Unustamine ja valearvestused

Mulle jäävad hästi meelde igasugu ebaloogilised asjad, nt tean ma une pealt peast enda, Oti ja tütre telefoninumbreid, isikukoode ja enda pangaarve numbrit. Samas kõige muuga on nii, et kui üles ei kirjuta, on meelest läinud KOHE, ja vahel läheb meelest ära ka üles kirjutada, ja kui olen üles kirjutanud, läheb meelest ära märkmikku vaadata … ja nii edasi.

Õudne, ma ütlen. Üleeile hommikul ärkasin nt üles oma tavalisel ajal (millalgi kaheksa ja üheksa vahel) ja mõtlesin, et kas tõuseks üles või peaks püüdma veel tunnikese magada, sest eelmine öö jõudsin voodisse alles umbes kella kolme ajal …

… ja et peaks ikka edasi magama. Ainult et mingi häiriv tunne tuli peale, et ega mul ometi täna mingit käiku ees ei olnud, mingit kellaajalist kohustust… kas mul ikka päriselt on kodune töölaua-päev, mille algust ja lõppu ma saan ise reguleerida. Näris ja näris, mida edasi, seda murelikumalt, muidugi niiviisi edasi magada ei saanud ja HEA OLIGI, sest kui ma siis ennast üles ajasin ja töötuppa märkmikku läksin vaatama, selgus, et …

… pidin olema 2 tunni pärast Tabivere koolis esinemas 127 lapse ees, esimesest üheksanda klassini. Ning pärast seda kohe Tartus kaks kuud oodatud silmauuringul.

Vot siis!

Ja jälle läks turbo peale. Jõudsin. Esinesin. Lapsed jälle toredad, aga ma ütlen ausalt: kui auditooriumis on nii suur vanuseerinevus, siis mina pole veel leiutanud esinemise niisugust ülesehitust, mis algusest lõpuni nii 7- kui 15-aastasi ühtmoodi tähelepanelikuna ja kaasaelavana hoiaks. Seitsmestele kuni kümnestele suunatud info ajab lolle nalju tegema või igavlema viieteistaastased, ning 15-aastasi haarav jutt ajab jälle algkoolilapsed nihelema, haigutama ning hajevile, või siis hoopis kohatult itsitama (kui räägime nt armastusteemadest noorteraamatuis).

Silmauuring oli katsumus, see hõlmas 3 erinevat protseduuri, millest viimane tõestas taas, et ma lihtsalt olengi ülepea ja väga nõmedalt hüperreaktiivne kõige suhtes, mis mu ihu ja hinge kuidagi puudutab. Antud juhul näiteks tundus oma paarkümmend katset järjest, et mu silma ei olegi võimalik seestpoolt üles võtta seadeldisega, mis lükatakse vastu tuimestatud sarvkesta. sest mu sarvkest ei tuimestunud. Protseduuri läbi viiv arst ei saanud ka aru, mis toimub, miks mu silmamuna ikka veel midagi tunneb, kui kolmekordne kogus tuimestit on pandud ja teistele tehakse sellise koguse juures juba silmaoperatsioone. Aga mina lihtsalt täiesti tahtmatult võpatasin iga kord, kui see toru vastu mu silmamuna jõudis. Võpatasin isegi siis, kui kõigest väest üritasin end liikumatuna paigal hoida, see reaktsioon lihtsalt ei allunud mu tahtele.

Umbes kahekümnenda katse juures me midagi siiski saavutasime ja tehtud see protseduur kuidagimoodi siiski sai, olgu tänatud.

Kodus tagasi, tegin südame kõvaks ja magasin tunnikese. Ning siis läksime Otiga õue, et kaevata mõned pirakad istutusaugud, vähemalt osa kompostihunnikust ringi, ja teha teise aasta kujunduslõikus noorte viljapuude võra osas. Enne pimedat jõudsin oma suureks rõõmuks maha lõigata veel ka eelmisel aastal vilja kandnud vaarikavarred. kaevas muidugi Ott. Minu käel ei ole veel nagu päris seda vormi tagasi.

Ning õhtul jõudsin ka kirjatöö manu. Tegin, kuni jaksasin. Oh jah, nii need mu tööpäevad töö-öödeks muutuvadki.

Eilne päev pidi kujunema sisukaks ja põnevaks ning sisaldama peale kirjatöö puukooli sõitmist ja sealt tellitud okaspuude äratoomist. Nende jaoks Ott siin istutusauke kaevaski. Kambja puukool müüs suure soodukaga päris suuri okaspuuistikuid, mullapalliga. Et mul on siin aia teepoolses osas tuuleprobleem, mille lahendamiseks plaanisingi istutada okaspuugruppe, siis loomulikult olin üsna õnnelik, et saan kohe kenad suured istikud ja ei peagi 20 aastat ootama, vaid ehk juba umbes 10 aastaga leiab see tuuleteema teatavat leevendust.

Aga ma tegin räige valearvestuse. Seda põhjusel, et mul pole ju seni kogemust NII suurte mullapalliistikute osas, ja ma ei osanud ausalt öeldes ette kujutada, et see mullapall võib olla SELLINE.

mullapalliga.png

Ja nii sai terve haagis meie kuut okaspuuistikut täis. Täitsa ime, et Jeti jaksas selle kõik koju vedada.

laadimine.png

Üks vaade puukoolile kah, igatahes tänu jumalale, et ma neid kõige suuremaid seal ihaldama ei hakanud. Puukooli perenaine rääkis aga, et massiliselt ostetakse neilt kolmemeetrisi kuuski hekkide jaoks. Et siis on kohe selline tõsine hekk olemas, mitte ei pea inimene selle kasvamist ootama 10+ aastat.

Mul on raske seda endale ette kujutada.

puukool.png

Kodus läks veel mitu tundi jahmerdamist, et sealt haagisest need puud ilma kopa abita kätte saada, sest koppa meil ju ei ole. Ning siis need puud kuidagi õigete istutusaukude juurde saada. See kõige suurem tuligi autoga sinna aiaossa vedada, sest me ei jaksanud seda haagise pealt mahagi tõmmata. Haagiselt maha tõmbas selle lõpuks viimases meeleheites kuurist välja aetud Käula.

Hea, kui on ikka kaks autot.

Aga kuidas neid nüüd istutama hakatakse, vot seda ma praegu veel ei tea.

 

 

 

 

Advertisements

Äravigastatud käest ja muudest tegemistest

Vahepealse kümnepäevaku ülevaade tuleb. Oluline maamärk: ma sain lõpuni hekseldatud sauna kõrvale ladustatud sügisese tiigiääärse võsa. Jäid veel vaid jämedamad tüveotsad saagida, aga see tegevus lükkus ikka kuidagi järgmisesse päeva, sest kogu aeg oli kiire … Ühesõnaga, vahepeal toimetasin Sinisukale ühe beebitoitude kokaraamatu ja kirjutasin nipet-näpet, st tegelesin edasi Pintsu ja Tutsiku lugemikuga. Neljapäeval pidi tulema külaline Haapsalust, oli plaan minna koos Moostesse “Kalevipoja” etendusele. Sest ma olen sellest jätkuvalt vaimustuses. olen nüüd ka pilte juurde saanud.

Näiteks pilt proovidest.

proovis.jpg

Ja veel üks esikapilt Põlvast.

esikal.jpg

Ja etenduses Põrgupiigaga jännis Kalevipojast.

kalevipoeg.jpg

Ah jaa, ka tollest mastaapsest emakeelepäeva-ringreisist on mulle pildid saatnud ka nii Loo Kool …

emakeelepäev 2017 Lool.jpg

emakeelepäev Lool.jpg

Kui Tallinna Saksa Gümnaasium. Jah, just nii suur saalitäis mul seal oligi.

TSGs1.jpg

Ning mina kuskil seal kaugel ees.

TSGs.jpg

Nojah, aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida.

VÄGA HEA, et me Otiga võtsime end veel kolmapäeva hilisõhtul kokku ja koristasime öö hakul maja ära (külalise tulekuks), sest järgmine päev minust enam koristajat ei olnud.

Tädi Tötsu oma jooksukaga ajas mu millalgi kuke ja koidu ajal üles ja nõudis häälekalt õue. Püüdsin ignoreerida, aga ei läinud läbi. Hea küll, läksime. Üksi teda praegu välja lasta ei saa, paneb kohe küla poole peigmehi otsima. Niisiis mina kaasa. Hommikumantlile jope lahtiselt peale, Oti kossid palja varba otsa, sest need lähevad kõige lopemalt, lips-lops, koeraga õue. Teeb oma tiirud ära, siis tahab terrassile lebasklema ja igatsevalt teele vahtima jääda. Mina tahan tuppa edasi magama. Aga tädi Tötsu ei tule kuskile. Unine inimene, kannatamatu ka, eks, tirisin ta traksepidi ukse poole, et kas või vägisi tuppa tõsta – kui komistasin Oti saapapaeltesse, terrass oli öösel sadanud vihmast märg, toetuspinda ma tagasi ei saanudki … ja lendasin jubedama mürtsuga lapiti maha. Õlavars võttis vastu põhipaugu, turi sai järgmise – ja siis ma vahtisin otse selgesse sinisesse taevase ja ei saanud esimese hooga arugi, mis nüüd juhtus.

Kirusin, ägasin, oigasin (sest valus oli), ajasin end püsti, püüdsin veenduda, kas kondid jäid terveks (jäid), ja lõpetasin oma poolelijäänud tegevuse. Sain vastupunniva pruutis looma tuppa ning läksin ise edasi magama.

Aga küll siis hakkas kurivaim valutama. Ja edasi ei olnud enam mingit elu. Juba õhtul hakkasin kahetsema, et ma EMOsse ei läinud, sest äkki tõesti luumurd siiski, või kõõlus rebenenud või midagi. Aga muidu oli külaline ja tore, ja Moostes käisime ikka ka ära, ja seal ka oli tore – ainult see õlg ei lasknud üldse elada.

Järgmine päev möödus umbes samas vaimus.

Ja laupäeval pidime Haapsallu sõitma, sest olin lubanud Emakeeleõpetajate Seltsi kevadpäevadel kolleegidele läbi viia väikese stsenaristika töötoa. Ja sõitsime, ja viisingi läbi, käsi kaltsuga kaela seotud. Näost on küll näha, et päris vormis ma pole.

Aidi Vallik õpetab stsenaariumit kirjutama.jpg

mõtted saavad skeemiks.jpg

Aga minu õnneks ja teie kõigi rahustuseks – ometi, ometi, ka see läheb mööda, ja tänase seisuga käsi enam peaaegu ei valutagi (ainult siis, kui ma kogemata kiireid ja ettevaatamatuid liigutusi sellega üritan teha). Täna suutsin seda kätt juba isegi niipalju tõsta, et endale krunni pähe teha sain. See on suur samm edasi, arvestades seda, et esimesed paar päeva mängis Ott mulle täiemõõdulist toatüdrukut ja aitas riidesse panna, sest no kuidas sa saad omale hilbud selga, kui käsi sugugi ei tõuse.

Ning olgu tänatud ja kiidetud Lendav, kes meie sõidu ajal tädi Tötsut toitmas ja pissitamas käis. Sest kõigi praeguste asjaolude juures me teda nagu tavaliselt kaasa vedada lihtsalt ei saanud.

Nojah, tõsi, aga enne veel, kui ma selle matsu sain, vist teisipäeva õhtul, külvasin lõpuks ka mina oma selleaastased tomatid, paprikad … ja siis läksin hoogu ja külvasin mitu karbitäit igasuguseid aegunud lilleseemneid kah mulda. Jdaneb, mis idaneb, ja kui ei idane, saangi need vanad seemned ära visata.

hooaja algus.png

Ja siis mahtus laupäevaõhtusse ka üks sünnipäevalkäik.

Vat nii.

Aga nüüd ma olen ametlikult väsinud juba kaks päeva. Lihtsalt väsinud. Paar arvet koostasin vaid, aga kirjatööks on pea liiga sodi. Lihtsalt vahtisin… ja mõtlesin… ja uimerdasin.. ja lugesin raamatut ja… Aga ma ei saa sel sodisusel siin kesta lasta, sest kuu lõpuks pean ikka need stsenad valmis saama, mis mul vaja. Nii et homsest alates panen jälle turbo peale.

 

Suur töö tehtud, nüüd aga kõik muu kuhjunud

Nõnda. Täpselt tähtajaks. 2016. aastal ilmunud algupärase lastekirjanduse ülevaade Loomingusse. Saate seda lugeda aprillinumbrist! Ja varuge kannatust, sest tekst tuli pikk. 12 aanelja ja 37 000 tähemärki.

Selle nimekirja andmetel, mille alusel mina töötasin, oli eelmisel aastal Eestis ilmunud 136 algupärast lasteraamatut. Värviraamatuid ja õppekirjandust ma selle hulka aga ei arvestanud ega puudutanud neid ka oma ülevaates.

Kõik see hunnik sai kahe nädala jooksul läbi loetud tohutu intensiivsusega, suhteliselt hommikust ööni, viimased kolm-neli päeva läks kirjutamisele, emakeelepäeval jõudsin kirjutamise vahepeal isegi lastele esinema.

Aga ma tahaksin jagada nüüd oma raamatusoovitusi sellest tohutust hunnikust. Nagu Kaaren eelmise postituse lõpus juba tabavalt arvas: selles hunnikus oli igasugust kraami. Paber kannatab kõike, aga päris kõike lugeda ikka ei kannata hästi. Või vähemalt, kõike soovitada ei saa.

Igatahes, Aidi Valliku soovitusnimekiri tuleb siit. Oma isiklikud erilised lemmikud panin jämedasse kirja.

Lasteluule:

Aidi Vallik, “Imelised inimesed” (no loomulikult 🙂 )

Wimberg, “Ahoi!”

Ilmar Trull, “Jänese valitud palitud”

Heli Illipe-Sootak, „Kiisu aias lehti riisus“,

Ülle Kütsen, „Tark lauajalg“

Riina Lamp, „Lumememm on linnapea“

Proosa kuni seitsmeaastastele lastele:

Heiki Vilep, „Une-Mati väga uued udujutud“

Markus Saksatamm, „Hiir, kes oskas võõraid keeli“

Kairi Look, „Sasipäiste printsesside saar“

Kadri Lepp, „Lugu hiirest, kellel polnud kelku“

Piret Raud, „Trööömmmpffff ehk Eli hääl“

Ilmar Tomusk, „Amanda patsid“

Kerttu Rakke, „Ott ja Pilts“

Eva Roos, „Kust tulevad unenäod?“ 

Helle Laas,  „Kodud“

Piret Mildeberg, „Notsu ja nälg“

Tiiu Kitsik, „Lepatriinu täpid“

Indrek Koff, „Ilusti“

Joonas Taul, „Öömõtted“

Kadri Hinrikus, „Sandra 12 kuud“

Janne Järva, „Tuuli pere“

Liis Auväärt, „Mida talv suvel teeb“

Hilli Rand, „Nipsutera ja 10 vihma ehk Nipsutera vihma-aabits“

Triinu Laan, „Vana katkine kass / Vana katskinõ kass“

Juhan Püttsepp, „Vanaema, kes muutus kutsikaks“

Kaie Ilves, „Preili Pöörane ja teised kassid“

Evelin Ilves, „Linnu lood“

Margit Saluste, „Kõik tööd on head“

Hille Kilk, „Eesti linnud“

Kertu Sillaste, „Igaüks teeb isemoodi kunsti“

Proosa 8 – 12-aastastele:

Viiu-Marie Fürstenberg, „Mitte kaotada! Ühe tüdruku päevik“

Priit Põhjala, „Mu vanaisa on murdvaras!“

Reeli Reinaus, „Kuidas mu isa endale uue naise sai“

Mika Keranen, „Jõmmu: salaselts Rampsu kaheksas juhtum“

Helen Käit, „Aardejaht Nõmmel“

Ketlin Priilinn, „Evelini uued lood“

Kadri Lepp, „Poiss, kes tahtis põgeneda“

Hugo Vaher, „Jõesaare poisid“

Margit Peterson, „Petu“

Kätlin Kaldmaa, „Halb tüdruk on jumala hea olla“

Siiri Laidla, „Meil siin Juuni tänavas“

Epp Petrone, „Hiir püksis“

Kerttu Soans, „Inimene puudlinahas“

Juhani Püttsepp, „Mustad linnud“

Maris Sööt, „Mammu hakkas reisiselliks“

Mari Teede, „Appi, me muutusime kassideks!“

Astrid Hiisjärv, „Vaimar“

Kairi Look, „Härra Klaasi pöörane muuseum“

Jana Maasik, „Frida ja Lonni üksinda kodus“

Aino Pervik, „Hädaoru kuningas“

Anti Saar, „Juturaamat“

Ilmar Tomusk, „Algaja ajaränduri seiklused“

Heiki Vilep, „Jõks Matemaatikamaal“

Mihkel Truman, „Hull Teadlane: vastused laste igasugustele küsimustele“

Noortekad:

Tea Lall, „Ära armasta mind enam“

Anett Tuisk, „Tulevikuta lootus“

Kristi Piiper, „Tõde või tegu, 2. osa: Ema saladus“

Kristi Rebane, „Aitäh elu eest“

Ene Sepp, „Vabandust, aga mis asja?!“

Reeli Reinaus, „Verikambi“

Marian Suitso, „Hobusehullud Ameerikas“

Eet Tuule „Sundsuvitaja“.

Aga emakeelepäeval esinesin kõigepealt Jüri gümnaasiumis (neli viiendat klassi), siis kaks korda järjest Tallinna Saksa Gümnaasiumis (1. – 3. klassid ja 4. – 6. klassid) ning päeva lõpuks veel Loo Koolis 7. ja 8. klassidele. Imekspandavalt armsad auditooriumid olid sel päeval. Ma küll ei tea, mis sellest noorte hukkaminemisest räägitakse, ma selle päeva jooksul käisin oma 400 lapse eest läbi ja küll mingeid hukkaminemise märke ei täheldanud. Vastupidi, oskavad kuulata, oskavad küsida, on tähelepanelikud ja naeravad õigete kohtade peal.

Jüris.jpg

Jah. Kolmapäeva hommikul lõpetasin oma lastekirjandusartikli, ja siis kirjutasin Lääne Elule kuu esimese arvamusloo. Rahvastiku uue terviseuuringu tulemuste kohta. Kui Lääne Elu selle lehte paneb, siis jagan ka. Täna, neljapäeval … las ma mõtlen … hommikul kirjutasin Lääne Elu sellelaupäevase lastelisa teksti valmis (sest homme olen ma päev otsa laua tagant ära muudes kohustustes), tegin valmis ühe lepingupõhja, vormistasin kolm arvet, tegelesin hommikusöögiteemaga ja pärast lõunat läksime utiliseerisime lõpuks ometi meie vana rohelise Sussi (lõplikult, tõesti, lõplikult amortiseerununa), sest töökoja platsi pealt tulid juba karmid korraldused, et me oma rüsa sealt ükskord ära koristaksime; siis viisin raamatukokku tagasi kaks hiigelkilekotitäit vahepeal laenatud lastekirjandust, käisin poes… ja siis sõitsime Lendavaga koos Muhedikesse, kus oli vaja teatud asjad ära korraldada.

See korraldamine läks suhteliselt hiliste õhtutundideni. Vedas, et Ott oli kodus ise süüa teinud. Nii et jõudsime veel Sussi-asjad e-ARKis ära vormistada.

Ja nii ma siis blogingi. Tekkis vaba aega lõpuks.

Justkui üle pea lööks kokku

Läheks tempo ometi jälle mõistlikumaks.

Isegi oksarisu hakkimiseks pole enam aega olnud. Või abihoonete kasimiseks.

Üleeile jõudsime “Kalevipojaga” esietenduseni Põlvas.

plakat.jpg

esikas.png

Fotograafi tehtud pildid etendusest pole paraku veel minuni jõudnud. Kui jõuavad, siis näitan mõnda sealtki!

Nüüd kevadel on Lutsu teatril anda sellega veel 3 etendust: 16. märtsil Võru “Kandles”, 23. märtsil Mooste Folgikojas ja 28. märtsil Põlvas taas. Siis tuleb vahe sügiseni, ja septembrist alates hakatakse selle etendusega siis ka mujal maakondades ringi rändama, sain ma aru.

Eile olin taas üle pea mattunud oma märtsi esimese poole kõige tähtsamasse töösse (nagu kuu esimestest päevadest saadik tegelikult). Teen Loomingule nimelt eelmisel aastal ilmunud algupärase lastekirjanduse ülevaadet. See tähendab mitmesaja raamatu läbilugemist, märkmete tegemist, struktuuri loomist, kirjutamist … ja umbes niisugust kodust miljööd, nagu järgneval kolmel pildil.

töö1.jpg

töö2.jpg

töö.png

Õhtusse pidi ära mahtuma ka üks külaskäik tulevikku suunatud tähtsate kokkulepete asjus (nii-öelda väike tootmisnõupidamine) ja tädi Tötsu õhtune ravikuur, sest tal on jälle kõrvad karmis põletikus, antibiotsid ja kõrvatilgad peal. Aga siis juhtus täitsa vastu ööd ja puruväsinuna, et tema kõrvu enne tilkade panemist puhastades tuli vatt vatipulga küljest ära ja jäi vaesele tädikesele kuhugi sinna sügavale kõrva sisemusse. Me ei saanudki Otiga seda sealt kätte.

Täna hommikul esimese asjana helistasin meie loomaarstile ja leppisime pärastlõunaks kokku, sest enne oli mul vaja käia Vastseliina Gümnaasiumis esinemas.

Pärast jah, loomakliinik.

Ja siis uus raamatukogutühjendus nii Elvas kui Nõos, viimased 30 raamatut kahes kilekotis, koju lugema.

Artikli tähtaeg on esmaspäeval.

Kui mingit jama nüüd vahele ei tule, siis peaksin olema graafikus.

Aga homme on selle minu koostatava lugemiku asjus ka Tartus-käik, pool päeva. tegelikult mul läheks seda artikli jaoks vaja, aga hilja on juba seda aega muuta ka.

Ah jaa, millalgi nädal tagasi umbes kirjutasin Lääne Elule järgmise arvamusloo, seekord töövõimereformi teemadel. Ja seekord saan pidulikult isegi lingi panna, see on siin. 

Veebruar läinud nagu vilega

Jälle avastan, et olen pausi sisse lasknud. Piinlik kohe.

Aga samas jälle olen niimoodi tööd teha põrutanud, et peale selle polegi nagu muud suurt jõudnud.

Krutib ju üles see emakeelepäevaeelsete esinemiste sari. Hoovõtt algas juba veidi enne vabariigi aastapäeva. Siis tegin pika päeva Tallinna venekeelsetes koolides, väikeste vahedega kolm esinemist. Esimene neist Tallinna Linnamäe Vene Lütseumis, teised kaks Paepealse raamatukogus Lasnamäe gümnaasiumi kahele grupile. Pildi peal olen ma selle keskmisema kambaga.

Paepealses.jpg

Enne seda olid suured gümnaasiuminoored, ning pärast seda pisikesed kolmandikud. Kes olid mulle teinud palju paberist Tutsikuid. Nad olid just seda raamatut koolis lugenud ja neile meeldis väga. nende rõõmustamiseks sain öelda, et ka “Pintsu ja Tutsiku” teine raamat on kohe-kohe ilmumas. Tänu Jelena ja Boriss Baljasnõile, kes tõlkisid ja välja annavad.

Tutsikud.png

Mitu esinemist samal päeval jutti on alati raske. Aga kui grupid on toredad, siis tegelikult see mu enda elamus on ka alati tore. Sellel pildil teeme raamatukoguesinemiste organiseerija Nadjaga natuke vigurit.

Nadjaga Paepealses.png

Vabariigi aastapäeval käisid Ivar ja Liis. Ning me Liisiga ei raatsinud justkui üldse toas passida, vaid sisustasime oma aega õuetöödega. Nimelt võtsime me, kaks kanget naist, ette sügisestest tiigitalgutest jäänud pajuvõsa purustamise. Talgutest nimelt jäi veel üks paras hunnik seda risu sauna otsa hunnikusse, võiks ju enne kevadet ära jõuda. Igatahes hunnik vähenes meie pingutuste tulemusena oluliselt.

Ning siis võttis lõpuks ka hoo üles see pikalt venima jäänud palgiveoteema. Nii et meie tänane töösaavutus oli selline. Umbes viiskümmend majapalki ühest kohast teise tuua. Neist saab uue seina nii meie hiigelait kui ka pildil nähtav lahtine kuivatiots.

palgivedu.jpg

 

palgivedu1.jpg

 

palgivedu2.jpg

Pool päeva seda palkidega müramist, ja siis oli mul ju veel päevaports kirjatööd teha. Uus arvamuslugu Lääne Elule ning kolmas ring ühe lasteraamatu toimetust. Aga tehtud sai kõik.

Ma olen ikka päris tragi, ma arvan.