Lorelei tuunimine

Lorelei on tüdruk, kes tahtis hirmsasti ilus olla.

Sellest tuleb tegelikult kunagi ka üks lastejutt.

Aga praegu seisud sellised. Lorelei sattus mu juurde hiljuti üsna peetud ja katkutud kujul ja veidike räpasena. Tal oli seljas ainult mingi vana kulunud kleidilirakas, mis ilmselgelt kunagi oli umbes 2X suurema nuku oma olnud ja Loreleile siis kuidagimoodi kurtega ümber tõmmatud. Pildi peal näeb see kleit palju parem välja, kui tegelikult oli. Tegelikult ei ole see kleit ka valge, vaid värvituks pleekinud roosa. Aga see, et nukkudel suhteliselt esimese asjana kaovad jalast kingad ja aluspüksid, on täiesti tavaline.

Lorelei tulles.jpg

Kui oleks tegemist nukkude varjupaigaga, võiks öelda, et läbisime tavapärase protseduuri. Puhtakspesu, ussirohi, vaktsineerimine, steriliseerimine … 😀

Aga tegelikult nõuab ühe nuku eneseväärikus siiski aluspesu kandmist.

susped.jpg

alusseelik.jpg

Ja jalavarje ning uut kleiti. Kleidiõmblemise juurde käib ikka proovimine ka.

 

lorelei kleidiproovjakingad.jpg

Kleit.

kleit.jpg

Ning aksessuaarid igatahes.

valmis.jpg

valmis1.jpg

Nojah, aga ilm on olnud siiski ka selline, et aeda ei meelita. See üksik soe ilus päev, mis siin oli – neljapäeval? –, möödus minu jaoks paraku ka tööasjus Rakvere-sõidul.

Või mis vahet seal on. Tahan, söön kisselli, tahan, kuulan transistorit… tahan, mängin nukkudega.

Advertisements

Munad maha

No päris nii toorelt seda lõikust siiski ei teostata, aga väljend on iseenesest toredalt värvikas. Igatahes eile oli siis see päev käes ja loomaarstiga kokkulepitud aeg kätte jõudnud. Muidugist meite Kõssale, et sellest kraakast vähe leplikum loom saaks nii Kata tervise kui kõutsikese enda pikema eluea huvides, sest ühtegi võimalust kobedaks kakluseks teiste kassidega Kõssa kasutama ei jäta. (Nagu ka pildil tema nina pealt näha on. Ma arvan, et nad on naabri-Antsukesega piirilepingu osas läbirääkimisi pidanud.)

kõssakrae.jpg

Tegelikult ei läinud see üldse nii lihtsalt ja muretult, kui omal ajal kadunud Intsuga, olgu muld talle kerge. Esiteks selgus, et Kõssa ei talu puure. Ta hakkas meil juba kliinikussesõidul transpordipuuris laamendama ja läks täitsa paanikasse, ja loomaarsti juures jätkus sama. Pärast lõikust teadvusele tulles ja nähes, et ta jälle puuris on, kukkus ta uuesti visklema, rapsima ja  kõikide vahenditega ennast sealt välja murdma. Ning ennast tagumisest otsast raevukalt lakkuma ja närima – mistõttu tuli talle veel ka krae panna (lootsime algul küll ilma läbi saada, sest see on loomale ikkagi jube ebamugav). Ja siis oli hirm, et selle hirmsa rapsimise ja pöörlemisega seal puuris tõmbab ta oma õmblused lahti … oh jommaijoo.

Aga see polnud veel kõik. Et kasutada ära looma viibimist kliinikus, lasime ta ka muul moel üle vaadata. Ning siis hakkas selguma. Esiteks, et ta on mitte 3-aastane (nagu mina arvasin), vaid 4-5 aastane kass. Teiseks, veresuhkur on tal kassi kohta liiga kõrge ja tõenäoliselt on sellel loomal diabeet, aga et ka stress võib veresuhkruga mängida, tuleb kahe nädala pärast kordusanalüüs ja siis on selge, kas on või ei ole. Ning veel edasi – loomaarst, kuuldes, et me Kõssa taustast tõesti midagi ei tea peale selle, et ta elab meil aida peal omavoliliselt juba umbes poolteist aastat ja käib kogu aeg kusagil kaklemas, soovitas teha kasside HIV-testi. Eelkõige silmas pidades Katat – sest HIV-positiivset kassi ei või elu lõpuni teiste kassidega kokku lasta, ja koduta ning hulkuvate kasside seas on kassi-HIV-i esinemisprotsent umbes 90.

Jah, ma lasin temalt ka selle analüüsi võtta ja siis ootasime mitu pikka tund kodus telefonikõnet ja vastust sellele küsimusele. Ma ei teinud endale mingeid illusioone ja nägin juba vaimusilmas, kuidas me õhtul kaevame kuuse alla järgmist väikest hauakest. Sest Kata kõrval HIV-positiivset kassi pidada nii, et Kata mingil hetkel ei nakatuks, on võimatu missioon, ja HIV-positiivset diabeetikust kassi ei õnnestu sokutada ka kuhugi uude koju, sest keegi ei taha endale seda jama ju kaela. Kassi diabeet on oma leebemas vormis pidev toiduga arvestamine ja tavalistest oluliselt kallimad erikrõbinad, ning kui see asi kunagi peaks käest ära minema ja insuliini süstimiseni jõutakse, on see majanduslikult juba selline üsna oluline rida pere-eelarves juures.

Kuigi diabeediga üksi me saaksime hakkama. Veresuhkrut saab hoida ka koduste vahenditega üsna normaalsena, kui talle teraviljapõhiseid konserve ja krõbukaid ei anna – ja ma olen sellega juba harjunud. Kadunud proua Punks oli meil eluaeg toortoidul, tegin talle ju kogu aeg neid eraldi lihasegusid, kuhu käis natuke taid, natuke südant, natuke neeru ja maksa ja kõhresid … köögikombainis puruks ja segi ning karpidega sügavkülma, ja nii see Punks mul sõi.

Ning tädi Tötsule keedan seapead. Ostan aga jälle sealt otse lihatööstusest seapead 10 senti kilo, üks poolik seapea kaalub umbes poolteist kilo, keedan selle ära, puhastan liha luu küljest lahti ja sellest jagub tädikesele kolmeks päevaks. 5 senti päevas koeratoidu peale pole üldse paha hind. (Noh, vahel, kui pole jõudnud keeta ja puhastada, saab ikka loom vahelduseks natuke krõbukaid ka … aga ehk umbes kord nädalas või nii.)

Ning küll ka Kõssaga saab nii. Läksingi vahepeal mugavaks nende krõbukate ja konservidega.

Aga kasside HIV oleks olnud meie jaoks juba kontimurdev ülesanne.

Nii et mul ei olnud eile hea päev. Valdavalt kulus see paanikale ja muretsemisele ja lämmatavale kahjutundele. Nii et kui tuli vastus, et HIV-test oli siiski meie kõigi õnneks negatiivne, oli pingelangus selline, et sain tõsise silmipimestava ja kõrvulukustava peavalu. Tõime Kõssa kliinikust koju. Jätsime ära planeeritud teatriskäigu, sest ülejäänud õhtu kulus mul tema rahulikuna hoidmisele, et ta haava omal lahti ei sipleks. Ja lohutamisele mõistagi. Sest Kõssa on ikkagi väga õnnetu ja häiritud, et tal on see jube torbik peas ja et ma teda rehetoast välja õue ei lase.

Tegelikult on ime, et ma eile päeval (kui Kõssa  oli kliinikus) suutsin ikkagi oma kirjatöö ära teha. Lääne Elule tuli ju välja mõelda üks lullamilla ja samuti kuu teine arvamuslugu.

Muide, selle kuu esimest saate lugeda siit.

Ning veel: minult on küsitud, miks ma enam  oma lullamillasid koos Oti piltidega blogisse ei pane. Teate, sellepärast ei pane, et jube palju hakati siit tema pilte varastama. St võeti siit blogist Oti pilte kasutusse ilma minu või tema käest küsimata, kuigi mul siinsamas blogis autoriõiguste all on olemas ju meeldetuletus ja palve minu või tema nõusolekut küsida. Ma ei oskagi kohe öelda, mitu korda me oleme siit võetud Oti pilte avastanud mingitel kutsekaartidel, mingi ettevõte veebikujunduse juures, plakatite kujunduses jne. Viimane juhtum oli alles umbes kuu aja eest, kus üks lastehoid reklaamis end Facebookis Oti joonistatud pildiga, mis muidugi jälle minu blogist pärit.

Ühesõnaga me oleme sellega nagu ettevaatlikuks muutunud natuke.

Politseimuuseum

Ühe oma pikaloomulise ja suure tööprojekti huvides külastasime koos toimetajaga täna järjekordset teemakeskust. Nimelt politseimuuseumi Rakveres. No ja ma olen selle peale küll suhteliselt sillas. Tõsi, nende hoonekompleks vajab hädasti uuenduskuuri, ja tegelikult tööd seal selle nimel käivadki, aga ekspositsioon ja programmid on seal lihtsalt imelised, vahvad, põnevad ja naljakad ka. Ainult üks asi: sinna muuseumi minu meelest ei tasugi minna niisama lihtsalt ise vahtima, vaid päris, päris kindlasti tuleb võtta mõni programm, mis giidi saatel läbitakse ja kelle juhendusel on võimalik läbi viia kõike seda interaktiivset, mis seal tegelikult pakutakse.

Väikeste laste osa on jah peamiselt selline liiklussuunitlusega mängutuba. Mille maskotiks on kass.

pomu logo.jpg

 

pomu.jpg

Aga suurematele on seal eriüksuslaste töö tutvustamiseks labürint, mida läbides tuleb relvaga kahjutuks tulistada sinised tuled, jõuda pommivööga isikuni, kahjutustada see ja vabastada pantvang.

 

labürint.jpg

pommivöö.jpg

Veera kodus on toimunud kuritegu ja tuleb läbi viia kuriteopaiga analüüs. Oma käsutusse saab terve kriminalistikohvritäie erivahendeid.

kuriteopaik.jpg

Härra Wilsoni peal toimuvad näitlikud õppetunnid taskuvaraste tegutsemisest.

wilson.jpg

Kriminalistikalaboris saab võtta esemetelt ja inimestelt sõrmejälgi.

jäljed.jpg

Märuliruumis saavad suuremate laste grupid jaguned pättideks ja eriüksuslasteks ning läbi mängida tänavamäruli (koos pudelite loopimisega vastu eriüksuslaste päris kiivreid ja kilpe mõistagi). Kahju, et pilt mul välja ei tulnud, aga see helendav lärakas on bussipeatuse silt ja tänavalahing toimub bussipeatuse pärast.

märul.jpg

märul1.jpg

Ning ilmselt on ühel lastegrupil väga lõbus vaheldumisi üksteist soolaputkasse lukustada.

soolaputka.jpg

Ja fotorobotit koostada.

fotorobot.jpg

Järgmine pilt spionaažitoas ei tulnud jälle välja, aga igatahes on näha minu peegeldus ülekuulamisruumi aknal, millest  kurijategija näeb ainult oma peegelpilti, aga teisel pool olija näeb nagu läbi normaalse klaasi. Aga me oleme ometi kõik seda ju filmidest näinud!

politseimuuseumis mina.jpg

Aga muidu – aiarindel on mul viimased päevad vaikus valitsenud. Sest pärast Muhedike talguid oli siinkandis lihtsalt ILGE ilm (üks päev varahommikust hilisõhtuni ladistas lausvihma ja teine päev oli tore noor torm puhumas siin üle põldude oma 20 m/s, nii et maja kolises ja õues oleks see kõrvad peast puhunud. Pealegi olid mul pikad ja intensiivsed tööpäevad ühe Heliose kirjastuse põneviku keeletoimetamisel. Selle teise osaga müramine seisab mul veel ees.

 

 

Esinemas, kirjutamas, talgutel …

Muide, ma kohe hakatuseks kekutan ära. Sain fännikirja, millele oli lisatud väikese fänni joonistatud pilt!

tutsiku pilt.jpeg

Pints ja Tutsik ruulivad, jee!

Väga rõõmu teevad niisugused asjad!

Küll aga ei tee rõõmu avastus, et teehöövli juht on olnud kas silmini purjus või põhjalikult pahatahtlik, kui meie külatee peal ühest servast teise kaheksaid sõitis ja meie kaks aastat tagasi istutatud kuusehekki kahest kohast sisse oli pannud. Lükanud seda kuramuse jama veel meetri jagu hekialguse tahagi muruplatsile. Ma tõesti ei mõista. Igatahes üleeile õhtul lappisime Otiga oma kuusehekki (tuli tuua 40 asendustaime), kirusime toimunud teehooldust … mille toimumise ajal meid ilmselt ei olnudki kodus või me magasime vmt, sest köögiaknast toimuvat nähes oleks ma kindlasti välja tormanud ja püüdnud seda hullunud masinat näiteks rinnaga peatada või midagi.

(Muide, meie kuusehekk ei ole teele liiga lähedal. Vaatasin teeseadusest järele, see on isegi varuga kaugemal, kui seadus hooldusriba laiuseks ette näeb.)

Aga olgu. Saame üle. On kevad ja kõik läheb jälle kasvama, eks. Iga päev on elamus. Isegi õhtune minek pesu nöörilt ära korjama on elamus. Ma olen nii õnnelik, et olen selliste õhtuteni elanud.

pesu.jpg

Käisin esinemas Maarja kooli puudega lastele. Seegi oli elamusrohke ja nukrakstegev ja mõtlemapanev… ja rõõmustav, et nende lastega tegelevad inimesed, kes hoolivad ja on südamega nende juures … kõik ühekorraga.

Maarjakoolis.png

Selle pildi peal mängin ma neile nukk Suurjalg-Märta abiga ette, kuidas Roosi oli haikala ja kuidas ta herne ninna pani. Hulganisti lasteluuletusi said nad pealekauba. Tuli esitada ka soovilugu: selgus, et selle kooli laste lemmikluuletus on “Tahan presidendiks!” Sellest muide on laul ka! Võitsime selle heliloojaga 2007 (?) aastal laste koorilaulude võistluse poistekoori laulude osas ära, kui ma nüüd ikka õigesti mäletan. Aga järgmises videos esitab seda siiski solist!

Ma panen Suurjalg-Märtast ka pildi. Ta on tegelikult Poola masstoodang, aga ma veetsin pool ööd teda tuunides, pitse, satse ja täiendavaid aksessuaare juurde õmmeldes. Kuni temast sai Suurjalg-Märta.

märta.jpg

Aga laupäeval olime talgutel Muhedikumaal. Sellega läks väga õnneks, sest ilmateade lubas terveks päevaks igasuguseid ilgusi, aga tegelikult oli peaaegu õhtupoolikuni 4 kraadi sooja ja vahelduv pilvisus ja me saime oma kambaga suure tüki töid seal tehtud.

meeste sektor.jpg

riisun.jpg

tsiiliga.jpg

Vahepeal kõndisin ja pildistasin ilusaid objekte- Mõtteid äratavaid objekte.

See on võib-olla Eesti kõige suurema läbimõõduga mikrobioota. Ei oskagi enam arvata, kus ta keskkoht võiks olla. Aga ta on ka 40 aastat vana. Värviline kontpuu sobib tema juurde imeliselt.

mikrobiootaga nurk.jpg

Harilik kuusk ‘Barri’ meeldib mulle ka üliväga. Ma hangin ta kindlasti endale ka. Aga sellisena, arvata võib, ma enda oma näha ei jõuagi. Sest ta on väga aeglasekasvuline puu.

barry.jpg

sama teiselt poolt:

barry1.jpg

Vaade musumajale ja okaspuudele. Seekuusk siin on ‘Acrocona’, mul on sellesama puu seemik! Ka see jääb üsna madalakasvuliseks ning ta ei tee käbisid mitte okste külge rippuma, vaid okste tippudesse.

acrocona.jpg

Ning kollaseid elupuuvorme hangin ma endale kahtlemata ka. Siin üks selline madaluke mütsakas särab hallis päevas nagu väike päike kohe.

istutusala.jpg

Ja lõpetuseks üks suurepärasemaid koerahoiatussilte, mis ma elus näinud olen. See ei olnud Muhedikumaal, see oli Tartus ühe värava peal.

koerasilt.png

Lasteraamatutest, Kõssast ja punaselehisest kirsipuust

Eile sain oma lugemiku ühe teemaplokiga edukalt ühele poole, pluss täiendavad tekstid veel eelmisesse teemaplokki. Nii et sain järjekordse virna raamatukokku tagasi viia.

raamatud.jpg

Õhtuse aiatööaja täitis tiigikalda koristamine. Sügisestel talgutel mahapandud katete osas, tuleb tunnistada, oli õigus Ülol, kes ütles, et ega sel suuremat mõtet ei ole, nagunii viib tuul need minema. Ja täpselt nii läkski. Kaks korda selle talve jooksul käisime seda ala Otiga uesti katmas ja kinnitamas, aga pärast iga järjekordset suuremat tuult olid need katted jälle seal pussakatena puntras ja otsipidi tiigis … hoolimata järjest karmimatest kasutuselevõetud kinnitamismeetoditest, mis lõpuks hõlmas ka suuri kive, raskeid raudlatte ja vanu aiaposte. Tühjagi.

Nii et siis kulutasin eile õhtul need 3 tundi, lohistasin minema seda rauda ja rullisin kokku neid katteid, kivid aitas Ott ära kärutada … ja selle eksperimendi võib vist edutult lõppenuks lugeda. Omaette peatükk olid aga veel need nõgesed ja pujud, mis sai sinna katete alla kokku rullitud ja kõdunema, n.ö maad parandama jäetud. Täna hakkasin neidki sealt üles korjama ja ära vedama, aga pärast kümnendat kärutäit, kui alles selle tööga esimese kolmandiku peal olin, hakkasin mõtlema, et vist teen küll kilplase tööd. See niidetud nõgeste kiht on seal meil tehtud nii paks, et sealt niipeagi midagi läbi ei tule, ja kui ükskord tulema hakkab, siis toestab see selle mudru ju niipalju ära, et trimmerdada saab – ning juba järgmisel suvel poleks seal seda mudru nagu olnudki. Või?

Igatahes ma jätsingi selle ürituse pärast esimest kolmandikku pooleli. Supelsilla ümbrus on puhas, mis seal kaugemal toimub, ei ole ka otseselt silmariivavas läheduses, nii et …

Aga Ott tegeleb praegu puukuuri lae allavõtmisega. Sest vahelagi oli läbi mädanenud ja mädandas ülevalt juba talasidki. Ning selle mäda vahelae peal olid omakorda terve katusetäis vanu mädasid sindleid ja koorem igivana ja samuti osalt  mädanenud heina. See jama tuli sealt alla saada. Ja tänase seisuga ongi saanud.puukuuris.jpg

puukuuris1.jpg

Aga nüüd on vaja sellest risuhunnikust kütmiskõlbulik osa välja sorteerida (mida Ott täna ka juba tegi, see esimesel pildil nähtav lauahunnik lähebki kütteks), tükkideks saagida ja riita laduda, ja mäda osa lõkkesse kärutada nind seal ära põletada. Sellega saab Ott mängida kindlasti veel nädalajagu.

Pühade ajal, muide, käis meil mitu päeva järjest üks täitsa hull külaline. Suur-kirjurähn nimelt, kes teadagi on väga ilus suur lind, aga ennast pildistada ei lase, ja ta on ka ilmsete kalduvustega vandalismile. Igatahes, palun, järgmiselt pildilt võite näha, mida ta tegi meie väikelindude söögimajaga.

rähni laamendus.jpg

Ühest tegelasest meie elus olen ma aga õigupoolest vaikinud juba pikka aega. Seda sellepärast, et ma pole kindel olnud, mis saab ja kuhu areneme. Täna aga, palun, saage tuttavaks, see loom on Kõssa.

Kõssa.jpg

Kõssa ilmus siia 2015. aasta sügisel. Tundus, et käis magamas puukuuri peal nende vanade mädade heinte sees … ja me püüdsime teda minema ajada. Ignoreerisime. Loomulikult ei hakanud süüa panema, sest et äkki ta muidu ei lähegi ära.

Aga ta ei läinud sellegipoolest kuskile. Hoidis meist eemale, aga alati istus ja vaatas kuskil kaugemal, kui me Otiga õues asjatasime. Ligi ei tulnud, aga istus ja vaatas. Aeg-ajalt nägin teda põllul hiiri püüdmas, või mutihunnikute jures passimas. Mõnigi kord hüppas meile ehmatanult kompostihunnikust vastu, kamararäbal või teepakike hammaste vahel tolknemas.

Nii läks aasta.

2016. aasta suvel aga täheldasime, et ta kuidagi oli juba maru peremeheks muutunud, kuigi meie jätkuvalt ignoreerisime tema olemasolu. Näiteks ta ründas õue peal meie Katat. Suvel. Mille peale tulid aida alt pääsukesed ja lendasid talle kurjalt pähe – otsekui oleksid Katale appi tormanud. Meiegi tormasime, aga me oleme aeglased, inimesed ju. Ning teist korda rünnati Katat sügisel, majaesine oli Kata karvu täis ja Kata istus täielikus šokis keldrimäe jalamil ning ainult urises kõige peale, mis ümberringi toimus. Pärast seda ei julge Kata enam õue minna. On sellest saadik ainult 3 korda läinud, ja siis ka vaid natukeseks. Ma ei saa küll täiesti kindel olla, et selle teise ründe taga oli Kõssa. Me ei näinud ju midagi. Aga see on kõige tõenäolisem variant.

Igatahes millalgi oktoobrikuus nägin ma pealt, kuidas Kõssa mutihunniku juures varitses ja hüppas-kaevas, ilmselt lootuses mutt kätte saada, aga ei saanud ta midagi. Ja siis mul läks süda haledaks ning ma hakkasin talle süüa panema.

Paari nädala pärast tuli juba Kõssa mulle lähedale … ja siis veel paari nädala pärast olid mängus juba sabakallid ja säärte vastu nühkimine ja peapuksamine, ühesõnaga ta tegi kõike, mida hobune peab tegema. Ning see teeb kuidagi kaitsetuks, kui üks loom on su oma inimeseks välja valinud.

Nii et asjadekäigu loogilise tulemusena oli Kõssa millalgi jaanuaris meil juba toas. Hoidsime teda Katast piinliku hoolega lahus, aga märtsis juhtus ikkagi õnnetus, Kõssa vurtsas mul jalgade vahelt tuppa sisse, kui õuest mingite asjadega tulin, käed kinni, ja köögis oli Kata, ja jälle õkva kallale teisele.

Nii et nüüd on Kõssa jälle õuekass. Lohutan end mõttega, et pole ju miinus kakskümmend. ja aida all on kassiauk ning aidas on pappkastihunnikud. Katteloorid. Ja muu selline tavaar, mille vahel ta endale ehk tudipesa on võinud leida. Süüa loomulikult saab ta niipalju, kui tahab. Paisid ja sülle saab siis, kui mina õues olen.

Aga ma tõesti tahaksin teha kuidagi nii, et need kaks kassi kuidagimoodi ühe hoovi peal ja samas majas kaklemata hakkama võiksid saada.

Nii et kõutsike Kõssa on ühtpidi üks armas lugu, aga teistpidi mure ja peavalu. See pilt temast on üsna kehv, ehk teinekord saan parema võtte – aga kui keegi siit lähikonnast tunneb ära enda kadunud kassi, siis nüüd teate, kus ta poolteist aastat passinud on, tulge ja viige päriskoju tagasi

Aga olgu selle Kõssaga, kuidas on. Ma näitan teile hoopis oma Hansaplandist toodud punaselehist kirsipuud (Prunus cistena). Ta on Hollandi päritolu istik ja sellepärast olid tal müügiplatsil juba õiepungad peal … mille pärast ma teda olen ikka ööseks esikusse miinuskraadide eest ära ning hommikupoolikul tagasi terrassile tõstnud. Et neid õisi näha. Vaadake teie ka.

kirsipuu.jpg

Aasta ringi siin meil kasvades õitseb ta siiski meie jaoks normaalsel ajal – maikuus. Aga tema lehed säilitavad oma punase värvi terve hooaja jooksul. Ma tahtsin teda tüvele poogituna, et teda kasvatada just selles kohas, kuhu ta suhteliselt külmakindla umbes kolmemeetrise puukesena sobiks. Aga kui ta ei oleks tüvele poogitud, kasvaks ta umbes 2m põõsaks.

Igatahes mu hing laulab, kui ma teda vaatan. Juba praegu. Kui ilmad vähe soojemaks lähevad, istutan ta maha ka.

Pühadekohtumised

Lootusrikkaid ülestõusmispühi! Sest kevad tuleb siiski, talve vihasest vasturünnakust hoolimata. Ja pühad on ikka, miinuskraadidest hoolimata.

06-Bettis-Beehive-Vintage-Easter-Cards.jpg

Meil läks teine päev ühtlaselt miinuskraadidega. Maa on pinnalt jälle kõvaks ja külmaks kangestunud. Niipalju siis mu pühadeaegsetest aiandamisplaanidest. Noh, aga tegelikult leiab tubastki aiandamist. Kapsakülvid ootavad pikeerimist.

Suurel reedel asusin jälle lugemiku kallal edasi töötama. Tassisin raamatukogust koju järjekordset kaks kilekotitäit lastekirjandust, et teemasse sobivaid tekste otsida. Igavene tänu lastekirjandustundjale Kristale, kes on mu ammendamatu abibaas ja soovituste jagaja nende kilekotitäite komplekteerimise juures. Reedel sain ka käsiloleva teemaploki enda poolt kirjutatavad osad valmis, jäi veel vaid ühe lastekirjaniku käsitlemine ning teiste autorite tekstide otsimine ja sisselöömine.

Laupäeval tegelesin niisiis oma raamatusaagi lugemisega ja külaliste vastuvõuks valmistumisega …

… ah jaa, ning seejuures täitis veel terve hommiku prügiveoaktsioon. Nimelt vallaleht andis teada valla korraldatud suur- ja ohtlike jäätmete ning vana elektroonika kogumisringist. Meil oli hirmus mõistlik seda ära kasutada, et vältida mitmesaja euro eest suure konteineri enda õue peale tellimist. Oli plaan ära viia bussitäis kuivatist leitud bussiistmeid, mõni lõkkes utiliseerimatu mööblitükk, mitu komplekti lõhkist plastmassist aiamööblit, metsik hunnik tühje nõukaaegseid õlikanistreid, virn vanu nõukaaegseid õllekaste, hilistalvel saba andnud pesumasin, kolm-neli rottide poolt auklikuks söödud poroloonmadratsit … ja siis see vannitäis bituumenit, mida keegi siiani endale tahtnud ei ole.

Aga mis haagiselaenutuses selgus – kõik haagised olid juba välja laenutatud. Meid päästis oma küla Aavikute pere, kes laenas meie sodiveo jaoks oma Fordi-bussi. Kõik see jama saigi viidud kenasti koolimaja juurde ja seal vastavate isikute hoolde usaldatud. Muide, bituumenit siiski meilt vastu võtta ei tahetud, küll aga oli prügiandmisjärjekorras veel üks meie küla mees, kes otsustas selle endale võtta – tal plaan omale kobedam sissesõidutee teha ja kogemus selle materjaiga toimetamisest varasemalt olemas! No mis veel saaks parem olla?

Kogu see aktsioon võttis umbes neli hommikutundi. Siis kodus pirukaküpsetamine ja koristamine, kiire poeskäik … ja siis õhtupoolikused külalised, kes jäid ka õhtuks ja ööks ja kellega koostöös said värvitud ka kahe pere pühademunad ja saunas end pühade saabumiseks puhtaks viheldud.

Hommikul enne teiste ärkamist leidsin aja veel paar tundi vajalikke lasteraamatuid lugeda. Ja kui me ennelõunal laiali läksime, sõitsime ise Otiga külla. Kohtuma sellesama lastekirjanikuga, kellest ma oma lugemikus natukene ka lähemalt juttu tahan teha.

Juhani Püttsepp, pilt 60+.jpg

Juhani Püttsepp.jpg

Ma olin seda kohtumist väga oodanud, sest Juhani Püttsepa “Kunstnik Johannese” raamat koos sealt siginenud püsikildudega on meie peret saatnud umbes viimased 20 aastat. Ja ka tema hilisemate lasteraamatutega olen tundnud niisugust iseäralikku lähedust. Soovitan kogu hingest lugeda tema “Gibraltari laevakoerte ühingut”, “Meest, kes puutus põtra”, “Vanaema, kes muutus kutsikaks”, “Musti linde”, “Lauajupi madonnat”, “Väikese hundi lugusid” ja tema teisigi asju. Tema loodus-, looma- ja maailmatunnetus on erakordselt ergas, avar, armastav ja mõtestatud.

Me veetsime väga, väga toreda pühadekeskpäeva. Ja ma tahaks loota, et see suhtlus jätkub. Me elame õigupoolest nüüd ju väga lähestikku.

Aga edasi …. ma jälle lugesin lastekirjandust. Valisin välja tekstikatkendid. Homme hakkan neid käsikirja sisse toksima ja küsimusi-ülesandeid kostama. Ah, ja muidugi kirjutan Juhani kohta selle teksti. See on homme esimene asi, see on see põhiline.

Elu on kiirem, kui kirjutada jõuan

Ma pole jälle tükk aega endast elumärki andnud, sest lihtsalt kõik kulgeb palju kiiremini, kui ma jõuaks seda üles märkida. ja siis on veel see häda, et ma alati unustan pildistada, päast mõtlen, et kas üldse ilma piltideta on mõtet blogipostitust teha … ühesõnaga, sellega on üks ikaldus jah.

Igatahes pärast meie suurte okaspuude rallit on olnud mu valdav aianduslik projekt “Ogoroodina sügiskoristus” (mis sügisel oktoobri lõpus tulnud lume tõttu tegemata jäi, vedas, et viimased kapsad ja porgandid peenrast kätte sain), ja sellega lõpetasin nüüd just eile õhtul. Seda ogoroodinat on ikka paganama palju, aga vähemaks nagu ka ei tahaks võtta, sest me sööme ometigi selle kõik ju ära, mis sealt tuleb. Ma usun, et neid sügavkülmutatud aedube, brokolit ja lillkapsast jätkub just parajasti uue saagi ajani. Ja isegi üks värske kapsas on veel alles, just paras millalgi mai algul patta panna.

Muudest minu aprillikuu asjadest aga on vist lihtsam anda ülevaade nimekirja vormis.

  • Ühe lasteaia lõpetajate rühma lapsevanemate tellimusel kirjutatud lasteluuletus just selle lasteaia selle rühma lõpetamisest – tehtud!
  • Üks leping läbi töötatud ja alla kirjutatud – tehtud!
  • Paari veebivideo jaoks tellitud tekstitõlked – tehtud!
  • Selle kuu esimese poole kaks lullamillat ja üks arvamuslugu – tehtud!
  • Palgimehega aidaseina lappimise osas asju aetud, ette näidatud ja kokku lepitud – tehtud!
  • Kirjanike Liidu üldkogul Tallinnas käidud-tehtud-nähtud!
  • Kohtumine ja arupidamine minu ja Kilmi tulevase filmi produtsendiga – tehtud!
  • Tartu linna keskraamatukogus ühel kirjandusüritusel esinemine lugemissoovituste teemal – tehtud!
  • Illustraator Maritaga kohtumine “Kuidas elad, Anni” kordustrüki lepingutingimuste ja kujunduse arutamiseks – tehtud!
  • Ahhaa-keskuse teistkordne külastamine märkmete tegemiseks, et saaksin oma lugemiku käsiloleva peatüki ikka lõpuni kirjutada (sest seal peab Ahhaa-keskusest teatava ülevaate andma) – tehtud! Muide, koos Otiga. Kes, erinevalt minust, ei läinud sinna tööd tegema ja seetõttu nautis kõike pakutavat hoopis vabamas vormis.Ott Ahhaas.jpg
  • Ning tänane Tallinnas-käik taas minu ja Kilmi filmi asjus – käisime koos produtsendiga EFIs laua taga vestlusvoorus nii-öelda oma projekti kaitsmas. Nüüd jääb üle oodata, kas saame arendustoetuse peale või … saame arendustoetuse peale. Sest meie idee on geniaalne ja teisiti ei oleks üldse mõeldavgi.

Sõitsime Otiga koos, sest alguses oli temal ka nagu Tallinna mingit asja, aga pärast jälle just nagu ei olnud ka, nii et mul oli õnnelik võimalus lasta tal end Hansaplanti sõidutada. Seal sai Ott parklas kenasti autos lõunauinakut teha ja minul olid müügiplatsi peal vabad käed.

Nii et mul on nüüd jälle mitu toredat (okas)puud ja põõsast! Ja tüvele poogitud punaselehine kirsipuu ka. Ma tahtsin kõiki neid (aga eriti seda viimast)  planeeritult ja meelega ja tean täpselt, kuhu ma need istutan. Haa!

Ah jaa, ja läinud pühapäeval tegin jälle Muhedikumaale asja, et koos papa Muhedikuga võtta need pajuvormide pistoksad, millest me pool talve rääkinud oleme. Nõnda ma tegelen nüüd Salix x erythroflexuosa, Salix ‘Bullata’, Salix x sepulcralise ja Salix x matsudana kahe “Uraali” vormi juurutamisega. Põnev!

Okaspuine lugu

Selleks, et maha saada kolme hiidmullapalliga okaspuuistikut, läks vaja ühte suurt ja tugevat meest, ühte vähem suurt ja vähem tugevat meest, ühte raskekaalulist naisterahvast, kolme erineva pikkusega jämedat koormarihma, aiatraktorit koos käruga, neliveolist konksuga autot, kahte kangi, kahte labidat … ja äkki midagi veel, aga praegu ei tule rohkem meelde.

Prussidel veeretamine jäi ära, sest me keegi ei kujutanud endale ette umbeski, kuidas seda tehakse. Samamoodi õnnestus ainult üks puu istutusauku lasta hellalt ja õrnasti rihmadega kahelt poolt nagu kalli kadunukese kirst. Luua Pärli tõmbas rämedat jõudu kasutades istutusauku Jeti, sest me kolmekesi ei jõudnud ise teda õigupoolest veeretadagi, upitamisest või lükkamisest rääkimata. Mullapalli kõrgus oli ligemale meeter, ülemine diameeter 1.10. Nii et see oli oma 300 kg või rohkemgi.

Harilik kuusk, puukooli andmetel  ‘Luua Pärl’, aga tegelikkuses pärli kohta väga põrakas. Ma olen aru saanud, et see pärl ikka väga üle meetri oma kasvuga ei lähe? Äkki siiski on vana ‘Luua’ ise ja otsustanud ikka paar meetrit kõrgust vallutada? Aga samas on sel puul vanust ka juba 14 aastat, nii et mine tea.

Tema kõrval on harilik elupuu ‘Globosa’, mis kasvab kaugemas tulevikus pooleteistmeetrise diameetriga enam-vähem ühtlaseks keraks.

Nende vahele lõin otsapidi maasse labida, et illustreerida kõrgust.

luua pärl ja globosa.jpg

Järgmise pildi peal on harilik elupuu ‘Umbraculifera’ ja jugapuu ‘Summergold’. Et see jugapuu on siiski siinsamas lähedal savi sees ja tuule ning päikese käes põllul üles kasvanud, julgen teda katsetada. (Muidu pelgasin jugapuude päikesepõletusohtu ja külmatundlikkust: see koht saab mul nii päikest kui tuult. Ja talvisesse aknavaategruppi pole minu meelest väga mõttekas selliseid istutada, kes juba veebruari lõpust alates tiheda võrgu sisse kinni tuleb mässida. Aga puukoolist öeldi, et nemad pole oma jugapuid küll varjutanud, nii et äkki ta on oma eluaastate jooksul õppinud ilma hakkama saama.) Mõlemad vormid peaksid jääma madalaks, kuni 60 – 70 cm kõrguseks laiaks mütsakaks. Üks läheb rohkem lapikümaraks mättaks, teine  toredaks kollaseks laiaks tuustiks.

umbraculifera ja summergold.jpg

Ning sinna tuulekoridori ette, mis mul maja otsast tervesse aidaesisesse tõmmet teeb, sai praegu kaks toredat elupuud. Üks nöörvõrseline ‘Filifera’, mis kasvab kaugemas tulevikus kuni neljameetriseks ülemõõduliseks põrandapesumopiks; teine aga viisaka ja range vormiga ‘Hovey’ – terava otsa peale püsti aetud ideaalne muna. Praegu nad on karmist istutamisprotsessist väsinud ja pealegi oli meil täna metsik tuul jälle. Nii et selle pildi järgi nende vormi üle otsustada ei saa.

hovey ja filifera.jpg

Ja lõpetuseks veel üks Oti tehtud pilt igasugustest tänastest mütakatest.

mütakad.png