Tänane õhtu möödus meil Otiga Unipiha algkoolis, mis asub Pangodis järve ääres vanas väga hubases ja mõnusas puumajas ja on kõike seda, mida tänapäevased koolid tihtipeale enam ei ole. Aga võiksid olla. Sest just niimoodi saabki üks kool olla samal ajal ka mõnusaks kogukonnakeskuseks ja kooskäimiskohaks, kus lapsed täiskasvanute kõrval teevad ja toimetavad – just täpselt nii, nagu elu õige ja loomulik kulg käibki.
Mul on natuke kahju, et 50 aasta pärast tõenäoliselt ei ole enam selliseid koole järel. Sest riigile on odavam pidada suuri hariduskombinaate, kus pole enam kellelgi õieti üksteise jaoks päriselt aega ja kust keskkonna anonüümsus ja mis tahes kollektiivide (klass, õpetajaskond, lapsevanemad) suurus paratamatult juba pärsib ühistegemisi ning seega ka ühesolemist.
Aga kuni meil on veel midagi sellist nagu Unipiha kool, seni nautigem! Kaks õpetajat, paarkümmend last ümbruskonna küladest, nende laste vanemad, külaseltsi liikmed – ja elu käib.
Järgneva pildi peal saan ma väga noore keraamiku väga ilusa töö õnnelikuks omanikuks.
Rääkisime Otiga oma uuest raamatust ja lugesin luuletusi. Pange tähele seda vahvat, vahvat interjööri ja kurge kapi otsas!
Leidsin koeravillaketraja.
Jagasin autogramme ja müüsin raamatuid.
Ja kui suvel saunavihtu teha ei märka (jobud!), siis on suur õnn, kui koolimaja jõululaadal mõni lapsevanem neid müüa pakub!
Aidi Vallik avalikult 
rahutu rahmeldaja said,
21. dets. 2016 kell 06:33
Huvitav, palju taolisi maakoole veel üldse alles on ?
aidivallik said,
21. dets. 2016 kell 11:13
Ega selliseid, mis samal ajal oleksid nii elavad kogukonnakeskused, ma olegi mujal näinud. Aga mulle tundub, et see on väga õige, hea ja ilus.
Anne said,
21. dets. 2016 kell 10:42
Tundub järjekordselt väike armas maakool.Kui Elva tuled,anna varem märku,kui kodumail olen tuleks ka ise kohale Sind kuulama,vaatama.
trumm said,
30. dets. 2016 kell 14:10
see on jah, üks uskumatult armas kool. käisin seal aias vahel niisama istumas ja sealt ujumas juba aaaaaaammmmu aega tagasi 🙂