Laupäev ja pühapäev möödusid ratastel ning seltskondlikult. Käisime Läänemaal ema juubelil ning pühapäeval surnuaias koristamas ning mu “teise ema” juures väikestviisi minu enda sünnipäeva järeltähistamas. Ning millised ilmad! Lõpuks ometi tundub see kevad ka kätte jõudnud olevat. Laupäeva hommikul, kui enne sõitu kasvuhoones taimi ja värki sättimas käisin, kuulsin esimest korda sel kevadel kägu, ning pääsukesed olid kohale jõudnud.
Tomateid ei julge praegu maha istutada siiski, mine tea. Pikeerisin nad läinud nädalal enne sõitu teist korda ümber ja julgesin jätta kasvuhoonesse kahekordse katteloori alla. Kui jälle mingi jube öökülm peaks peale tulema, saab nad kastiga vähemalt tuppa ära tuua.
Sest pooled mu kapsataimedest langesid läinudneljapäevase öökülma ohvriks, kusjuures kah kahekordse katteloori all ning kasvuhoones. Sel ööl, kui Tõraveres (mis ei ole ju üldse kaugel meist) mõõdeti -8 kraadi enne koitu.
Kahju muidugi, aga mitte katastroof. Pooled taimed kõigist sortidest jäid siiski ju alles. Saame hakkama.
Aga ma tahan teile näidata mu ema aias kasvavat ronivat hortensiat. See põrutab otse mööda männitüve aina üles- ja ülespoole, silma järgi tundub tema kõrgus olevat juba 7–8 meetrit. Võimas!
Ilm oli selline, et isegi mu peaaegu 100-aastane vanaema enam ei külmetanud ja tuli üle väga pika aja õue istuma.
Ning sel ajal, kui maja ees selline lebo toimus …
… tegime vennanaisega emale ära mõne väiksemat sorti aiatöö, näiteks mina riisusin maja taga ja muud sellist nipet-näpet.
Tädi Tötsu ja mu venna Potsu said seekord kiiduväärselt hästi läbi (sest üleval ei olnud ei jooksuka ega ebatiinuse ega nähtavasti ka mitte ühtegi muud huvitavat ja intrigeerivat lõhna).
Edasi kaevasime üles natuke lilli ja pakkisime kokku, et ma saaksin need kaasa võtta … nii et täna ma siin õhtu otsa istutasingi.
Aga päevane kirjatöö ei sujunud (tegelen filmi stsena 2. draftiga, millega nüüd on ikka päris kiire juba, just peaksin täie auruga põrutama …) ja polnud täna üldse erilist hoogu, ainult metsik väsimus. Jõudsime eile õhtul koju alles millalgi kümne paiku, ja see reisiväsimus istub mul sees siiani. Aga ehk on homme parem.
Aidi Vallik avalikult 
Muhedik said,
16. mai 2017 kell 13:24
See on tore kui peo saab väikese tööga ühitada.
Meie kõige külmem öö oli -4C, kapsad elasid selle 4-kordse katteloori all kenasti üle. Sinu omadest on kahju.
eve labi said,
18. mai 2017 kell 05:54
Meilgi jäi -3,9 laeks aga minu kapsoidid said hakkma ilma igasuguse loorita, ma isegi ei tulnud selle peale, et neid katta ja said eile istutet kuigi ma juba mitu aastat luban, et ei ainsamatki kapsoidi enam 🙂 roniv hortensia on võimas taim, mina enda oma pean igaaastaselt taltsutama, sest pole kusagile ronima lasta.