Kolumn, mille viide kuhugi ei vii

Olen kuidagi jälle oma igapäevase töö käigus suutnud k…a sipelgapessa. Tegijal juhtub vahel tõesti. See on okei. Aga okei ei ole see, et paberlehest on välja võetud lihtsalt üksikud laused, ülejäänud sisu pealiskaudselt refereeritud, ja viidatud lingiga Lääne Elu veebiküljele – kus aga elektroonilisel kujul seda kolumni ei ole. Muide, see ka ei ole okei, et 10. kuupäeval kirjutatud lugu pannakse lehte alles 20. kuupäeval … ja et seda ei panda veebi üles, kui miskis üleriigilises ajakirjanduses selle kohapealt poleemika lahti läheb.

Ma räägin sellest asjakesest siin. Aga selles loos sisaldvat linki pole mõtet torkida, sellest ei saa te midagi. Ma parem kopeerin selle kolumni siia kogu täiega, nii nagu ta mul kirjutatud oli. Ning pärast selle lõppu tahan ma veel midagi selle täienduseks ütelda, vahepealse 10 päeva jooksul toimunud sündmuste valguses.

 

Presidentuuri sisu või sisutus

Aidi Vallik

 

Meie president näikse ühiskonnas mängivat nüüd üpris ootamatut rolli ja äratab sedamoodi kahtlemata huvi … ning palju vastakaid arvamusi. Peale selle võivad tema otsused ja toimimislaad juhatada meie ühiskonna sootuks presidentuuri rolli ümbermõtestamisele.

Vast esimene hämmeldus saabus seoses proua Kaljulaidi loobumisega kiriklikust ametisseõnnistamisest. Kiriklikud ringkonnad olid eufemistlikult öeldes jahmunud. Ateistlikku maailmavaadet kandvat inimesed aga tervitasid seda otsust peaaegu vaimustusega. Minule tundus kummaline, et president, kes vaid mõni nädal varem oli sõnastanud oma eesmärgi rahva ühendamise kohta, otsustas hoopistükkis midagi sellist, mis ei ühendanud ega lähendanud kedagi ega midagi, vaid hoopis vastupidi: solvas sügavalt ühtesid ja vaimustas teisi, lisades sellega tublid pintsitõmbed meie niigi juurdunud ärapanemise peisaažile.

Ning nüüd see Pätsi-teema. Ma aktsepteeriksin täiesti mõne eraisiku arvamust, kelle meelest meie riigi esimene president ausammast ei vääriks. Mis siis, et ma poleks sellega nõus. Õigus asjast midagi arvata on kahtlemata igal inimesel – senikaua, kuni ta esindabki vaid iseenda sõltumatut arvamust. President aga ei ole sõltumatu: tema arvamusavaldused kehtivad üldistuste ja sümbolitena.

Konkreetsel juhul tekkiv üldistus on see, et kui me nüüdne president keeldub avamast meie omariikluse ühe looja, Päästekomitee kolmiku liikme ja meie ajaloo kõige esimese presidendi monumenti, siis peab ta järelikult meie omariikluse saavutamist ja olemasolu tühiseks ning iseenesestmõistetavaks. Rääkimata sellest, et tema arvamusavaldus näitab elementaarse lugupidamise puudumist, respekti defitsiiti, ajaloo mittemõistmist ja teatavat desorienteeritust presidendi rollimudelis üleüldse.

Me ei tohi hinnata ajaloolisi presidente tänapäevaste mõõdupuude järgi. Kuid meediasse jõudnud ütluste kohaselt just seda Kaljulaid teeb. Täna, 21. sajandil, kui terve valge maailma arusaam demokraatiast on tollest ajast 80 – 90 aastat edasi arenenud, on rumalus eeldada, et Konstantin Päts oleks pidanud 1930.–40. aastatel valitsema tänapäevase demokraatiakoodeksi järgi. Ei tasu unustada, et nimetatud ajastut Euroopas iseloomustas üleüldse autoritaarsuse esiletõus paljudes riikides: Saksamaal, Hispaanias, Itaalias, Ungaris, Portugalis, Poolas, Leedus … Demokraatiad tegid diktatuuridega varmalt koostööd eriti millegi üle imestamata. Sellisel foonil valitses ka Päts, sellistest üldistest hoiakutest võrsusid tema otsused, mida me tänapäeval muidugi enam heaks ei kiida, aga mis ka ei tühista mitte kuidagi tema teeneid Eesti riigi rajamisel, diplomaatiliste suhete sisseseadmisel ja nii edasi.

Veelgi enam. Kui nüüd mõneti tagasi pöörduda Kaljulaidi loobumise juurde kiriklikust ametisseõnnistamisest, siis koos Pätsi-juhtumiga viib see vägisi mõtted selleni, kuidas ja millisena mõtestab Kaljulaid presidendi rolli ühiskonnas üldse. Me kõik teame, et presidentuur on tänapäeval siiski üdini sümboolne, eelkõige tähendust kandev amet, millega ei kaasne ju tegelikku riigijuhtimist (kui tõesti võimalikud sõjaolukorrad hetkel kõrvale jätta). President on sümbol ilma erilise praktilise tähenduseta. Presidentuur seisneb otsata hulgal sümboolse tähendusega aktides, nagu kõik need kohtumised, lindilõikamised ja muud tseremooniad. Presidentuuriga käivad kaasas ja kannavad ühist tähendust ka kõik need rituaalid, mida oleme harjunud ootama ja jälgima. Need on selle sümboli osa.

Nüüd on meil president, kes on asunud ise seda sümbolit lammutama. Võimalik, et tal õnnestub presidentuur täita siis mingi uue sisuga, anda sellele mingi uus tähendus, uus tugev sümboolne jõud. Aga ma ei näe seda praegu veel. Ma vaatan hetkel meie presidenti, ja ma ei näe presidenti. Näen lihtsalt sümpaatset intelligentset daami, kes justkui ei mõistaks, misjaoks, kus ja mis rollis ta on.

Nii, ja nüüd need paar sõna (või lauset) tänase seisuga. Vast päevake pärast selle kolumni kirjutamist ja ärasaatmist tulvas ajakirjandusse uudislugusid sellest, kuidas president Kaljulaid sirge seljaga loobus Villa Libertyst kui uuest presidendiresidentsist.  Öeldes, et tema elab Nõmmel ja temal pole eraldi residentsi vaja ja tema pärast seda Villa Libertyt renoveerima hakkama ei pea. Okei. Temal isiklikult pole vaja. Selge. Mul ka ei oleks.

Aga. Kersti Kaljulaid ei ole ometi Eesti viimane president? Või on? Eeldada võib siiski, et peale tema ikka veel mõni tuleb. Ja et presidendi kõrgeid riikliku tähtsusega külalisi on kombeks majutada mitte hotellides, vaid presidentuurile kui ametkonnale kuuluvas residentsis, see on ka maailmas väljakujunenud tava. Kaljulaidi puhul siis kus? Nõmme eramus?

Kui Villa Libertyst üldse selles kontekstis rääkima hakati, toodi argumendiks, et Kadrioru loss ei ole presidendiresidentsiks ja kõrgete väliskülaliste majutamiseks õige koht, sest hõlmab ka ametiruume, kontoriruume, ja asub keset väga avalikku ala (mis tähendab ju privaatsus- ja turvaprobleeme). Vabaõhumuuseum nõustus Villa Liberty võõrandamisega riigile (Riigi Kinnisvara AS-le) just neil kahel tingimusel: et see renoveeritakse ja et sinna tuleb presidentide residents. Võõrandamine toimus. Villa kuulub nüüd RKAS-le. Aga edasi? Kui Kaljulaid sellest loobus, siis see tähendab, et residentsi sinna ei tule, samas kui renoveerimiseks vajalikud vahendid on juba eelarvesse kantud. Kas ei juhtu nüüd mitte see, et Villa Libertyt ei anta mitte vaguralt ja viisakalt Vabaõhumuuseumile tagasi, vaid siiski renoveeritakse riigi rahadega RKAS-i poolt ning seejärel mida tehakse? Õigus. Müüakse maha. Kellele? Keegi ei tea.

See on see ahel, mis järgneb president Kaljulaidi viimasele otsusele. Ja see ei ole presidendile kohane.

Oma kolumnis ma räägingi sellest, et praegune president teeb oma otsuseid oma isiklikust seisukohast, mitte riigimehe omast. Teeb otsuseid nii, nagu need oleksid eraisiku otsused. nagu ta otsustaks vaid oma isiklikku ellu ja südametunnistusse puutuvat. See on kehv variant, ja see on ühtlasi ka põhjus, miks ma presidenti ei näe.

Kuid samas: võib-olla õnnestub tal tõesti ajapikku täita presidendi sümbol ja roll täiesti uue sisuga. Ei tea.

 

 

Advertisements

Plaanid ja teod

Plaanid lähevad lipates ees, teod tulevad teosammul tagantjärele.

Igatahes nüüd olen ma juba üleni jälle sellest hullusest tabatud. Muudkui joonistan ja uurin puukoolide nimekirju, ja koostan ise oma nimekirju. Ja jälle joonistan.

Ma tean, ma tean, et tänapäeval tehakse neid asju arvutiga. Aga mulle meeldib käsitsi ja pliiatsi ning kustukaga. Ma justkui mõtlen niimoodi käe kaudu. Ettekujutus tuleb tugevam, fantaasia töötab visuaalsemalt. Kui käsi liigub pliiatsiga paberi peal.

plaanid.jpg

Eile oli muidu selline sekeldamiste päev. Üks eriarstil käik – kus selgus, et õnneks mul väga tõenäoliselt siiski ei ole arenevat glaukoomi, aga üks kontrollprotseduur seisab veel märtsi lõpus ees. Et päris kindel olla.

Ning siis sõitsime palgiveomehega üle vaatama meie jaoks ladustatud palgivirna: et kuidas ja mis masinaga saab selle ära tuua. Kas saab haaratsiga võtta terve lasu korraga või läheb ükshaaval käsitsi lappamiseks. Noh, näib, et läheb lappamiseks, aga küll saab niimoodigi hakkama.

palgid.jpg

Mõne päeva eest saabunud sula on väikesed teed jälle nii pehmeks muutnud, et seegi on omaette teema, kuidas selle palgikoormaga neil sõidetakse ja kuidas mäest üles saab jne. Sellepärast ootame nüüd paaripäevast pakaseilma, mis siiski võiks ju nagu veel tulla, kui kalendrisse vaadata… või mis?

Tänased hommikutunnid kulusid aga Tartus kirjastuses, kus meil oli pikk arutamine selle lugemiku kohapealt, mille koostamisega ma tegelen. Seejärel sain kokku luuleprõmmija Jaaniga, kes orgunnib parasjagu koolinoorte esimest luuleprõmmu; ma olin talle hea tahte märgiks paar uut lasteraamatut auhindadeks lubanud. Aga siis mõtlesime veel välja sobilikku juhuluulet tänukirjadele kandmiseks … ja ühesõnaga, kõik läks veidike kauem, kui plaanisime. Pärast kaubandusvõrgustumine kah. Kõigepealt pidin kangapoest sobilikku kandiriiet ja nööpe tooma, ja seejärel otsisime omale nii lihtsat väikest asja nagu vannikardina toru, sest kaua võib niimoodi duši alla käia, et pool põrandat pärast ujub. Ometi selgus esimeses paaris poes, et meie soov on liiga suur ja vann liiga ebastandardne, ühesõnaga sobiliku toru saime alles kolmandast (ja kõige suuremast, kõige kohutavamast, kõige rahvarohkemast) kauplusest ning selle soorituse järel olin ma väsimusest igatahes poolsurnud.

Neli poodi järjest ongi vist mu võimete piir.

Mulle ÜLDSE ei meeldi poes käia. Mida suuremas, seda hullem. Mida rohkem rahvast, seda hullem. Mida rohkem ma asju vahtima ja otsima pean, seda hullem. Ja kui seejuures veel laiatarbemuusika mängib. Palju halbu tundeid ühekorraga. Ja jube väsitav on. Aga õnneks on see kõik üleelatav. Selle eest oli Ott pärast  palju halvemas tujus, kui pidi selle toru kokku panema ja lakke kinnitama. See võttis poole konkutäie tööriistadega mitu tundi koos kõva kirumisega. Aga igatahes on meil nüüd see toru olemas ja töötab.

Puukuur puhtaks

Laoruumi korrastustöödelt …

laos.jpg

 

… liikusime sel nädalavahetusel edasi puukuuri lõpliku puhastamise juurde. Sest nüüd oli laoruum selline, kuhu sai siiamaani puurkuuris vedelenud vajalikku kola ära paigutada. Näiteks selliseid täiesti korralikke ja ilusaid uksi nurgast, mis meil pildtegemise hetkel oli veel lahti lappamata. Pimeduse tulekuks oli aga sealgi puhas plats.

segi nurk.jpg

Just nagu laupäevaõhtuse seisuga saime puhtaks vastasnurga. Pildi tegemise ajal on seal veel vaid äravedamist ootavad hunnikud.

korras nurk.jpg

 

Kas kellelgi on aimu, milleks tarvitatakse 20 cm läbimõõduga 6 meetri pikkust betoontoru? Seda, mille üks ots on näha pildi alumises paremas nurgas, see jämedam. Muide, me ei jaksa seda Otiga kahekesi liigutada. Kui keegi sellele mingit mõistlikku kasutusotstarvet välja mõelda ei suuda, ilmselt väljub see kuurist tükkidena.

Ott ladustas ploki- ja kiviprahti pillikoja taha, mille põrandat ta suvel kavatseb valama hakata. Sinna saab selle kõik täiteks ära kasutada.

Ott.jpg

Aga muidu on meil siin imelised härmas päevad. Ei ole siin midagi ainult ränk töö. Ilus, ilus on eelkõige!

Elupuu on kõige kaunimalt pitsiline.

elupuu.jpg

 

Ja üldse, ah, need okkalised. Neid lihtsalt peab maja juures olema. Ja ma tahan neid juurde.

okkad1.jpg

 

okkad.jpg

 

mägimänni juurest.jpg

 

Neli tamme on nagu jääkuningad.

maastik.jpg

Ja maastik üldse. Selle platsi peale tuleb okkaliste gruppe tulevikus juurde.

20170212_135718.jpg

 

 

 

Uusaastalubadusi täitmas

Mul oli sel aastal täpselt kaks uusaastalubadust: et külastan kahte eriarsti, kelle valdkonda jäävad probleemid mulle mõnda aega natuke peamurdmist on põhjustanud. Tänase seisuga ongi mõlemad külastatud – ja ma oleks võinud ju seda ometi aimata, et nii lihtsalt see nüüd ei jää, et käin kaks korda arsti juures ära ja jälle aastaid hooleta. Oh ei, nii kui sa juba ühes kabinetis oled istunud ja üle vaadatud, siis enne kui arugi saad, on sulle juba kirjutatud saatekirjad sinna ja tänna ning mitu uut arstiaega ja uuringut tabelis kirjas. Samas kui tõesti minu meelest ei ole ju midagi katastroofilist lahti… aga noh, muidugi on hea kindel olla. Las nad siis uurivad, pärast on hea tunne, kui selgub, et see minu väike tüütu jama ongi vaid väike tüütu jama, mitte mingi suure ja hullu asja sümptom.

Tegelikult mulle tundub tõesti, et ma olen erakordselt hea tervisega keskealine inimene. Mõningad väiksed tüütused välja arvata. Mille pärast mul neid eriarste nüüd vaja läkski, aga näe. Saan lähitulevikus meditsiinisfääris lõbutseda veidi rohkem, kui alguses arvasin. Peaasi, et kevadeks nende käikudega ühele poole saaks, sest siis pole mul enam aega, siis on aed.

Aga muidu lõpetasin täna “Õnneli ja Anneli” 2. osa toimetuse. Ning siis kirjutasin veel ühe 200-sõnalise lastejutu, sest see eelmine, millest paar postitust tagasi rääkisin, kirjastusele ei sobinud. Temaatiliselt. Oli ju talvejutt. Aga selgub, et talveraamatuid müüakse vaid mõnel kuul aastas ning neid kirjastusel on nagunii juba mitu ja et nad tahaksid ikka mingit mud teemat.

No ja olgu! Küll ma selle lumememme jutu kunagi mujal realiseerin. Täna viskasin selle asemel kokku hoopis loo Piiast ja hernehirmutisest. Üks lõiguke:

„Kas hernehirmutis võib meile ööseks ka jääda?“ palus Piia. „Võib, kui ta kedagi hirmutama ei hakka,“ arvasid vanemad. „Ei hakka. Öösiti ma puhkan,“ ütles hernehirmutis.

Ma ka sätin ennast nüüd sinnapoole.

 

 

Külm ilm Onneli ja Anneliga

Töötan nüüd soome kirjaniku Marjatta Kurenniemi lasteraamatute eestikeelse tõlke toimetamisega. See peaks “Sinisukal” koguteosena ilmuma millalgi kevadel, neli raamatut ühtede kaante vahel. Esimese loo, “Õnneli ja Anneli maja”, toimetasin eelmisel kuul, selle kuu alguses töötan teise osaga, “Õnneli ja Anneli talv”, kuu lõpus võtan ette kolmanda ja neljanda osa. Või jääb neljas märtsi, ma veel ei teagi. Tõlkija on kõigil neljal raamatul meie tuntud ja väga hea lastekirjanik Kristiina Kass, Nõianeitsi Nöbinina väljamõtleja ja veel terve rea heade lasteraamatute autor. Nii et selles mõttes on tegemist väga hea tööga ja väga hea uue lasteraamatuga.

Panen natuke imeks, et tegemist on ju õigupoolest juba päris ammuse esmatrükiga raamatutega, mis Soomes tunduvad olevat väga populaarsed, aga ometi pole seni neid eesti keeles olemas. Kuigi ega tea, võib-olla on see ka Soomes selline taasavastatud vana, sest näiteks alles äsja olla neil ka film valminud sellest imepärasest Õnneli ja Anneli maailmast.

 

Muide, kõigi aednike lemmiktegelased selles raamatus ilmselt on Tingelstiina ja Tangelstiina, kes kasvatavad oma aias hoopis isemoodi asju.

Nii et jälle üks töö, mis mulle meeldib.

Ja selle kõrval alustasin täna järgmist “Suletud uste” osa, aga see pole üldse nii inspireeriv ja armas.

Kui seda koledat pakast ei oleks (meil oli ööl vastu tänast -19 kraadi, täna terve päeva -16 ja nüüd jälle langeb), siis ma ilmseks kasutaksin neid päevaseid päikselisi tunde oksapurustamiseks. See sügisestest tiigitalgutest jäänud pajuvõsahunnik sauna kõrval on ju ikka veel ootel ja tuleks mul enne kevadet pudiks teha, sest kellel kevadel enam sellega aega tegeleda on.

Aga selle pakasega ei taha nagu eriti õues olla.

Küll jõuab.

Nüüd on meil laoruum

Viisime oma töö täna võiduka lõpuni, trotsides vastsaabunud pakast. (Meil oli hommikul -12 kraadi koos tugeva kirdetuulega.) Päris tühi tuba sai!

Nagu näete, on selles ruumis kunagi laudpõrandki olnud. Taladealused kivid kenasti alles.

ladu1.jpg

Kunagi köetavast (pliit on alles ja korstnajalg ka – aga pärast 80-aastast kasutamata olekus seismist ilmselt kasutamiskõlbmatud) madalast keskmisest ruumist (tõesti ülimadal, ehk nii 1.60 vaid) toovad sellesse suurde kõrgesse ruumi niisugused 2 kandilist puust toru.

ladu.jpg

Järgmisel pildil need külje pealt, tagumise küljes ripuvad takukotid.

torud.jpg

Aga milleks neid kasutati? Mis süsteemiga üldse see sõjaeelne Lõuna-Eesti viljakuivati töötas?

Siin tiigipoolne seinaäär.

ladu3.jpg

Saviseinad on nende aastakümnete peale tõesti väga hästi säilinud. On vaid väiksemaid kahjustatud kohti ja paar pragu nurkades. Siiski peaks ühel hetkel laskma mõnel asjatundjal selle hoone üle vaadata. Vast siis, kui me ülejäänud ruumid selles hoones ka ära koristada oleme suutnud. Sest siin on ju veel see keskmine madal pliidiga ruum, kuhu pääseb hoone teisest otsast väikese pooliti maa sisse mineva ruumi kaudu -ja sealtsamast pääseb ka üles, madala ruumi kohal olevale suurele pööningule, või ma ei teagi, milleks seda kohta peaks nimetama.

Kunagi on sellel hoonel olnud laastukatus, neid laaste vedeles poolkõdunenud kujul seal põrandal hulgi. Olen nendega nüüd kaks päeva pliiti kütnud, ja jagub veel umbes nädalaks.

Ja siis muidugi need hunnikud. Sae alla minev küttematerjal, vanaraud ja prügiveopraht. Aga jätkuvalt – paari kärutäit bituumenit tahab keegi?

hunnikud.jpg

No ja kirjutuslaua taga veetsin täna siiski ka oma aja. Võtsin siin vahepeal vastu 200-sõnalise lastejutu väljakutse, mille mulle esitas Päike ja Pilv. Tahavad teha sellist ülinapi tekstiga väikelasteraamatut. Aga see on paras pähkel: mõelda välja lugu, mis oleks lugu (st huvitav, sündmustikuga, heade tegelastega jne), ja samas äraräägitav 200 sõnaga.

Hakkama sain. Võin tsiteerida loo lõppu:

“„Kevad on käes. Ma pean koos teiste lumememmedega suveks põhjamaale lendama.“ Lumememm läks õue ja lendaski minema. Aga järgmisel talvel tuleb ta kindlasti Piia juurde tagasi!”

Ja siis nikerdasin lastefilmi stsena 1. drafti viimast viimistlust. Homme hommikul peab see filmiinstituudis lugupeetavate laual olema ja hakkama otsust ootama, kas väärib elu ja arendamist.

Untitled Screenplay1.jpg

Laoruum vanas kuivatis

Võtsime ette kuivatihoone suure ruumi koristamise. Kohe kolimisejärgselt ju juba otsustasime sellest igasuguste ehituslike materjalide laoruumi teha, sest see on piisavalt pikk, et kuuemeetriseid laudu annaks sinna sisse staabeldada. Ning Ott ongi vedanud siit majapidamisest väljailmunud kasulikke materjale sinna – esialgu hunnikutesse vanade hunnikute otsa. Sest selle ruumi ärakoristamiseks meil aega varem lihtsalt ei olnud.

Aga et veel enne kevadet on plaanis saada tühjaks vana pullilauda, nüüdse puukuuri kaks igasugust kola täiskuhjatud nurka (ja seal on hulgas ka igasugust säilitamist tasuvat kraami), samuti koristada ära ka nulgude all seisev vana lambalaut, kuhu Ott tahab alustada pillikoja ja puutöökambri ehitust, siis oli enne seda kõike hädavajalik laoruumi ruumi teha, hunnikud ära sorteerida, saast ja täiesti üleliigne kolu sealt välja visata ning sinna sisse mingi süsteem tekitada.

Laupäeval alustasimegi kõige selle väljatassimisega, mis seal oli. Tänaseks olime suhteliselt vigased. Sest mulle kukkus väljatassimisel umbes kuuekümnekilose (üle 6 meetri pikk, silma järgi 30-35 cm lai ja 5-7 cm paks) tammeplangu ots jala peale (sest Ott lasi oma otsa liiga vara lahti ja minu ots seejärel lihtsalt tuli ootamatult järele, ning seejärel komistas Ott käruga tagurdades ühe liiga püstise munakivi otsa (seal hoone eest on vana munakivisillutis) ja kukkus külgepidi endale “puuka”. “Puukas” on see, kui puusakondi peale kukutakse. Vana aja õuesmängivate laste kõnepruugis. Mäletate? Igatahes oli meil mõlema õnnetuse järel päris hea meel, et kondid terveks jäid. Sest mõlemal juhul oleks võinud minna ka palju hullemini.

See hunnik, mille juurest tuleb Ott, on puitmaterjal, mis tagasi sisse läheb. Teine samasugune hunnik prusse on Otist paremal, käru taga, aga kallaku peal ja seega tundub palju väiksem, kui tegelikult on. Vasakpoolne hunnik on vanaraud, ja see hunnik, kuhu kuuluvad mh ka katkised voolikud, iidsed plastmassist torujupid ja narmendavad bussiistmed (palju), pildi peale enam ei mahu, see jääb vasakule pildist välja.

lao koristus.jpg

Mille jaoks seal poolt bussi sisseseadet oli hoiustatud, minu pea ei võta. Sest peale istmete olid seal ka bussi metalltorud, millel isegi veel komposterid küljes. Mäletate küll, need, millega pileteid mulgustati. Tahab keegi vana aja bussisõitu mängida?

Aga neist bussitorudest iseenesest saab tugipostid nii viinapuudele kui vaarikatele. Suvel.

lao koristus1.jpg

Selle pildi peal hakkab sees juba enam-vähem looma:

lao koristus2.jpg

Mida teha kärutäie bituumeniga? Tahab keegi endale? Seda vedeles seal suurte kamakate kaupa.

Eileõhtuse seisuga igatahes olime kolme seina ääres ja keskpõrandal seisnud jama sealt välja saanud ja isegi pool põrandat risust puhtaks teinud. Tänast päeva alustasime lootusrikkalt lumesajus – et õhtuks jõuame kindlasti saematerjali sisse tagasi tõsta. Aga tühjagi. Risu muudkui tuli, põrandal oli sajandivanune kultuurikiht, siis oli vaja ju saematerjali jaoks muldpõrandale mingid alused teha … ja siis läks pimedaks.

 

Tirpa

Pildid sellest kuntsõmblustusest. Kvaliteet on mobiiltelefoni oma, valgustus õhtune ja esikune. Sest päeval, kui oleks õues saanud pildistada, vehkisime Otiga mõlemad tööd teha. Muide, mina lõpetasin selle tegevusega alles kella 11 paiku: viisin esimesse stsenaariumivarianti sisse režissööriga läbiarutatud muudatusi. Ja enne seda oli tavapärane reedene Lääne Elu lullamillandus.

Selline veider riideese ongi mu uus tirpa. Peenvillane, muide. Oma taotlusest kirjutasin eelmises postituses, aga eks palju asju jääb elus mõistuse ja oskuste taha pidama. Aga kurta ka justkui eriti ei ole. Mulle tundub, et ma hakkan sellega ikka vist käima küll.

Oma olemuselt on tirpa igasugune vabavormiline pihikseelik. Teadupärast mina armastan noid.

Kangast oleks võinud rohkem olla. Aga see see on, kui õmmeldakse kaltsukast euro-paariga ostetud kangarestidest süsteemiga “vaatame, mis välja annab”.

Sats all on kahekordne. All on pruun sats ja peal on punasekirju sats. Istuva pildi pealt on natuke näha ka.

tirpa.png

 

tirpa1.png

Need nöörvollid selja peal oli üks igavene jukerdamine ja veatult sirged nad ka päris ei tulnud. Aga ma millegipärast tahtsin neid.

Punasekirju kangas on ka peenike täisvillane, ausalt öeldes villase kardinariide ülejäägid. Ja te ei kujuta ette, kui jube olid seda materjali õmmelda ja eriti kantideks, sest see hargnes kogu aeg käest laiali. Hõre kude. Narmaid harutada sellest oleks olnud väga kerge. Aga selle asemel ma olin millegipärast otsustanud sellega kantida, krookida ja palistada … rumal üritus. Ma ei imesta, et ma nikerdasin seda asjandust kahe nädala jooksul peaaegu iga õhtu. Sest vaata, ega aega ju ei ole. Kui vastu ööd vaid tunnikeseks end õmblusmasina istutada saab, siis võtabki millegi valmissaamine aega ja aega ja aega.

Aga üldiselt ma olen päris rõõmus, et mul nüüd selline tirpa on. Kui õmblustehniliselt mitte väga nõudliku pilguga vaadata.

tirpa tagant.png

Lõppu ma panen ikka ühe iluõunapuu ka. Näiteks Katherine õiekobara internetist.

katherine.jpg

Väga, väga töiselt

See pooleldi lumega, pooleldi lumeta jaanuar, mis üleeile selja taha jäi, jääb mulle vist küll hulgaks ajaks meelde kui erakordselt töörohke kuu mu elus.

Peale tavaliste tööde on see kuu valmis saanud esimene pikk teemaplokk sellesse 5. klassi lugemikku, mida ma koostan-kirjutan, “koleda” lastefilmi stsenaariumi esimene variant, ühe tõlkelasteraamatu toimetustöö … ma laias laastus praegu arvan, et mu kirjatööde maht sel kuul on umbes 200 lehekülge või sinnakanti. Aga kõik need uued asjad on olnud väga innustavad ja huvitavad. Asjad, mida ma teen rõõmuga.

Mõni teine uus asi jällegi on muudkui omasoodu edenenud, näiteks see “Kalevipoja” näidend, mida ma siin sügisel kirjutasin, on vormunud Jaan Willem Sibula käe all hästi lahedaks lavastuseks ja ootab oma esietendust 7. märtsil Põlva kultuurimajas. Täna toimus stuudios pildistamine plakatite ja kava jaoks. Siin mu Saarepiiga ja Kalevipoeg stuudiomiljöös:

saarepiiga1.png

kalevipoeg.png

Eile jällegi oli mul kaks esinemist koolilastele, 2 korda 45 minutit “ständappi”, mida vist vabalt võib niimoodi nimetada, sest saalitäie täisvereliste puberteetide köitmine ja kuulamapanemine ei saa olla kuigi palju lihtsam. Eilsed sooritused hõlmasid Simuna põhikooli ja Väike-Maarja gümnaasiumi.

Simuna kooli õpetajate tuba on dekoreeritud kõigi õpetajate maskidega.

SIMUNAS.jpg

Ja Väike-Maarja koolis on kasutusel geniaalne nipp rahakorjamiseks, et raamatukogu saaks omale rohkem raamatuid osta, et õpilasesindus saaks omale mööblit ja jõulupidudele saaks bändi kutsuda.

pudelikorjamine.jpg

Sest teadupärast, kui koolimajas on puhvet, siis paljud koolilapsed töötavad limonaadikütusel, ning kui majas on piisavalt palju selliseid triibulisi kaste, siis koguneb neisse kastidesse laekuva taara eest päris kena kopikas.

Vahepeal pidin oma õmblusmasina välja vahetama. Algul mõtlesin küll remondi peale, aga õigupoolest on see vana Husqvarna Meister 165, mille ema mulle umbes 1999. aastal sünnipäevaks kinkis, oma ajaloo jooksul juba 2 korda paranduses käinud ning kõik need 18 aastat usinalt vatti saanud. Kolme majapidamise kardinad-voodipesud-päevatekid ja väga paljud seljariided on sellega õmmeldud. Nii ma mõtlesin, et saadaks õige vana masina tõesti seekord pensionile. Ning ostsin asemele uhiuue Janome.

masin.png

Pärast vana masinat oli sellega õmblemine tõeline elamus. See, et masin ei tõmbagi iga 3 – 30 cm tagant niiti hammastiku vahele puntrasse, ei jäta pisteid vahele, ei nõua paksemate üleminekute korral hammastiku liikumisele sõrmedega kaasaaitamist ja kanga tirimist… Puhas rõõm.

Sain valmis ühe kummalise tirpa, mille koha pealt ma pole veel väga kindel, kas ma julgen seda blogis näidata või sellega kuhugi ilmuda. Sest see näeb välja selline natuke liiga … ee … elamuslik?… rõivas. Aga samas, ta meeldib mulle … nii et äkki saate mind ikka sellega näha…? Võib-olla ma homme prooviks end sellega pildistada ja siis te ütlete, kas inimesed hakkavad massiliselt minestama, kui ma sellise asjandusega avalikkuse ette ilmun.

Ma ei tea, miks ma endale sellise asja õmblesin. Tähendab, tean. Sest mul oli tunne, et võiks justkui stiili vahetada, ja kuidagi julgemalt ja lõbusamalt riietuda.

Aga samas, elukogenud inimene oleks ju arvestanud, et taoline taotlus ei pruugi hästi lõppeda.

Olgu, homme näitan tirpat.

Tegelikult ma ostsin ühe Burda ka, kus on ka normaalsete rõivaste lõikeid. Mida saab ehk kerge vaevaga natuke ebanormaalsemaks tuunida. Kui ma tahan. Ma veel päris kindlalt ei tea, kas ma tahan.

Seevastu on mind tabanud iluõunapuude hullus. Kui eelmisel kevadel elasin üle pihlakapalaviku, siis sel kevadel vist ilma iluõunapuudeta ei pääse. Ma muudkui mõtlen nende peale, ja paigutan neid oma vaimusilmas siin igale poole. Ma ikka ei saa üle ega ümber neist suurtest punastest tuttidest. Anna mulle üks suur punane või roosa laik ja ma juba oigan vaimustusest. Aianduslikult pidi see kõnelema arenematust maitsest, aga las ta siis kõneleb. Ma loodan, et ka suurte punaste tuttide kaudu toimub areng, ja siis on mu maitse ühel kaunil päeval helges tulevikus ju täitsa arenenud.

Pilt on netist, antagu andeks, sest omal mul ju iluõunapuid veel ei ole … Ja pildi peal on Rudolph.

Rudolph.jpeg