Esitlused, esinemised, müügid

Kolmapäeval esinesin Tartu Hansa Koolis kolmele klassitäiele täisverelistele seitsmendikele. Rääkisin neile Anni-lugude tagapõhjadest ja muidu elust – nii nagu mina sellest aru olen saanud. Polnud häda midagi. Silmad neil särasid, üllatavalt tähelepanelikult kuulasid, elasid kaasa ja isegi mingit sahmimist ei olnud. Hakkan ennast niimoodi varsti tundma nagu pubekalausuja.

Koolimaja ise on neil selline tavaline. Nagu neid on üle Eesti kümneid.

hansa kool.jpg

 

Aga logo on väga ilus.

LOGO_hansa_kool_1_vrv.jpg

 

Ja kooli mikrokliima oli selline asjalik ning mõnus. Minu meelest üks sümpaatsema atmosfääriga linnakoole, kus ma esinenud olen. Nii et ma olen selle esinemisega kohe täitsa rahul.

Pärast jooksin mööda Tartu linna ringi, uued raamatud kotis, ja viisin neid ära sinna, kuhu olin lubanud viia. Kohtusin selle tegevuse raames ka ühe noore sugulasega, keda viimati nägin tema titapõlves, kuid kes nüüd on juba noor abielunaine. Ja tema kaudu jõuavad “Imelised inimesed”nüüd ka mu kaugemate Tartu-sugulaste kätte.

Et Ott oli koolis ja ma ei tahtnud tema päeva lõpuni linna peal niisama aega surnuks lüüa, läksin lõunast bussi peale, et koju tagasi sõita – aga et ootamatult ja täiesti juhuslikult astus samasse bussi ka Lill, siis koju ma ei jõudnud, vaid Lille juurde. Kuhu ühtlasi jäin terveks ülejäänud päevaks ja suuremaks osaks õhtust ja kust Ott mu enne ööd kenasti koju transportis. Kõige muu meelelahutusliku hulgas tuli meile Lillega mitu suurepärast ideed, millest ühte me hakkasime juba täna niimoosi kompamisi teostama (puudutab seda, kuidas üritada ühel veidike alternatiivsel viisil müüa “Imelisi inimesi”), aga üks teine idee (et Lill võiks hakata ilmalikuks matjaks ja mina kirjutaks talle intelligentseid, diskreetseid ja ühtlasi meeltliigutavaid matusetekste) jääb ilmselt ootama aegu, millal meil koledal kombel halvasti hakkab minema, nii et me selle karjääri juba tõsimeeli kaalumisele oleme nõus võtma. Seni on niisama nalja teha hea küll.

Üldse olen sel nädalal tegelenud tellitud raamatute pühendamise, pakkimise ja postitamisega, samuti valmistanud ette ja kokku leppinud “Imeliste” esitlusi, nii et palun teadmiseks võtta, et 15. detsembril kell 11.30 on selle raamatu esitlus Nõo raamatukogus ja 20. detsembril Kambja vallas Unipiha algkoolis jõululaada raames! Haapsalu kultuurikeskuses esitlen raamatut ja loen kohvikus kahes plokis luuletusi juba sel laupäeval, 10. detsembril suure jõululaada raames enne laste kinoseansse, ja üritan kohal viibida terve pika päeva, et kõikide heade inimestega näost näkku juttu ajada ja neile pühenduste ja autogrammidega raamatuid müüa! Nii et tulge aga ligi!

Plakat Nõo.png

Elva- ja Tartu-esitlused paraku jäävad asjaolude survel juba jaanuarikuusse, aga need tulevad siiski. Annan enne siis teada.

Advertisements

5 kommentaari

  1. kohalik said,

    9. dets. 2016 kell 10:53

    kuule, matusetekstide kirjutamine pole üldse halb mõte ju

  2. aidivallik said,

    9. dets. 2016 kell 11:02

    Nojah, võib-olla oleks sellel isegi turgu, sest suur osa ilmalikke matjaid väljub oma talituse tekstis väga tihti hea maitse piiridest, nii et piinlik kuulata või halvemal juhul ajab isegi naerma. Ma usun, et kõigil on selliseid imelikke kogemusi matustest.

    • kohalik said,

      9. dets. 2016 kell 13:57

      või siis ei oska teksti kokku kirjutada, räägib sama asja kolm-neli korda, et aeg täis saada
      ma saan aru, et see ongi keeruline, sestap võikski kirjutada tekste keegi, kes seda oskab

  3. lendav said,

    9. dets. 2016 kell 14:10

    Ma võiks pikalt pajatada oma isa matustest, kus matja hakkas mingit umbluud ajama. Kui ei oleks kurb olnud, oleks lihtsalt naernud. “Ja väike Aadu oli aastaseks saanud, kui tema esimesed sammukesed tegid tema mammale ja papale suurt rõõmu.” Milleks?! Kirjutaja oli internetiga sina peal ja oli guugeldanud ning leitud materjalist väga isikupärase rosolje kokku keeranud. Ema oli talle andnud isa elu faktid ja numbrid, aga tüüp oli teinud ka iseseisvat tööd ja tulemus oli tegelikult papsi vääriline. Ta oli ise ka kõva jahimehe- ja kalamehejutu mees ja oli üritanud luuletusi kirjutada ja isegi elulooroamaani käsikiri on kusagil alles. Matja oli täpselt tema masti mees. Õiglane, aga siiski õudne.

    Teine variant on kristlik matus, kus lahkunu kohta öeldakse “ah mis see vigase inimese elu ka on” ja ülejäänud aeg läheb matuseliste sarjamisele ja põrgutulega põletamisele, et nad kirikus ei käi.

    Head matusetekstide kirjutajat on hädasti tarvis!

    Raamatuesitlust koduraamatukogus jään aga suure põnevusega ootama 😀

  4. Milda said,

    9. dets. 2016 kell 20:39

    Meie pere raamat jõudis kohale ja suured tänud toredate salmide ja vahvate piltide eest!


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: