Okaspuine lugu

2. apr. 2017 kell 20:50 (Aed, Uncategorized)

Selleks, et maha saada kolme hiidmullapalliga okaspuuistikut, läks vaja ühte suurt ja tugevat meest, ühte vähem suurt ja vähem tugevat meest, ühte raskekaalulist naisterahvast, kolme erineva pikkusega jämedat koormarihma, aiatraktorit koos käruga, neliveolist konksuga autot, kahte kangi, kahte labidat … ja äkki midagi veel, aga praegu ei tule rohkem meelde.

Prussidel veeretamine jäi ära, sest me keegi ei kujutanud endale ette umbeski, kuidas seda tehakse. Samamoodi õnnestus ainult üks puu istutusauku lasta hellalt ja õrnasti rihmadega kahelt poolt nagu kalli kadunukese kirst. Luua Pärli tõmbas rämedat jõudu kasutades istutusauku Jeti, sest me kolmekesi ei jõudnud ise teda õigupoolest veeretadagi, upitamisest või lükkamisest rääkimata. Mullapalli kõrgus oli ligemale meeter, ülemine diameeter 1.10. Nii et see oli oma 300 kg või rohkemgi.

Harilik kuusk, puukooli andmetel  ‘Luua Pärl’, aga tegelikkuses pärli kohta väga põrakas. Ma olen aru saanud, et see pärl ikka väga üle meetri oma kasvuga ei lähe? Äkki siiski on vana ‘Luua’ ise ja otsustanud ikka paar meetrit kõrgust vallutada? Aga samas on sel puul vanust ka juba 14 aastat, nii et mine tea.

Tema kõrval on harilik elupuu ‘Globosa’, mis kasvab kaugemas tulevikus pooleteistmeetrise diameetriga enam-vähem ühtlaseks keraks.

Nende vahele lõin otsapidi maasse labida, et illustreerida kõrgust.

Järgmise pildi peal on harilik elupuu ‘Umbraculifera’ ja jugapuu ‘Summergold’. Et see jugapuu on siiski siinsamas lähedal savi sees ja tuule ning päikese käes põllul üles kasvanud, julgen teda katsetada. (Muidu pelgasin jugapuude päikesepõletusohtu ja külmatundlikkust: see koht saab mul nii päikest kui tuult. Ja talvisesse aknavaategruppi pole minu meelest väga mõttekas selliseid istutada, kes juba veebruari lõpust alates tiheda võrgu sisse kinni tuleb mässida. Aga puukoolist öeldi, et nemad pole oma jugapuid küll varjutanud, nii et äkki ta on oma eluaastate jooksul õppinud ilma hakkama saama.) Mõlemad vormid peaksid jääma madalaks, kuni 60 – 70 cm kõrguseks laiaks mütsakaks. Üks läheb rohkem lapikümaraks mättaks, teine  toredaks kollaseks laiaks tuustiks.

Ning sinna tuulekoridori ette, mis mul maja otsast tervesse aidaesisesse tõmmet teeb, sai praegu kaks toredat elupuud. Üks nöörvõrseline ‘Filifera’, mis kasvab kaugemas tulevikus kuni neljameetriseks ülemõõduliseks põrandapesumopiks; teine aga viisaka ja range vormiga ‘Hovey’ – terava otsa peale püsti aetud ideaalne muna. Praegu nad on karmist istutamisprotsessist väsinud ja pealegi oli meil täna metsik tuul jälle. Nii et selle pildi järgi nende vormi üle otsustada ei saa.

Ja lõpetuseks veel üks Oti tehtud pilt igasugustest tänastest mütakatest.