Oleme Otiga nüüd jälle muudkui sõitnud ja asjatanud.
Reedel tegime oma ajalehetöö kodus ära ja sõitsime seejärel Haapsallu. Sest me kumbki ei ole väga varahommikune inimene, ja mõte laupäevahommikusest kella viiesest äratusest, selleks et oma uue raamatuga kella kümneks Haapsallu jõululaadale jõuda, tundus liiga kole. Seevastu mõte õhtu veetmisest koos vanade sõpradega Sadama Viies tundus väga tore. Ja muidugi nii oligi. Ma panen sellest majast siia ühe ilusa suvise pildi, veebist võetud ja Tarmo tehtud. Nagu ikka, pole mul endal sündmuste keerises kunagi meeles interjööre ja eksterjööre pildistada.
Laupäeval niisiis jõululaadal, kus oli ka väga tore ja tulus, ja õigupoolest täiesti vaimustav nii palju tuttavat rahvast näha. Aga muidugi pika päeva lõpuks ka päris-päris väsitav. Pilt veebist: Haapsalu kultuurimaja.
Pärast käisime veel ühtede vanade sõprade juures külas. Õhtusöögil.
Ja seejärel Paliverre ema juurde. Ning järgmisel päeval tädile kõrvalmajja sünnipäevaks õnne soovima.
Palivere oli erinevalt muust Eestist neil päevadel suhteliselt lumine. Aga seal ongi justkui natuke teine kliima kui mujal. Ilus on seal aga endistviisi ja alati. Mu lapsepõlv möödus seal. Kui ma nüüd mõtlen, siis tegelikult mu Lõuna-Eesti lembus ei olegi eriti üllatav. Kui mu lapsepõlvemaastikud olid umbes sellised. (Pilt veebist ja suvine.) Palivere on tõeline anomaalia keset laudsiledat muud Läänemaad. Ei tea, kuidas need künkad ja oosid just sinna kokku kuhjati.
Ja vaadake seda liiva. Selle peale rajasid mu vanaema ja vanaisa 60 aastat tagasi ilusa ja lopsaka aia. Mul on kole mõeldagi, mida kõike selleks tarvis oli teha.
Pühapäeva õhtul jõudsime koju tagasi. Selleks, et esmaspäeval natuke hinge tõmmata, hädapärased tööd ära teha … ja teisipäeval külastada hoopis sellist kurba kohta.
Hea sõbra ema käisime ära saatmas. Oleme nende kodus kaua aega olnud tihedad külalised ja peaaegu omainimesed. Sellepärast oli meie koht ka täna nende juures.
Ja siis läks kuidagi peadpööritavaks, sest enam-vähem otse peielauast sünnipäevale pole ma oma elus veel minema juhtunud. Aga täna just niimoodi läkski. Sünnipäev oli majas, mida suur hulk teist juba tunneb … ja seda imede aeda, mis laiub Köstrimägede vahel. Pilt, teadagi, on suvine, õigemini kevadine. Sest midagi pole teha, ma juba igatsen suve nii kangesti.
Aidi Vallik avalikult 
Lisa kommentaar