Paraadpeenar on võtnud kuju

3. juuni 2017 kell 09:19 (Aed, Uncategorized)

Juba üle nädala on jälle niimoodi läinud, et asjad käivad üle pea ning sellise tempoga, et pole aega neist teada andagi. Ja kui niisugune kuhjumine toimub, siis tekibki segadus, et millest kirjutada, ühesugune pundar kõik … aga ma võtan siis nüüd ükshaaval ette ja teen lähipäevil mitu postitust järjepanu. Ehk saab kronoloogia paika.

Umbes nädala eest möllasin oma paraadpeenraga, mis siiani oli selgete servadeta ja lapiti veel katete all. Nüüd oli aeg küps ka viimased katted üles võtta ja nendealune kõdunenud mätas läbi kaevata, samuti aiavoolikuga maha märkida selle peenra servajoon ja see sisse kaevata. Umbes nii nägi see üritus välja.

Ja loomulikult, loomulikult leidsin selle peenra alt veel ühe kunagise hoone aseme, st ühe seina aluseks olnud kivirea. See on kuues selline, mis ma siit krundilt kaevates leidnud olen. Jookseb praeguse maja pikiseinaga umbes samal joonel, aga rohkem tee pool. Pildil on näha vaid nende kivide tipud. Tegelikkuses on nad nii suured, et me kangiga neid maa seest kätte ei saanud. Kapitaalsed mürakad. Eks mul jääb üle lihtsalt see koht meeles pidada: et saan sinna peale istutada ainult väiksema juurekavaga lilli.

Ma vehkisin seal labidaga päris mitu pikka päeva, aga lõpuks neb asi välja juba enam-vähem nii, nagu mõttes oli.

Taimestus on seal veel mõistagi hõre. Aga midagi siiski sel kevadel juba ka õitsemas.

Siberi adoonis näiteks, Muhedikelt eelmisel aastal saadud.

Ema aiast toodud priimulad …

… ja suured püvililled.

Sulev Savisaarelt ostetud Amuuri tulivõhk ‘Olga’.

Ja tulemas on palju põnevaid otsakesi!

Paraadpeenar peaks tulema loojangutaeva värvides. Sinna paistab õhtupäike, mille  valguses tumepunased, oranžid, pruunid ja tumelillad toonid omandavad erilise sära. Neid värve peab sinna tulema. Sekka kollaseid päikesekiiri piiluma. Umbes nagu järgmisel fotol jäädvustatud loojang. Aga ilmselt mitte nii triibuline ja nii punane. (Pilt on sellest blogist.)

Näiteks umbkaudu midagi järgmiste värvilahenduste poole mõlgub meeles internetipiltide näitel.

Kassiuudiseid ka. Üks hommik mõni tund pärast seda, kui olin Kõssa rehetoast õue lasknud, läksin kohvitassiga terrassile ilma vaatama, ja juba tuli Kõssa sauna poolt tohutu jooksuga ja asetas mu jalgade ette kingituse.