Unustamine ja valearvestused

Mulle jäävad hästi meelde igasugu ebaloogilised asjad, nt tean ma une pealt peast enda, Oti ja tütre telefoninumbreid, isikukoode ja enda pangaarve numbrit. Samas kõige muuga on nii, et kui üles ei kirjuta, on meelest läinud KOHE, ja vahel läheb meelest ära ka üles kirjutada, ja kui olen üles kirjutanud, läheb meelest ära märkmikku vaadata … ja nii edasi.

Õudne, ma ütlen. Üleeile hommikul ärkasin nt üles oma tavalisel ajal (millalgi kaheksa ja üheksa vahel) ja mõtlesin, et kas tõuseks üles või peaks püüdma veel tunnikese magada, sest eelmine öö jõudsin voodisse alles umbes kella kolme ajal …

… ja et peaks ikka edasi magama. Ainult et mingi häiriv tunne tuli peale, et ega mul ometi täna mingit käiku ees ei olnud, mingit kellaajalist kohustust… kas mul ikka päriselt on kodune töölaua-päev, mille algust ja lõppu ma saan ise reguleerida. Näris ja näris, mida edasi, seda murelikumalt, muidugi niiviisi edasi magada ei saanud ja HEA OLIGI, sest kui ma siis ennast üles ajasin ja töötuppa märkmikku läksin vaatama, selgus, et …

… pidin olema 2 tunni pärast Tabivere koolis esinemas 127 lapse ees, esimesest üheksanda klassini. Ning pärast seda kohe Tartus kaks kuud oodatud silmauuringul.

Vot siis!

Ja jälle läks turbo peale. Jõudsin. Esinesin. Lapsed jälle toredad, aga ma ütlen ausalt: kui auditooriumis on nii suur vanuseerinevus, siis mina pole veel leiutanud esinemise niisugust ülesehitust, mis algusest lõpuni nii 7- kui 15-aastasi ühtmoodi tähelepanelikuna ja kaasaelavana hoiaks. Seitsmestele kuni kümnestele suunatud info ajab lolle nalju tegema või igavlema viieteistaastased, ning 15-aastasi haarav jutt ajab jälle algkoolilapsed nihelema, haigutama ning hajevile, või siis hoopis kohatult itsitama (kui räägime nt armastusteemadest noorteraamatuis).

Silmauuring oli katsumus, see hõlmas 3 erinevat protseduuri, millest viimane tõestas taas, et ma lihtsalt olengi ülepea ja väga nõmedalt hüperreaktiivne kõige suhtes, mis mu ihu ja hinge kuidagi puudutab. Antud juhul näiteks tundus oma paarkümmend katset järjest, et mu silma ei olegi võimalik seestpoolt üles võtta seadeldisega, mis lükatakse vastu tuimestatud sarvkesta. sest mu sarvkest ei tuimestunud. Protseduuri läbi viiv arst ei saanud ka aru, mis toimub, miks mu silmamuna ikka veel midagi tunneb, kui kolmekordne kogus tuimestit on pandud ja teistele tehakse sellise koguse juures juba silmaoperatsioone. Aga mina lihtsalt täiesti tahtmatult võpatasin iga kord, kui see toru vastu mu silmamuna jõudis. Võpatasin isegi siis, kui kõigest väest üritasin end liikumatuna paigal hoida, see reaktsioon lihtsalt ei allunud mu tahtele.

Umbes kahekümnenda katse juures me midagi siiski saavutasime ja tehtud see protseduur kuidagimoodi siiski sai, olgu tänatud.

Kodus tagasi, tegin südame kõvaks ja magasin tunnikese. Ning siis läksime Otiga õue, et kaevata mõned pirakad istutusaugud, vähemalt osa kompostihunnikust ringi, ja teha teise aasta kujunduslõikus noorte viljapuude võra osas. Enne pimedat jõudsin oma suureks rõõmuks maha lõigata veel ka eelmisel aastal vilja kandnud vaarikavarred. kaevas muidugi Ott. Minu käel ei ole veel nagu päris seda vormi tagasi.

Ning õhtul jõudsin ka kirjatöö manu. Tegin, kuni jaksasin. Oh jah, nii need mu tööpäevad töö-öödeks muutuvadki.

Eilne päev pidi kujunema sisukaks ja põnevaks ning sisaldama peale kirjatöö puukooli sõitmist ja sealt tellitud okaspuude äratoomist. Nende jaoks Ott siin istutusauke kaevaski. Kambja puukool müüs suure soodukaga päris suuri okaspuuistikuid, mullapalliga. Et mul on siin aia teepoolses osas tuuleprobleem, mille lahendamiseks plaanisingi istutada okaspuugruppe, siis loomulikult olin üsna õnnelik, et saan kohe kenad suured istikud ja ei peagi 20 aastat ootama, vaid ehk juba umbes 10 aastaga leiab see tuuleteema teatavat leevendust.

Aga ma tegin räige valearvestuse. Seda põhjusel, et mul pole ju seni kogemust NII suurte mullapalliistikute osas, ja ma ei osanud ausalt öeldes ette kujutada, et see mullapall võib olla SELLINE.

mullapalliga.png

Ja nii sai terve haagis meie kuut okaspuuistikut täis. Täitsa ime, et Jeti jaksas selle kõik koju vedada.

laadimine.png

Üks vaade puukoolile kah, igatahes tänu jumalale, et ma neid kõige suuremaid seal ihaldama ei hakanud. Puukooli perenaine rääkis aga, et massiliselt ostetakse neilt kolmemeetrisi kuuski hekkide jaoks. Et siis on kohe selline tõsine hekk olemas, mitte ei pea inimene selle kasvamist ootama 10+ aastat.

Mul on raske seda endale ette kujutada.

puukool.png

Kodus läks veel mitu tundi jahmerdamist, et sealt haagisest need puud ilma kopa abita kätte saada, sest koppa meil ju ei ole. Ning siis need puud kuidagi õigete istutusaukude juurde saada. See kõige suurem tuligi autoga sinna aiaossa vedada, sest me ei jaksanud seda haagise pealt mahagi tõmmata. Haagiselt maha tõmbas selle lõpuks viimases meeleheites kuurist välja aetud Käula.

Hea, kui on ikka kaks autot.

Aga kuidas neid nüüd istutama hakatakse, vot seda ma praegu veel ei tea.

 

 

 

 

Advertisements

6 kommentaari

  1. 31. märts 2017 kell 14:17

    Mõtlesin, et kui hea, et ma selle Kambja pakkumiste peale kaasa ei läinud. Mida ma oma tervisega selliste põrakatega pihta hakanud oleks 😀

  2. eve labi said,

    31. märts 2017 kell 19:44

    OI 🙂 aga kui need kord auku ja kavama saavad on tore ju küll

  3. Tulp ja tulp said,

    1. apr. 2017 kell 14:06

    Kui istutada, siis pisike kuusk läheb suurest kuusest kasvuga mööda – suur puu jääb seniks põdema.
    Kui need mullapallid ikka traatvõrgus on, siis saab need konksuga (pootshaagiga) auku tõmmata. Istutamisel traatvõrku eemaldada pole vaja, see roostetab varsti läbi.

  4. Muhedik said,

    1. apr. 2017 kell 14:58

    Pootshaak, prussid, kangid, peenemad ümarpalgid, labidas, köis. Edu!

  5. aidivallik said,

    2. apr. 2017 kell 01:11

    Aitäh nõuannete eest! Kolm vähe väiksemat oleme nüüd juba Otiga kahekesi maha saanud, kolme suurema juurde tuleb meile homme veel üks tugev mees appi ja küll me need ka maha saame.
    Muhedik, otsisin videot, kus sellel prussimeetodil neid puid liigutatakse, aga ei osanud leida. Äkki paned lingi?

  6. Muhedik said,

    2. apr. 2017 kell 10:06

    Otsisin, aga Murphy seadus töötab hästi ja ma ei leia neid enam mitte kuskilt. Põhimõtte on selline, et kergitad kangi või prussiga puud veidi ülespoole ja siis surud 2-3 palki talle alla ja siis veeretad nagu käruga edasi.
    Näita siis peale istutamist pilte ka


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: