ja, ise ikka veel eelmise õhtu elamuste sees, ning arutasime seda asja, mida me Otiga juba tuhat korda oleme arutanud. Kuni ma tundsin, et pean sellest kirjutama ka.

Eks me kõik oleme kuulnud jutte jubedalt allakäinud maapiirkondadest ja õudsest elust seal, kus midagi peale joodikute enam ei ole ja kus ükski mõistlik või noorepoolne inimene enam ei ela. Aga ise nüüd maal elades olen ma hakanud mõtlema, et see on kõigest mingi 90ndatel aastatel kinnistunud kuvand. Tegelikud protsessid käivad maa taasasustamise poole. Ettevõtluse arengu poole. Vanad joodikud on suuremas osas ära surnud, noored joodikud lähevad järjest ära linnadesse, kui kõrvalt toitja emake ära kaob, sest linnas on joodiku elu hulga kergem kui maal. Juhutööd, poed, ühistransport, supiköögid, varjupaigad jne. Maal ei poputa neid keegi enam ja siia meie lähikonda polegi vist ühtegi enam alles jäänud. Vähemalt pole ma siin ühtegi näinud.

Selle asemel on meil siin meie oma külas õmblusettevõte, kuhu Elva linnastki tööle käiakse, tisleritöökoda, lihaveisekasvataja (lähim naaber!), kirurg, saekaater, kartulikasvataja (kelle toodangut te Selverist ja Rimist pestult ja pakendatult ostate), teraviljakasvataja, linnas tööl käiv politseinik. Meist teisele poole lähimad naabrid juba järgmises külas ( 1 km kaugusel) on kohvikupidaja (kohvikut peab Tartus) ja kunstnik, neist edasi vanas metsavahitalus asjatavad noored kolmelapselised bioloogiadoktorid, neist omakorda järgmises talus peetakse kahte lehma, kes varustavad ümbruskonda pärispiimaga, ja ülejärgmises talus peetakse mitutsada lammast. Tee teist haru pidi minna on seesama saunasuitsusingimees ja edasi ma rohkem rahvast esialgu ei tunnegi. Lõuna-Eesti hajaküla, taludel vahet pool kilomeetrit ja kilomeeter. Kui nüüd meie otsestest naaberküladest veel natukene edasi vaatan, siis 3 km meist elab noor ja väga tark loomaarst, kes praegu Elvasse omale ka kliinikut ehitab, umbes 4 km talus elab juuksur, kelle juurde tuleb minna tema koju või kes tuleb ka kliendi juurde koju, kui näiteks on vaja juukseid lõigata pere kõigil kolmel lapsel. Umbes sama kaugel on juustutootmistalu (ka neid juuste võite poest osta). Põllumees, kes meiegi käest pisikest lappi rendib, elab kah mõni km eemal, kasvatab vilja ja rapsi kokku umbes 200 hektaril ja on ühtlasi ühe Lõuna-Eesti väikese kooli direktor. On ratsutamistalu hulga hobustega. On küttepuude tegija ja müüja. On matemaatikaprofessor. Kuulus Muhedik ja Muhedikupapa. Ja kindlasti ma unustan praegu kedagi ja midagi ära ka.

Aga veel. Kogu sellest loetletud rahvast põliselanikud on umbes pooled. Väga paljud on siia kolinud viimase 5 aasta jooksul. Kui eile koolimajas rääkisin ja ütlesin, et elame siin ju alles vähem kui 2 aastat, et kolisime linnast maale, ühest Eesti otsast teise, siis puhkes selline vaikne heatahtlik naer ja igast toanurgast ütles inimesi: meie ka, meie ka, nagu meiegi, meie tulime Tallinnast, meie sealt ja meie sealt.

Ning kui palju isasid oli eile koos laste ja perega koolimajas. Kui asjalikud noored mehed. Mida nad kõik teevad ja on ette võtnud. Saime hea jutu peale ühe Tallinnast kolinud mehega, kuue lapse isaga, kelle saunavihad me ära ostsime. Sain aru, et ta viib üle Eesti läbi saunakoolitusi. Aga saunajuttude pinnalt oli meil nii kerge ühist keelt leida. Mu kogutud munakarbid lähevad edaspidi kõik neile, sest kanu peavad nad ka.

Üks jutt, mis ma kuulsin, oli nii tore: kuidas käiakse perega Tallinnas puhkamas. Mõlema poole emad-isad elavad Tallinnas. Siis käiakse vahel külas, jäetakse lapsed vanaisade-vanaemadega lõbutsema ja ise minnakse kahekesi… Mustamäe metsa jalutama.

Mis põhiline, need noored inimesed kõik teevad midagi, ja tahavad teha, ja neid tuleb iga aastaga juurde. Joodikutest seisma ja lagunema jäänud kohad kerkivad uuesti üles. Võtab küll aega, aga see tuleb. Ja peremeeste aeg tuleb maale tagasi. Ma olen selles täiesti kindel.

Raamatuga koolimajas

Tänane õhtu möödus meil Otiga Unipiha algkoolis, mis asub Pangodis järve ääres vanas väga hubases ja mõnusas puumajas ja on kõike seda, mida tänapäevased koolid tihtipeale enam ei ole. Aga võiksid olla. Sest just niimoodi saabki üks kool olla samal ajal ka mõnusaks kogukonnakeskuseks ja kooskäimiskohaks, kus lapsed täiskasvanute kõrval teevad ja toimetavad – just täpselt nii, nagu elu õige ja loomulik kulg käibki.

Mul on natuke kahju, et 50 aasta pärast tõenäoliselt ei ole enam selliseid koole järel. Sest riigile on odavam pidada suuri hariduskombinaate, kus pole enam kellelgi õieti üksteise jaoks päriselt aega ja kust keskkonna anonüümsus ja mis tahes kollektiivide (klass, õpetajaskond, lapsevanemad) suurus paratamatult juba pärsib ühistegemisi ning seega ka ühesolemist.

Aga kuni meil on veel midagi sellist nagu Unipiha kool, seni nautigem! Kaks õpetajat, paarkümmend last ümbruskonna küladest, nende laste vanemad, külaseltsi liikmed – ja elu käib.

Järgneva pildi peal saan ma väga noore keraamiku väga ilusa töö õnnelikuks omanikuks.

kunstnikult.jpg

Rääkisime Otiga oma uuest raamatust ja lugesin luuletusi. Pange tähele seda vahvat, vahvat interjööri ja kurge kapi otsas!

loen.jpg

Leidsin koeravillaketraja.

ketraja1.jpg

Jagasin autogramme ja müüsin raamatuid.

autogramm.jpg

Ja kui suvel saunavihtu teha ei märka (jobud!), siis on suur õnn, kui koolimaja jõululaadal mõni lapsevanem neid müüa pakub!

vihad.jpg

 

Muudkui sekeldatud

Väike ülevaade nädalalõpust kah. Ilma piltideta seekord, sest mitmes eelnevas postituses saigi nagu palju neid.

Reedene tööpäev läks Lutsu tearile, kus käisin jälle proovi kuulamas-vaatamas, ja jälle tegime tekstis muudatusi. Mulle endalegi tuli mitu uut ideed, mis me otsustasime sinna sisse kirjutada. Iga korraga läheb see tekst justkui aina paremaks ja paremaks. Nii et see võimalus proovides kaasas käia on minu meelest lihtsalt suurepärane. Ja mulle meeldib väga koostöö Jaan Willem Sibulaga, kes seda tükki lavastab.

Pärast ootas Lääne Elu lastenurk kirjutamist ja üks ports raamatuid Tartu Apollosse viimist.

Laupäeval otsustasin lõpuks endale ühe puhkepäeva teha ja täitsa vabalt võtta. Ei siiberdamist, ei sagimist ega sekeldamist. Ott oli päev otsa linnas “aparaaditehases” oma 3D-tööd kõpitsemas ja kuni tema kojutulekuni oli kõik üsnagi rahulik. Ainult mina, mu kudumistöö ja telesaated. Aga siis kõik muutus. Sest õhtul ilmnes, et vesi ei taha millegipärast enam torudest niimoodi sujuvalt voolata, nagu ta tegema peaks, kui ta kraanist jookseb. Nii et mis me teha saime. Eelmine kord, kui nii juhtus, oli veefilter umbes. Nii me lähenesimegi veefiltrile. Algul ei saanud lahti, pärast selgus, et varuks ostetud uus filter oli vales mõõdus, aga vana filtrit tagasi panna enam justkui ei õnnestunud: selle korpuse ventiili vahelt hakkas vett purskama ja otsustas purskama jäädagi, ükskõik, mida me seal ka ette ei võtnud. Nii et ainus lahendus oli pump üldse välja lülitada ja jumalat tänada, et vähemalt saunavett õnnestus enne kuigipalju valmis niristada. Nii et sauna me ikka saime.

Pärast sauna oli aga see idee, et enne ööd võiks veel õhtusööginõud ka ära pesta – vanamoodsalt, kausis. Selleks läksime kaevule, mis eelmine sügis udupeene uue vahtrapuust võlli sai. Võll töötas laitmatult. Ainus, mis ei töötanud laitmatult, oli see tsinkplekkpang, mis konksu küljest lahti tuli ja ennast enam üles tõmmata ei lasknud. Nüüd ta ulbib seal kuskil viimase rakke alguse juures vees. Kaevus. Kui kellelgi on ideid, kuidas see ämber sealt 10 m sügavuselt kätte saada, siis ootame juhatust!

Mis siis, et Ott tõi täna poest igaks juhuks veel 2 plekkpange – ega me ei saa ju oma kaevu neid ämbreid täis loopida. Mõne võiks vahepeal sealt kätte ka saada.

Ja ma ei hakka üldse rääkimata, kui harjumata ja kummaline tunne on tänapäeva inimesele palja peega talveajal välikemmergus istuda. Või isegi enne selleni jõudmist: kui harjumatu on kempsu mineku jaoks panna kõigepealt jope selga ja saapad jalga, otsida taskulamp üles, ja siis lipata 60 meetrit kole kiiresti, et muidu…

Täna igatahes see saaga jätkus täiega. Ott sai seekord küll poest täiesti õiges mõõdus filtri, ja ventiil sai kummi täis topitud ning enam vett ei pritsinud, aga seevastu sai selgeks, et asi oli tõenäoliselt hoopis hüdrofooris. Pumpasime sinna õhku juurde, aga seda imelikumalt kõikuma see veesurve hakkas ja nüüd on nii, et surve on võimas, kuid ainult kohati. Justkui jookseks torud tühjaks ja siis enam üldse mitte – nagu finišijoone taga kokkukukkunud maratoonlane.

Nii et homme tuleb helistada torumehele ja temalt asjatundlikku abi paluda. Muidu lõpeb see kino viimati siin tõesti sellega, et kaev on ämbreid täis, aga veega ikka pahasti.

 

Nõo esitlus

Täna esitlesime “Imelisi inimesi” Nõo raamatukogus. Üks lähemaid raamatukogusid ju meie kodule nüüd. Elva on küll kõige lähemal, aga Elva esitlus tuleb alles jaanuaris.

Täna aga olime Nõos. Ja see üritus läks küll igati korda. Saal tuli lapsi täis, õpetajaid ka, oli kaasaelamist ja huviga kuulamist ja küsimusi ja raamatuostmist ja kõike oli. Ott näitas, kuidas ta oma digilaua peal raamatutesse pilte joonistab, ning sirgeldas selle käigus üles paar pildikest nii üritusest endast kui jutuks tulnud teemadest!

esikas2.png

 

esikas3.png

 

esikas1.png

 

Päris piltide eest aga pean tänama vallalehe tegijat Kaid. Ma loodan südamest tema lahkele loale tema tehtud piltide kasutamisel siin blogis.

3Nõos 15.12.16.jpg

 

1Nõos 15.12.16.jpg

 

Nõos 15.12.16.jpg

 

2Nõos 15.12.16.jpg

 

 

 

 

Veel üks koht

Veetsin täna terve pika ühes vaimustavas kohas. Õigupoolest oli see käik seotud ühe tööprojektiga … mis kätkeb endast koostööd ERMiga. Aga ma polnudki ju seni veel jõudnud sinna uhkesse ja üüratult suurde majja, mis on nii pikk nagu… “nii päevatee kaob öösse.”

ERM.jpg

Seest on ka kõik samaväärselt pompöösne ja kolossaalselt suur. Võimas, väga võimas interjöör. Panen parem pilte, sest need räägivad rohkem kui … teadagi.

Fuajee ja muuseumipoe pealt pildistatud:

poe pealt.jpgpoe pealt1.jpgametitrepist.jpg

Pikk keskne galerii, kust pääseb igale poole kõrvale paljudesse ekspositsiooniruumidesse. Ka selles galeriis endas on külluslik ekspositsioon. Seal pildi keskel vasakul võre taga näiteks peidab end kuulus Kukruse naine, just nii nagu ta maamullast leiti. Koos sama kruusaga ka vist.

keskne galerii.jpgkeskne galerii1.jpg

Üks neist kõrvalruumidest. See, mis tutvustab elu musta laega tubades.

must lagi.jpg

must lagi1.jpg

Veel eraldi oli vaibagalerii. Oh jummel, see oli nii vaimustav! See 19. sajandi Vigala pulmavaip sai kohe mu lemmikuks. Te ainult vaadake, mis asju siia kõik sisse on kootud, kõike, mida üks taluinimene võis ihaldada! Koos ilmapuude ja kaheksakandadega. Terve lugu ühe vaiba sees.

vaip.jpg

Ja ühte nõukaaegset muruniidukit ei olnud ka sugugi võimalik pildistamata jätta… Nagu ikka – kõik tuleb teha käepärastest vahenditest!

muruniiduk.jpg

 

Ja fuajee veeres on neil samblaaed. Päris elus ja ehtne.

samblaaed.jpg

Mul on igatahes suur rõõm tõdeda, et lähemal ajal tuleb mul sinna käike veelgi.

 

Kohad

Oleme Otiga nüüd jälle muudkui sõitnud ja asjatanud.

Reedel tegime oma ajalehetöö kodus ära ja sõitsime seejärel Haapsallu. Sest me kumbki ei ole väga varahommikune inimene, ja mõte laupäevahommikusest kella viiesest äratusest, selleks et oma uue raamatuga kella kümneks Haapsallu jõululaadale jõuda, tundus liiga kole. Seevastu mõte õhtu veetmisest koos vanade sõpradega Sadama Viies tundus väga tore. Ja muidugi nii oligi. Ma panen sellest majast siia ühe ilusa suvise pildi, veebist võetud ja Tarmo tehtud. Nagu ikka, pole mul endal sündmuste keerises kunagi meeles interjööre ja eksterjööre pildistada.

sadama 5.JPG

Laupäeval niisiis jõululaadal, kus oli ka väga tore ja tulus, ja õigupoolest täiesti vaimustav nii palju tuttavat rahvast näha. Aga muidugi pika päeva lõpuks ka päris-päris väsitav. Pilt veebist: Haapsalu kultuurimaja.

kultra.jpg

Pärast käisime veel ühtede vanade sõprade juures külas. Õhtusöögil.

Ja seejärel Paliverre ema juurde. Ning järgmisel päeval tädile kõrvalmajja sünnipäevaks õnne soovima.

Palivere oli erinevalt muust Eestist neil päevadel suhteliselt lumine. Aga seal ongi justkui natuke teine kliima kui mujal. Ilus on seal aga endistviisi ja alati. Mu lapsepõlv möödus seal. Kui ma nüüd mõtlen, siis tegelikult mu Lõuna-Eesti lembus ei olegi eriti üllatav. Kui mu lapsepõlvemaastikud olid umbes sellised. (Pilt veebist ja suvine.) Palivere on tõeline anomaalia keset laudsiledat muud Läänemaad. Ei tea, kuidas need künkad ja oosid just sinna kokku kuhjati.

Ja vaadake seda liiva. Selle peale rajasid mu vanaema ja vanaisa 60 aastat tagasi ilusa ja lopsaka aia. Mul on kole mõeldagi, mida kõike selleks tarvis oli teha.

Palivere.jpg

Pühapäeva õhtul jõudsime koju tagasi. Selleks, et esmaspäeval natuke hinge tõmmata, hädapärased tööd ära teha … ja teisipäeval külastada hoopis sellist kurba kohta.

NOVXJMKK.jpg

Hea sõbra ema käisime ära saatmas. Oleme nende kodus kaua aega olnud tihedad külalised ja peaaegu omainimesed. Sellepärast oli meie koht ka täna nende juures.

Ja siis läks kuidagi peadpööritavaks, sest enam-vähem otse peielauast sünnipäevale pole ma oma elus veel minema juhtunud. Aga täna just niimoodi läkski. Sünnipäev oli majas, mida suur hulk teist juba tunneb … ja seda imede aeda, mis laiub Köstrimägede vahel. Pilt, teadagi, on suvine, õigemini kevadine. Sest midagi pole teha, ma juba igatsen suve nii kangesti.

20160521_150517.jpg

 

 

Esitlused, esinemised, müügid

Kolmapäeval esinesin Tartu Hansa Koolis kolmele klassitäiele täisverelistele seitsmendikele. Rääkisin neile Anni-lugude tagapõhjadest ja muidu elust – nii nagu mina sellest aru olen saanud. Polnud häda midagi. Silmad neil särasid, üllatavalt tähelepanelikult kuulasid, elasid kaasa ja isegi mingit sahmimist ei olnud. Hakkan ennast niimoodi varsti tundma nagu pubekalausuja.

Koolimaja ise on neil selline tavaline. Nagu neid on üle Eesti kümneid.

hansa kool.jpg

 

Aga logo on väga ilus.

LOGO_hansa_kool_1_vrv.jpg

 

Ja kooli mikrokliima oli selline asjalik ning mõnus. Minu meelest üks sümpaatsema atmosfääriga linnakoole, kus ma esinenud olen. Nii et ma olen selle esinemisega kohe täitsa rahul.

Pärast jooksin mööda Tartu linna ringi, uued raamatud kotis, ja viisin neid ära sinna, kuhu olin lubanud viia. Kohtusin selle tegevuse raames ka ühe noore sugulasega, keda viimati nägin tema titapõlves, kuid kes nüüd on juba noor abielunaine. Ja tema kaudu jõuavad “Imelised inimesed”nüüd ka mu kaugemate Tartu-sugulaste kätte.

Et Ott oli koolis ja ma ei tahtnud tema päeva lõpuni linna peal niisama aega surnuks lüüa, läksin lõunast bussi peale, et koju tagasi sõita – aga et ootamatult ja täiesti juhuslikult astus samasse bussi ka Lill, siis koju ma ei jõudnud, vaid Lille juurde. Kuhu ühtlasi jäin terveks ülejäänud päevaks ja suuremaks osaks õhtust ja kust Ott mu enne ööd kenasti koju transportis. Kõige muu meelelahutusliku hulgas tuli meile Lillega mitu suurepärast ideed, millest ühte me hakkasime juba täna niimoosi kompamisi teostama (puudutab seda, kuidas üritada ühel veidike alternatiivsel viisil müüa “Imelisi inimesi”), aga üks teine idee (et Lill võiks hakata ilmalikuks matjaks ja mina kirjutaks talle intelligentseid, diskreetseid ja ühtlasi meeltliigutavaid matusetekste) jääb ilmselt ootama aegu, millal meil koledal kombel halvasti hakkab minema, nii et me selle karjääri juba tõsimeeli kaalumisele oleme nõus võtma. Seni on niisama nalja teha hea küll.

Üldse olen sel nädalal tegelenud tellitud raamatute pühendamise, pakkimise ja postitamisega, samuti valmistanud ette ja kokku leppinud “Imeliste” esitlusi, nii et palun teadmiseks võtta, et 15. detsembril kell 11.30 on selle raamatu esitlus Nõo raamatukogus ja 20. detsembril Kambja vallas Unipiha algkoolis jõululaada raames! Haapsalu kultuurikeskuses esitlen raamatut ja loen kohvikus kahes plokis luuletusi juba sel laupäeval, 10. detsembril suure jõululaada raames enne laste kinoseansse, ja üritan kohal viibida terve pika päeva, et kõikide heade inimestega näost näkku juttu ajada ja neile pühenduste ja autogrammidega raamatuid müüa! Nii et tulge aga ligi!

Plakat Nõo.png

Elva- ja Tartu-esitlused paraku jäävad asjaolude survel juba jaanuarikuusse, aga need tulevad siiski. Annan enne siis teada.

Palgid ja dramaturgia

Ootamatul kombel hakkasid asjad arenema meie aida lagunenud otsaseina kohapealt. Olen sellest otsaseinast juba mitu puhku kirjutanud. Kevadel aprillis tegelesime selle teemaga põhjalikumalt, leidsime meistrimehe, kes mõistliku raha eest on nõus tulema ja selle vaid harjumusest koospüsiva vana seina uuesti laduma. Kui leiame kuskilt terved vanad palgid, millega asendada. Kuulasin terve kevade ja suve siit-sealt nende palkide kohapealt maad, kõik võimalikud variandid olid kas arutult kaugelt tuua, seega kokkuvõtes liiga kallid. Nüüd kumab aga täiesti mõistlik variant siitsamast lähikonnast, ja on täitsa reaalne, et kevadel saame selle asja korda. Selle asja siis.

aida ots.jpg

 

aida otsasein.jpg

Laupäeval käisimegi sõidus, seda lammutatavat hoonet uurimas ja mõõtmas, kas pikkused meile klapivad.

Ja pärast käisime külas. Omakülainimestel. On meil siin külas üks selline tore perekond, kelle lastele mardipäeval raamatu võlgu jäime, sest see polnud veel trükikojast tulnud. Nüüd saime ära viia koos kommikoti ja mandariinidega ning jäime lausa kauemaks. Mõnus oli.

Pühapäeva veetsin jällegi mingis mõttes töisel rindel. Hommikuse rongiga Tallinnasse ja seal Kirjanike liidu korraldatud lavastajate ja kirjanike ühisseminarile Kirjanike majas.

kirjanike-maja.jpg

Dramaturgia huvitab mind järjest rohkem. Pärast kõiki neid aastaid telestsenaristikat võiks ju arvata, et mul on kopp ees, aga tegelikult ma tahaks nüüd hoopis rohkem mängida ka teatridramaturgia ja muu säärasega. Mul on tunne, et see kuidagi sobib mulle, ja nüüd juba on mul selles vallas ka teatav enesekindlus, et ma tean, mida teen. Selle seminari juures köitis mind just võimalus kuulda rääkimas lavastajaid nende vaatepunktist. Mis nende arust teeb ühest kirjutatud draamast hea draama, ja üleüldse. Samuti meeldis mulle võimalus neile oma nägu näidata ja manifesteerida oma olemasolu ja dramaturgiavalmidust. Ja senist kogemust. Äkki võib tulevikus sellest mingit põnevat koostööd tõusta.

Olime Tartust koos Reeli Reinausi ja Jaan Maliniga. Rongiga läksime ja tulime, mul siit Elva lähedalt ongi parim võimalus Tallinnasse käia rongiga. Läheb kiiremini kui autoga ja bussidega ning on mugavam pealekauba. Pärast pikki aastaid uuesti rongiga sõitma hakata oli minu jaoks läinud aastal muidugi paras kultuurišokk. Kui ma avastasin, et rong aastal 1995 ja rong aastal 2015 on kaks erinevat maailma. Olgu taevas tänatud.

 

« Older entries