Ma lihtsalt ei suuda mõista, kuidas aeg nii kiiresti läheb. “Oh kuusepuu, oh kuusepuu, ja juba jaanipäev,” vist kirjutas Doris Kareva. Millises luuletuses, ei mäleta. Aga nii lihtsalt ongi.
Jaaniõhtu veetsime väikese mõnusa seltskonnaga meie uuekstehtud lõkkeplatsil (ses mõttes, et see on nüüd suur ja sile ja ilusa muru all, mitte ei pidanud kügelema nagu seni ümber lõkke küngaste-mätaste-nõgeste-takjate vahele hädapärast sissetrimmerdatud platsikese peal). Ning see oktoobris külvatud muru oli idanenud ja kenasti kasvama läinud hoolimata tollesama kuu lõpus ootamatult saabunud lumest ning talvest. Nüüd sel kevadel on teda saanud ka paar korda niita – ja elu nagu uus!
Aga jaanid tõid imelisi taevavaatemänge ja valgusefekte õhtust hommikuni.
Meid oli viis rõõmsat täiskasvanut ja kolm toredat täisverelist keskteismelist tütarlast, kes vastu ööd rüütasid end tekkidesse, tegid lillepärjad pähe ja otsustasid küla peale minna. Ainult et kuspool siin majad on? 😀
Nende väljanägemine insipreeris meis paadunud täiskasvanuis hulga koomilisi fantaasiaid lätlaste ja pagulaste ja majade leidmise teemadel, aga olgem viisakad ja ärgem neil pikemalt peatugem.
Kui nüüd ilusate taevapiltide juurde tagasi pöörduda, siis nägime uhkeid loojanguid enne jaaniõhtutki, see roosa näitas meile ennast 19. juunil.
Enne jaaniõhtut käisime taas kord ka Läänemaal end näitamas, emale ja sugulastele eelkõige. Ema juures õitses kuldvihm täiesti hingetukstegevalt. Eelmisel sügisel võtsin selle puu seemet ja sel kevadel külvasin maha. Idanes. Nüüd on mul 15 cm pikk kuldvihmalaps. Kus ma aga teda esimene talv pidama peaksin? Kasvuhoones kinnikaetuna? On ju külmaõrn üsnagi, eriti veel nii titest peast, nagu mul.
Rodosid oli emal kunagi palju – enne seda kui nad koera võtsid. Nüüd on alles vaid need, mis jäid raadiopiirde ringist välja. Näiteks see uhkus ja rõõm.
Ja ema ronivast hortensiast ei saa ma üle ega ümber. On ikka võimas ja nii kõrge! Maja kõrgusega võrreldes ma pakuks, et oma üheksa meetrit tuleb ära. Pildi pealt muidugi niimoodi aru ei saa. Meie külaskäigu ajal oli ta kohe-kohe õide puhkemas, nii et ma arvan, et praegu on seal tõeliselt peen vaatepilt.
Nojah. Enne jaani ühel väga vihmasel päeval sattusin Lendava aeda sireleid kaevama. Sest viimane aeg oli veel värvide järgi aru saada, mis sorti kaevata. Siit ma võserikust tulen – läbimärg, aga õnnelik!
Aga kui nüüd jaanide juurde tagasi pöörduda, siis jaanipäeval endal saabusid meile Ivarit-Liisi, kellega tegime sauna ning tuld sellelgi õhtul. Ja järgmisel päeval mängis Ivar Muhedikumaal drooniga. Seda ilu üles võtma läks ta minu palvel ja omanike rõõmuks, aga kohapeal nähtu ilmselt avaldas talle sedavõrd suurt muljet, et nagu ma täna avastasin, jagas ta ülesvõetut asjaomaste nõusolekul lausa meediaavalikkusega.
Peale nende toredate sündmuste olen juunikuu jooksul edenenud eesaia okaspuugruppide istutamise osas, nüüd juba tasapisi liigun nende vahede katmise ja multšimisega edasi. Kui selle ürituse selleaastase etapiga finišisse jõuan, küll ma siis pilte ka näitan. Keldrimäkke olen üht-teist juurde istutanud, ning järjest küpsemaks saab nägemus, kuidas ma selle alaga edasi toimetama peaksin. Jorjenid said maha … õigemini see osa neist, mis selle talve hallituserallist keldris enam-vähem tervena pääses. See tähendab, eelmise aasta umbes 70 jorjenist oli mul kevadeks alles umbes 20. See imelik talv oma pidevate külmumiste ja sulatamistega tähendas, et kelder oli terve aja niiskem kui muidu, ja sinna mu jorjenid läksidki. Kui ma edaspidi neid veel hankida ja talvitada võtan, siis tuleks üritada neid keldri asemel pidada hoopis jahedas esikus ning vaadata, kas saab parem.
Üldiselt, talv ei olnud aiale soodne, ja samuti pole soodne olnud see pikale veninud vinduv ja külm ning kuiv kevad ning varasuvi. Jah, vihma on vahepeal tulnud, aga siinkandis mitte piisavalt. Meil on kuiv. Ja vilu. Ja väga, väga tuuline.
Eks näis, mida südasuvi tooma või looma hakkab.
Aidi Vallik avalikult 