Tirpa

4. veebr. 2017 kell 00:21 (Muiduelu, Uncategorized)

Pildid sellest kuntsõmblustusest. Kvaliteet on mobiiltelefoni oma, valgustus õhtune ja esikune. Sest päeval, kui oleks õues saanud pildistada, vehkisime Otiga mõlemad tööd teha. Muide, mina lõpetasin selle tegevusega alles kella 11 paiku: viisin esimesse stsenaariumivarianti sisse režissööriga läbiarutatud muudatusi. Ja enne seda oli tavapärane reedene Lääne Elu lullamillandus.

Selline veider riideese ongi mu uus tirpa. Peenvillane, muide. Oma taotlusest kirjutasin eelmises postituses, aga eks palju asju jääb elus mõistuse ja oskuste taha pidama. Aga kurta ka justkui eriti ei ole. Mulle tundub, et ma hakkan sellega ikka vist käima küll.

Oma olemuselt on tirpa igasugune vabavormiline pihikseelik. Teadupärast mina armastan noid.

Kangast oleks võinud rohkem olla. Aga see see on, kui õmmeldakse kaltsukast euro-paariga ostetud kangarestidest süsteemiga “vaatame, mis välja annab”.

Sats all on kahekordne. All on pruun sats ja peal on punasekirju sats. Istuva pildi pealt on natuke näha ka.

 

Need nöörvollid selja peal oli üks igavene jukerdamine ja veatult sirged nad ka päris ei tulnud. Aga ma millegipärast tahtsin neid.

Punasekirju kangas on ka peenike täisvillane, ausalt öeldes villase kardinariide ülejäägid. Ja te ei kujuta ette, kui jube olid seda materjali õmmelda ja eriti kantideks, sest see hargnes kogu aeg käest laiali. Hõre kude. Narmaid harutada sellest oleks olnud väga kerge. Aga selle asemel ma olin millegipärast otsustanud sellega kantida, krookida ja palistada … rumal üritus. Ma ei imesta, et ma nikerdasin seda asjandust kahe nädala jooksul peaaegu iga õhtu. Sest vaata, ega aega ju ei ole. Kui vastu ööd vaid tunnikeseks end õmblusmasina istutada saab, siis võtabki millegi valmissaamine aega ja aega ja aega.

Aga üldiselt ma olen päris rõõmus, et mul nüüd selline tirpa on. Kui õmblustehniliselt mitte väga nõudliku pilguga vaadata.

Lõppu ma panen ikka ühe iluõunapuu ka. Näiteks Katherine õiekobara internetist.