Kolumn, mille viide kuhugi ei vii

Olen kuidagi jälle oma igapäevase töö käigus suutnud k…a sipelgapessa. Tegijal juhtub vahel tõesti. See on okei. Aga okei ei ole see, et paberlehest on välja võetud lihtsalt üksikud laused, ülejäänud sisu pealiskaudselt refereeritud, ja viidatud lingiga Lääne Elu veebiküljele – kus aga elektroonilisel kujul seda kolumni ei ole. Muide, see ka ei ole okei, et 10. kuupäeval kirjutatud lugu pannakse lehte alles 20. kuupäeval … ja et seda ei panda veebi üles, kui miskis üleriigilises ajakirjanduses selle kohapealt poleemika lahti läheb.

Ma räägin sellest asjakesest siin. Aga selles loos sisaldvat linki pole mõtet torkida, sellest ei saa te midagi. Ma parem kopeerin selle kolumni siia kogu täiega, nii nagu ta mul kirjutatud oli. Ning pärast selle lõppu tahan ma veel midagi selle täienduseks ütelda, vahepealse 10 päeva jooksul toimunud sündmuste valguses.

 

Presidentuuri sisu või sisutus

Aidi Vallik

 

Meie president näikse ühiskonnas mängivat nüüd üpris ootamatut rolli ja äratab sedamoodi kahtlemata huvi … ning palju vastakaid arvamusi. Peale selle võivad tema otsused ja toimimislaad juhatada meie ühiskonna sootuks presidentuuri rolli ümbermõtestamisele.

Vast esimene hämmeldus saabus seoses proua Kaljulaidi loobumisega kiriklikust ametisseõnnistamisest. Kiriklikud ringkonnad olid eufemistlikult öeldes jahmunud. Ateistlikku maailmavaadet kandvat inimesed aga tervitasid seda otsust peaaegu vaimustusega. Minule tundus kummaline, et president, kes vaid mõni nädal varem oli sõnastanud oma eesmärgi rahva ühendamise kohta, otsustas hoopistükkis midagi sellist, mis ei ühendanud ega lähendanud kedagi ega midagi, vaid hoopis vastupidi: solvas sügavalt ühtesid ja vaimustas teisi, lisades sellega tublid pintsitõmbed meie niigi juurdunud ärapanemise peisaažile.

Ning nüüd see Pätsi-teema. Ma aktsepteeriksin täiesti mõne eraisiku arvamust, kelle meelest meie riigi esimene president ausammast ei vääriks. Mis siis, et ma poleks sellega nõus. Õigus asjast midagi arvata on kahtlemata igal inimesel – senikaua, kuni ta esindabki vaid iseenda sõltumatut arvamust. President aga ei ole sõltumatu: tema arvamusavaldused kehtivad üldistuste ja sümbolitena.

Konkreetsel juhul tekkiv üldistus on see, et kui me nüüdne president keeldub avamast meie omariikluse ühe looja, Päästekomitee kolmiku liikme ja meie ajaloo kõige esimese presidendi monumenti, siis peab ta järelikult meie omariikluse saavutamist ja olemasolu tühiseks ning iseenesestmõistetavaks. Rääkimata sellest, et tema arvamusavaldus näitab elementaarse lugupidamise puudumist, respekti defitsiiti, ajaloo mittemõistmist ja teatavat desorienteeritust presidendi rollimudelis üleüldse.

Me ei tohi hinnata ajaloolisi presidente tänapäevaste mõõdupuude järgi. Kuid meediasse jõudnud ütluste kohaselt just seda Kaljulaid teeb. Täna, 21. sajandil, kui terve valge maailma arusaam demokraatiast on tollest ajast 80 – 90 aastat edasi arenenud, on rumalus eeldada, et Konstantin Päts oleks pidanud 1930.–40. aastatel valitsema tänapäevase demokraatiakoodeksi järgi. Ei tasu unustada, et nimetatud ajastut Euroopas iseloomustas üleüldse autoritaarsuse esiletõus paljudes riikides: Saksamaal, Hispaanias, Itaalias, Ungaris, Portugalis, Poolas, Leedus … Demokraatiad tegid diktatuuridega varmalt koostööd eriti millegi üle imestamata. Sellisel foonil valitses ka Päts, sellistest üldistest hoiakutest võrsusid tema otsused, mida me tänapäeval muidugi enam heaks ei kiida, aga mis ka ei tühista mitte kuidagi tema teeneid Eesti riigi rajamisel, diplomaatiliste suhete sisseseadmisel ja nii edasi.

Veelgi enam. Kui nüüd mõneti tagasi pöörduda Kaljulaidi loobumise juurde kiriklikust ametisseõnnistamisest, siis koos Pätsi-juhtumiga viib see vägisi mõtted selleni, kuidas ja millisena mõtestab Kaljulaid presidendi rolli ühiskonnas üldse. Me kõik teame, et presidentuur on tänapäeval siiski üdini sümboolne, eelkõige tähendust kandev amet, millega ei kaasne ju tegelikku riigijuhtimist (kui tõesti võimalikud sõjaolukorrad hetkel kõrvale jätta). President on sümbol ilma erilise praktilise tähenduseta. Presidentuur seisneb otsata hulgal sümboolse tähendusega aktides, nagu kõik need kohtumised, lindilõikamised ja muud tseremooniad. Presidentuuriga käivad kaasas ja kannavad ühist tähendust ka kõik need rituaalid, mida oleme harjunud ootama ja jälgima. Need on selle sümboli osa.

Nüüd on meil president, kes on asunud ise seda sümbolit lammutama. Võimalik, et tal õnnestub presidentuur täita siis mingi uue sisuga, anda sellele mingi uus tähendus, uus tugev sümboolne jõud. Aga ma ei näe seda praegu veel. Ma vaatan hetkel meie presidenti, ja ma ei näe presidenti. Näen lihtsalt sümpaatset intelligentset daami, kes justkui ei mõistaks, misjaoks, kus ja mis rollis ta on.

Nii, ja nüüd need paar sõna (või lauset) tänase seisuga. Vast päevake pärast selle kolumni kirjutamist ja ärasaatmist tulvas ajakirjandusse uudislugusid sellest, kuidas president Kaljulaid sirge seljaga loobus Villa Libertyst kui uuest presidendiresidentsist.  Öeldes, et tema elab Nõmmel ja temal pole eraldi residentsi vaja ja tema pärast seda Villa Libertyt renoveerima hakkama ei pea. Okei. Temal isiklikult pole vaja. Selge. Mul ka ei oleks.

Aga. Kersti Kaljulaid ei ole ometi Eesti viimane president? Või on? Eeldada võib siiski, et peale tema ikka veel mõni tuleb. Ja et presidendi kõrgeid riikliku tähtsusega külalisi on kombeks majutada mitte hotellides, vaid presidentuurile kui ametkonnale kuuluvas residentsis, see on ka maailmas väljakujunenud tava. Kaljulaidi puhul siis kus? Nõmme eramus?

Kui Villa Libertyst üldse selles kontekstis rääkima hakati, toodi argumendiks, et Kadrioru loss ei ole presidendiresidentsiks ja kõrgete väliskülaliste majutamiseks õige koht, sest hõlmab ka ametiruume, kontoriruume, ja asub keset väga avalikku ala (mis tähendab ju privaatsus- ja turvaprobleeme). Vabaõhumuuseum nõustus Villa Liberty võõrandamisega riigile (Riigi Kinnisvara AS-le) just neil kahel tingimusel: et see renoveeritakse ja et sinna tuleb presidentide residents. Võõrandamine toimus. Villa kuulub nüüd RKAS-le. Aga edasi? Kui Kaljulaid sellest loobus, siis see tähendab, et residentsi sinna ei tule, samas kui renoveerimiseks vajalikud vahendid on juba eelarvesse kantud. Kas ei juhtu nüüd mitte see, et Villa Libertyt ei anta mitte vaguralt ja viisakalt Vabaõhumuuseumile tagasi, vaid siiski renoveeritakse riigi rahadega RKAS-i poolt ning seejärel mida tehakse? Õigus. Müüakse maha. Kellele? Keegi ei tea.

See on see ahel, mis järgneb president Kaljulaidi viimasele otsusele. Ja see ei ole presidendile kohane.

Oma kolumnis ma räägingi sellest, et praegune president teeb oma otsuseid oma isiklikust seisukohast, mitte riigimehe omast. Teeb otsuseid nii, nagu need oleksid eraisiku otsused. nagu ta otsustaks vaid oma isiklikku ellu ja südametunnistusse puutuvat. See on kehv variant, ja see on ühtlasi ka põhjus, miks ma presidenti ei näe.

Kuid samas: võib-olla õnnestub tal tõesti ajapikku täita presidendi sümbol ja roll täiesti uue sisuga. Ei tea.

 

 

Advertisements

8 kommentaari

  1. ühest pressikast said,

    18. veebr. 2017 kell 13:18

    Neljapäeval, 23. veebruaril algusega kell 10.30 Metsakalmistul perekond Pätsi rahulas toimub riiklik talitus traditsiooniliselt hingepalvega, KL orkestri ja ühendatud meeskoori muusikalise osaga ning akadeemiliste ja ühiskondlike organisatsioonide lipuvalvega. Seekord asetab presidendi pärjad pr. Kersti Kaljulaid, osaleb ka president Arnold Rüütel.

    Nii et ta päris ikka ei eita Pätsi osa.

  2. Maret said,

    18. veebr. 2017 kell 13:50

    Esiteks, palju tänu mõtisklemast presidentuuri olemuse üle seoses meie praeguse presidendiga . Teiseks, palju tänu “Presidentuuri sisu ja sisutuse” siia ülesriputamise eest. Kolmandaks, palju tänu ajakirjanduse ebaluse näitamise eest.

  3. Kaire said,

    18. veebr. 2017 kell 17:06

    Ühinen eelmise tänajaga 😊

  4. mustkaaren said,

    18. veebr. 2017 kell 19:59

    Mul tekkis mõte. Ta ei ole ikka päris ohmoon, vaid välismaal töökogemuse omandanud riigiametnik. Meil ollakse kinni ikooniliste onukeste Pätsi-Mere-Rüütli-Ilvese poeetilises reas, aga tema on mitmes mõttes enneolematu imeloom. Nii et ykskõik, mis Kaljulaid teeb, tekitab tema ebaordinaarse fyysise tõttu hämmastust.
    Md, täiesti ilmselt käitub ta mitte kui president-symbol, vaid kui president-riigiametnik, Sinu kirjeldatud eraisiku maitsega.
    Aitäh artiklist, hää kerge lugemine.

  5. Sepikoja emand said,

    18. veebr. 2017 kell 19:59

    Jagan neid mõtteid ja avaldan toetust. Just sarnaseid mõtteid olen isegi mõlgutanud. Aitäh!

  6. Tulp ja tulp said,

    18. veebr. 2017 kell 20:46

    Kas president ütles ainult seda, et ta president K. Pätsi ausamba avamisele ei läheks, või ütles rohkemat, näiteks, et tingimusteta ei läheks?
    Võibolla on presidenti pealiskaudselt refereeritud.

    Ja see külalistetoa teema arutamine pole pühalikkuse tuhmumine, kindlasti on veel variante, kuidas väärikalt külalisi võõrustada. Tänapäeval ei lisa kõnnumaal elamine turvalisusele miskit juurde.

  7. 19. veebr. 2017 kell 10:33

    Minu mõtted ja ootused on natuke teistsugused, aga vaielda ei viitsi. Fakt on see, et kõikide presidentide kallal on nende ametiajal ja pärast sedagi näritud.

  8. Kuldkingake said,

    21. veebr. 2017 kell 11:33

    Minule Kaljulaid väga meeldib! Tundub, et tema lihtsalt suudab ja julgeb natuke raha ka lugeda ja saab aru, et villa renoveerimine selliselt, et see vastaks tänapäevastele energiatõhususe nõuetele on väääga kallis ettevõtmine. Uue maja mõnda looduskaunisse kohta saaks kordi odavamalt, korraldaks rahvusvahelise arhitektuurikonkursi ja oleks asi lahendatud.
    Ja üleüldse, kõik ei pea olema nii, nagu kogu aeg on olnud!


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: