Viisime oma töö täna võiduka lõpuni, trotsides vastsaabunud pakast. (Meil oli hommikul -12 kraadi koos tugeva kirdetuulega.) Päris tühi tuba sai!
Nagu näete, on selles ruumis kunagi laudpõrandki olnud. Taladealused kivid kenasti alles.
Kunagi köetavast (pliit on alles ja korstnajalg ka – aga pärast 80-aastast kasutamata olekus seismist ilmselt kasutamiskõlbmatud) madalast keskmisest ruumist (tõesti ülimadal, ehk nii 1.60 vaid) toovad sellesse suurde kõrgesse ruumi niisugused 2 kandilist puust toru.
Järgmisel pildil need külje pealt, tagumise küljes ripuvad takukotid.
Aga milleks neid kasutati? Mis süsteemiga üldse see sõjaeelne Lõuna-Eesti viljakuivati töötas?
Siin tiigipoolne seinaäär.
Saviseinad on nende aastakümnete peale tõesti väga hästi säilinud. On vaid väiksemaid kahjustatud kohti ja paar pragu nurkades. Siiski peaks ühel hetkel laskma mõnel asjatundjal selle hoone üle vaadata. Vast siis, kui me ülejäänud ruumid selles hoones ka ära koristada oleme suutnud. Sest siin on ju veel see keskmine madal pliidiga ruum, kuhu pääseb hoone teisest otsast väikese pooliti maa sisse mineva ruumi kaudu -ja sealtsamast pääseb ka üles, madala ruumi kohal olevale suurele pööningule, või ma ei teagi, milleks seda kohta peaks nimetama.
Kunagi on sellel hoonel olnud laastukatus, neid laaste vedeles poolkõdunenud kujul seal põrandal hulgi. Olen nendega nüüd kaks päeva pliiti kütnud, ja jagub veel umbes nädalaks.
Ja siis muidugi need hunnikud. Sae alla minev küttematerjal, vanaraud ja prügiveopraht. Aga jätkuvalt – paari kärutäit bituumenit tahab keegi?
No ja kirjutuslaua taga veetsin täna siiski ka oma aja. Võtsin siin vahepeal vastu 200-sõnalise lastejutu väljakutse, mille mulle esitas Päike ja Pilv. Tahavad teha sellist ülinapi tekstiga väikelasteraamatut. Aga see on paras pähkel: mõelda välja lugu, mis oleks lugu (st huvitav, sündmustikuga, heade tegelastega jne), ja samas äraräägitav 200 sõnaga.
Hakkama sain. Võin tsiteerida loo lõppu:
“„Kevad on käes. Ma pean koos teiste lumememmedega suveks põhjamaale lendama.“ Lumememm läks õue ja lendaski minema. Aga järgmisel talvel tuleb ta kindlasti Piia juurde tagasi!”
Ja siis nikerdasin lastefilmi stsena 1. drafti viimast viimistlust. Homme hommikul peab see filmiinstituudis lugupeetavate laual olema ja hakkama otsust ootama, kas väärib elu ja arendamist.
Aidi Vallik avalikult 
aavikuaiaselts said,
7. veebr. 2017 kell 06:11
Lõuna-Eesti kunagistes jõukates taludes on ikka võimsaid ehitisi säilinud, nii vahva. Meil siin mere ääres pole midagi alles ja alatasa on ruumipuudus.
kiskjasiil said,
7. veebr. 2017 kell 21:53
Vägev loomevaim lehvib teil seal, laoruumid ja kino ja lavakunst, kõik läheb ühe jutiga. Kui külla tuleme, siis ei tunne jälle kohta ära 🙂
Anu Nutt said,
7. veebr. 2017 kell 22:03
Ma nimetaks seda hoonet pigem reheks, reheahjuga. Laudpõrandat vast pole seal rehe all olnud; pakuks, et pigem olid seal mingid põiktalad ja parred, et lõigatud, aga veel peksmata vili vastu maad ei oleks?
aidivallik said,
7. veebr. 2017 kell 22:56
Talad ja parred olid rehetoa lae all ju siiski. Samamoodi pole selles hoones jälgegi reheahjust. On uuema aja lihtne pliit selles keskmises madalas ruumis, mida kahjuks veel koristama ja pildistama pole pääsenud.
Ja puitpõrand siiski ilmselt oli, sest põrandalaudade säilinud tükid vedelesid samuti seal kultuurikihis.
Hoone on minu arvates ehitatudki eraldi reheks/kuivatiks, kus reheahju otstarbe pidi vististi täitma pliit. Sest miski vana reheahju jälgi ma sellest hoonest ei ole leidnud. Tundub, et on ehitatud 19. sajandi lõpus, kõige tõenäolisemalt kohe kas vahetult enne või pärast seda, kui rehielamu rehealuse osa koos poolega rehetoast kambriteks ümber ehitati (millalgi 19. sajandi lõpus, sest põrandalauad on veel ilma sooneta ja puupunnidega maha pandud, ilma naelteta).
Vana rehetuba koos reheahjuga oli elumajas, rehetuba on praegugi pooles ulatuses alles, reheahjust aga on jäetud vaid üks seinajupike.
bästa said,
8. veebr. 2017 kell 13:56
Väga huvitav ehitis, eriti see “toru” mis läbi seina tuleb. Sealt vist valati vili, mis seal teisel pool seina oli?
aidivallik said,
8. veebr. 2017 kell 14:05
Tõenäoliselt jah. Tundub, et vilja kuivatamiseks oli see keskmine hästi madal ruum (sest madalam läheb küttes soojemaks) ja lõpptulemus kallati siis läbi nende puittorude suurde ruumi kottidesse võu vakkadesse, aga vahepeal pidi olema ka koht, kus reht peksti. Ma ei usu hästi, et terveid viljavihke läbi nende torude topiti, see oleks liiga suur vaev olnud. Samas kuivatamisruum on rehepeksuks ilmselgelt liiga madal, isegi lühike inimene ei saa päris pea püsti käia. Võimalik, et peksti hoopis üleval, n.ö pööningul. Peaksin uurima, kust need puittorud alguse saavad, kas kõrvalt madalast ruumist või selle kohal olevalt pööningult, ja kas seal vahepeal ka mingit suuremat luuki on, kustkaudu nood kuivanud vihud üles loobiti. Aga paraku on see madal keskmine ruum veel metsikult kolu ja saasta täis, sinna ligipääsu raadamine on omaette tegemine ja ausalt öeldes on meil selle puhastamine plaanis alles järgmisel talvel.
Tulp ja tulp said,
8. veebr. 2017 kell 18:56
Üle-eelmise sajandivahetuse ajast peksti enamik vili rehepeksumasinatega, mis võimaldasid niisketest peadest terad kätte saada. Ilmselt pandi niiske vili sinna avarasse õhurikkasse ruumi esmalt katusealla ja siis hakati teda kohe järgemööda kuivatama, sest niiske vili rikneb ruttu. Ilmselt on see kahe toruotsaga ruum viljaait. Toru otsa saab koti panna, või ka… .
Olen paari vana viljakuivatit näinud… köetavas ruumis paiknesid metallmaterjalist kuivatusrestid (nagu tänapäeva kuivatiteski), kuumas õhus kuivanud vili lükati lapatsiga edasi kolusse, need kolm otsa, mida piltide pealt näen, on justkui koluotad. Aga nad on kuivatusruumi jaoks nagu liiga kõrgel. Võibolla käis seal kuivatamine kühvliga tõstes, et kuivanud vili tõsteti tagasi sinna avarasse ruumi tuuduma-jahtuma, toimetati kuivatamata viljaga samas ruumis.