Täna oli võimas päev. Keskhommikul alanud auhinnatseremoonial Luunjas anti mulle ja Otile üle 2016. aasta preemia lasteluulekogu “Imelised inimesed” eest. Otil oli see kolmas kord seda saada, minul teine (esimesel korral võitis Ott selle koos Heiki Vilepiga “Tere!” eest 2002. aastal, koos võitsime 2010. aastal “Mina, kana, lehma ja krati” eest), ja nagu eelmisegi korral, oli tseremoonia väga läbimõeldud, hästi korraldatud ja väga ilus.
Mul on seekordse auhinna kohapealt isegi natuke kummaline tunne, sest tegelikult ilmus ju peale minu “Inimeste” eelmisel aastal veel mitu hästi tugevat lasteluulekogu, Wimbergi ja Trulli omad. Et just minu oma seekordse võidu tõi, see on kohe kuidagi selline ootamatu. Aga väga, väga tore!
Tartu Postimees jõudis juba täna veebi sellest asjast loo ka teha. Aga pilt on neil vana võetud, aastast 2011. Ma ei tea, miks, sest fotograaf oli täna ju täiesti kohal seal.
Ja homme tuleb Lääne Elus ka lugu sellest, eks ma panen lingi siis.
Ning lillekimbud, mis me saime, olid klass omaette. Isegi Kata pühendas neile vääriliselt tähelepanu. Eriti Oti omale.
Aga minu oma oli tegelikult ilusam:
Igatahes meil on nüüd toas PALJU lilli.
Paraku pärast seda ilusat üritust ei saanud me Otiga pikalt ilulema jääda, sest juba ootasid asjaajamised ja tööpäev. Nii tõime Tartust Seemnemaailmast ära minu tellitud posu järjekordseid seemneid (suvelilli ja köögivilju), turult Kõssale räime ja tädi Tötsule seapead, Pakendikeskusest jõupaberit ja paberkotte (sest kui meile jälle suitsukala tuuakse või me talusinki ostame, siis selle säilitamiseks on jõupaber parim variant ning seetõttu meie majapidamises seda ka kulub), Akukeskusest murutraktorile uue aku (sest jumala eest ei viitsi seda trakatsit iga päev auto pealt “krokodillidega” käivitada jälle), otsisime Oomipoest mu õmblusmasinale uut pirni (sest üks õhtu ajasin ma oma uue Janome nii õnnetult uppi, et pirn läks katki), aga ei saanud, ja käsitööpoest paar olulist õmblustarvikut, mida mul kodus puudu kippus olema. Tegelikult oli plaanis Bauhof ka, aga jõud lõppes ja Lääne Elu homsed asjad ootasid kodus tegemist.
Ning nüüd õhtul pesin ma ära mõned vanad majaaknad, mis nüüd kuuri akendeks pidid minema, ja paigaldasime neid (sest ilmateade lubab jälle peagi saabuvaid sadusid ja minu meelest ei ole hea, kui need lahtistest aknaaukudest kuuri sisse peksavad).
See võttis ka paar head tundi, ning siis lõhkus Ott mulle siin puid ette, et ma tema äraolekul mitte külmetama ei peaks (sest paar lähemat päeva siin pean ma ilma temata läbi ajama, ta läheb Tallinna kanti mitmepäevasele koolitusele, kust pole eriti mõttekas iga päev edasi-tagasi kodu vahet tõmmata).
Selline õnnelik päev oli täna. Antagu selliseid elus veelgi!
Aidi Vallik avalikult 
muhedik said,
6. mai 2017 kell 08:03
Palju, palju õnne suure tunnustuse eest!
Kui kõik on hästi läbi mõeldud, mahub ühte päeva tõesti väga palju. Lisaks lilledele ja kiidusõnadele oled väärt ka suurt kingitust- perenaise
värkstuba. Akendega on sel vägagi hubane mulje.
eve labi said,
8. mai 2017 kell 04:13
Just, olgu teil selliseid päevi veel ja veel, olgu kohe palju 🙂