Väga, väga töiselt

See pooleldi lumega, pooleldi lumeta jaanuar, mis üleeile selja taha jäi, jääb mulle vist küll hulgaks ajaks meelde kui erakordselt töörohke kuu mu elus.

Peale tavaliste tööde on see kuu valmis saanud esimene pikk teemaplokk sellesse 5. klassi lugemikku, mida ma koostan-kirjutan, “koleda” lastefilmi stsenaariumi esimene variant, ühe tõlkelasteraamatu toimetustöö … ma laias laastus praegu arvan, et mu kirjatööde maht sel kuul on umbes 200 lehekülge või sinnakanti. Aga kõik need uued asjad on olnud väga innustavad ja huvitavad. Asjad, mida ma teen rõõmuga.

Mõni teine uus asi jällegi on muudkui omasoodu edenenud, näiteks see “Kalevipoja” näidend, mida ma siin sügisel kirjutasin, on vormunud Jaan Willem Sibula käe all hästi lahedaks lavastuseks ja ootab oma esietendust 7. märtsil Põlva kultuurimajas. Täna toimus stuudios pildistamine plakatite ja kava jaoks. Siin mu Saarepiiga ja Kalevipoeg stuudiomiljöös:

saarepiiga1.png

kalevipoeg.png

Eile jällegi oli mul kaks esinemist koolilastele, 2 korda 45 minutit “ständappi”, mida vist vabalt võib niimoodi nimetada, sest saalitäie täisvereliste puberteetide köitmine ja kuulamapanemine ei saa olla kuigi palju lihtsam. Eilsed sooritused hõlmasid Simuna põhikooli ja Väike-Maarja gümnaasiumi.

Simuna kooli õpetajate tuba on dekoreeritud kõigi õpetajate maskidega.

SIMUNAS.jpg

Ja Väike-Maarja koolis on kasutusel geniaalne nipp rahakorjamiseks, et raamatukogu saaks omale rohkem raamatuid osta, et õpilasesindus saaks omale mööblit ja jõulupidudele saaks bändi kutsuda.

pudelikorjamine.jpg

Sest teadupärast, kui koolimajas on puhvet, siis paljud koolilapsed töötavad limonaadikütusel, ning kui majas on piisavalt palju selliseid triibulisi kaste, siis koguneb neisse kastidesse laekuva taara eest päris kena kopikas.

Vahepeal pidin oma õmblusmasina välja vahetama. Algul mõtlesin küll remondi peale, aga õigupoolest on see vana Husqvarna Meister 165, mille ema mulle umbes 1999. aastal sünnipäevaks kinkis, oma ajaloo jooksul juba 2 korda paranduses käinud ning kõik need 18 aastat usinalt vatti saanud. Kolme majapidamise kardinad-voodipesud-päevatekid ja väga paljud seljariided on sellega õmmeldud. Nii ma mõtlesin, et saadaks õige vana masina tõesti seekord pensionile. Ning ostsin asemele uhiuue Janome.

masin.png

Pärast vana masinat oli sellega õmblemine tõeline elamus. See, et masin ei tõmbagi iga 3 – 30 cm tagant niiti hammastiku vahele puntrasse, ei jäta pisteid vahele, ei nõua paksemate üleminekute korral hammastiku liikumisele sõrmedega kaasaaitamist ja kanga tirimist… Puhas rõõm.

Sain valmis ühe kummalise tirpa, mille koha pealt ma pole veel väga kindel, kas ma julgen seda blogis näidata või sellega kuhugi ilmuda. Sest see näeb välja selline natuke liiga … ee … elamuslik?… rõivas. Aga samas, ta meeldib mulle … nii et äkki saate mind ikka sellega näha…? Võib-olla ma homme prooviks end sellega pildistada ja siis te ütlete, kas inimesed hakkavad massiliselt minestama, kui ma sellise asjandusega avalikkuse ette ilmun.

Ma ei tea, miks ma endale sellise asja õmblesin. Tähendab, tean. Sest mul oli tunne, et võiks justkui stiili vahetada, ja kuidagi julgemalt ja lõbusamalt riietuda.

Aga samas, elukogenud inimene oleks ju arvestanud, et taoline taotlus ei pruugi hästi lõppeda.

Olgu, homme näitan tirpat.

Tegelikult ma ostsin ühe Burda ka, kus on ka normaalsete rõivaste lõikeid. Mida saab ehk kerge vaevaga natuke ebanormaalsemaks tuunida. Kui ma tahan. Ma veel päris kindlalt ei tea, kas ma tahan.

Seevastu on mind tabanud iluõunapuude hullus. Kui eelmisel kevadel elasin üle pihlakapalaviku, siis sel kevadel vist ilma iluõunapuudeta ei pääse. Ma muudkui mõtlen nende peale, ja paigutan neid oma vaimusilmas siin igale poole. Ma ikka ei saa üle ega ümber neist suurtest punastest tuttidest. Anna mulle üks suur punane või roosa laik ja ma juba oigan vaimustusest. Aianduslikult pidi see kõnelema arenematust maitsest, aga las ta siis kõneleb. Ma loodan, et ka suurte punaste tuttide kaudu toimub areng, ja siis on mu maitse ühel kaunil päeval helges tulevikus ju täitsa arenenud.

Pilt on netist, antagu andeks, sest omal mul ju iluõunapuid veel ei ole … Ja pildi peal on Rudolph.

Rudolph.jpeg

Advertisements

8 kommentaari

  1. lendav said,

    2. veebr. 2017 kell 21:13

    Oooh! Rudolph! Mu aednikust vanaisa nimi oli Rudolf…

  2. eve labi said,

    3. veebr. 2017 kell 01:35

    töine oled sa tõesti olnud aga noh, peaasi, et õnnelik 😀 Ma kardan õmblusemassinat peaaegu sama palju kui madusid aga kui see massin tõesti tõrgeteta töötaks, siis äkki väga ei kardaks ka 🙂 Ja ära unusta siis homme tripat, mis see iganes siis ka poleks.

  3. muhedik said,

    3. veebr. 2017 kell 03:08

    Siinmail lendavad nii head mõtted, inspiratsioon ja töökus iseenesest kohale. Mingi erline vägi ja võim on neis paigus.
    Kui juba iluõunapuud, ära siis ka ilukirsse unusta, saad topelt oigamise.
    Ja see tirpa 🙂 Näita aga ette

  4. Anne said,

    3. veebr. 2017 kell 09:58

    Õmblusmasin on”aus”!Ja ootan kohe huviga,millise tripa Sa temaga oled valmis võlunud.
    Rudolph on õiemeres pilkupüüdev,aga omale ei igatse.Naudin kevadel tavaõunapuude õitsemist-üks minu lemmikaeg!

  5. 3. veebr. 2017 kell 10:19

    Töine ja asjalik :). Mul oli jaanuaris pesumasinavahetus, sama teema, vana oli juba nii vana, et uuest olen ainult rõõmu tundnud.
    Ise olen järeldusele jõudnud, et ma vist ei saagi suurtest tuttidest edasi. Kui on ikka suur aed ja põlispuud, siis kribalad kaovad nagunii ära.

  6. mustkaaren said,

    3. veebr. 2017 kell 13:26

    Oo, õmblusmasin. Tirpa on värviline kleit, jah? Muidugi tahame näha!
    Parem vähearenenud aiamaitse roosa õunapuuga kui ylepeakõrgusest taraenelast, vanadest kuuskedest, surevatest viljapuudest ja kassitapust eksootiline ja erutav metsaaed. Õunapuu on ilus 2 korda – esimene kord õitsedes ja teine kord vilju kandes. Aga kirsid, mandlid, toomingad, viirpuud jt kohevad värvilised pallid? Mul hakkas kohe aju tööle 😉
    Kirjutamine on tore töö, aga kohati väga kurnav. Jõudu sulle selleks ja palju värskeid ja häid õhus hõljuvaid ideid!

  7. 3. veebr. 2017 kell 17:27

    Selle Janome’ga ole ettevaatlik – ei saa teisest enam lahti 😉 Mu Janome on aastast 1995 ja lippab ikka sama kärmelt kui 20a tagasi nii üle sitsi kui mööblikanga.

  8. trumm said,

    8. veebr. 2017 kell 16:13

    mu meelest on nende suurte punaste ja roosade ja kollaste! tuttidega (mitte palataliseeritud), et hoopis nendeni peab arenema ;).. enne lihtsalt arvad, et oled maru peen ja rafineeritud ega pea neid tutte millekski… ja siis ühel hetkel jõuad sinnani, et polegi miskit head ega halba maitset, on vaid enese tähtjakspidamine teatud etapis ja tutid on suurepärased ja vapustavad oma iseolemise rõõmus 😀


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: