Enne, kui ka juulikuu märkamatult otsa saab …

… peaksin ikkagi blogima.

See on tegelikult NII raske! Kui selleks üldse aega ei jää!

Minu päevad on iseenesest ju väga lihtsad. Hommikuti ärkan ja põrutan fokini ning kohvitassiga ogoroodinale. Umbes kaheks või kaheks ja pooleks tunniks.

Sest jätkuvalt valitseb siin umbrohuküllus – tõsi küll, eelmise ja üle-eelmise aastaga võrreldes on tegelikult oluliselt paremaks läinud. Nüüd on vähemalt juba tunne, et suudan selle kõik siiski kontrolli all hoida. Mul on sel aastal ogoroodinal 28 peenart pluss kurgilavad pluss arbuusovka (mille saagi võib ilmselt juba praegu rahuliku südamega maha kanda – sellised kevad- ja suvetemperatuurid ei ole isegi kile all arbuusidele need, mida nad vajaksid).

Üleeile hommikul rohisin oma peedid, esimese külvi põldoad ja sibulad.

OG peedid-oad-sibulad.jpg

Eile hommikul rohisin teise külvi põldoad …

teise külvi oad.jpg

… ja kasvuhoonete otstesse tehtud pisipeenrakesed, millest ühes on kapsad, teise aga istutasin varakevadel koolilaste poolt kingitud suvelillede seemnesegust tärganud taimed. (Uhke kingitus oli, seemned oli vormistatud isetehtud pabermassist valmistatud ja kujundatud kaardikese sisse, nii et tuli külvata koos kaardiga.)

seemnesegulilled.jpg

Sain esimese suvikõrvitsa, sort Terminator, tumeroheline. Läks tuppa minnes pannile. Aga suvikõrvitsad elavad sel anomaalsel suvel imestamapanevalt hästi.

suvikõrvits.jpg

Paari nädala pärast hakkan varast käharkapsast sööma! Sel aastal istutasin oma kapsaste vahed tihedalt peiulilli täis (külvasin neid aprillis neli kastitäit, aga ikka kippus väheks jääma, nii et järgmine aasta tuleb viis kastitäit külvata.), ikka kahjurite tõrjeks- ja tõsi, tõsi! Kapsakärbse kahjustusi need ära ei hoidnud, aga see-eest pole ma sel aastal märganud veel kapsakoide invasiooni ega kapsaliblikaid mu peenarde vastu huvi tundmas!

kapsad.jpg

Noh, ja siis viisin üleeile ja eile lõpule oma noorte marjapõõsaste aluste läbikaevamise, mida ma küll varakevadel korra juba tegin, aga kas vilder-jaldermann sellest küsib. Juba olid jälle orasheina ja naati täis kasvanud.

Ühel hetkel tuleb ülesärganud Ott mind ogoroodinale otsima, siis on aeg tuppa minna, hommikusöök valmistada ja tööle hakata. Kirjatööle. Päris tööle. Mis viimasel ajal on olnud film, film ja film. Sest kõik rohelised tuled põlevad meile, rahastus on peal, ja ei nüüd ole enam aega kõhelda ega kahelda, nüüd tuleb järjest teha, kui antakse. Muide, täna öösel kella nelja ajal lõpetasin selle filmi stsenaariumi neljanda variandi kirjutamise, sellega kandideerime sügisel ühte rahvusvahelisse töötuppa, et eksperthinnanguid ja nõuandeid saada.

Ja siis ma kirjutangi õhtuni, kui on aeg vormistada mingisugune õhtusöök, ning seejärel taas aeda tormata. Minu õhtune programm hõlmab õueala, fokinit, labidat, oksakääre ja muud ilu ning kestab umbes kolm tundi, kuni tõesti enam mitte midagi ei näe, sest nii pime on juba.

Mu istutusalad on veel kaunikesti hõredad ja juhusliku täitumisega. Mingist kujundusest pole praegu veel kah mõtet rääkida. Kui taimi juurde tekib ja neid paljundada annab, siis hakkame kujundamisest rääkima. Igatahes sellesse nulgudeesisesse peenrasse on mul plaanitud roosad-valged-lillad toonid, variegatad ja hõbedased. Siia istutasin eelmisel suvel ka Tsiili toodud pisikese hõbekuuse ‘Glauca Globosa’, aga millal see veel nii suureks kasvab, et teda märgata hakkab olema.

NE 18.7.jpg

Selle peenra kõige tagumises servas onn mõned puhmad siiski juba puhma väljanägemisega. Need on need Haapsalust kaasatoodud ja esimesel kevadel istutatud. vaata et hakka juba jagama ja ümber istutama.

kolimisaastal istutatud.jpg

Aga siiski niru, niru on veel see pilt.

Pillikoja seina ääres on hoopis parem. Ka seal on suurem osa esimesel aastal istutatud taimi, ja kohe on teine lugu.

PK martagon.jpg

Selle martagonliilia sordinime ma ei tea, sest kolimise käigus läks kaduma mu Haapsalu aiapäevik. Ta oli mul seal üsna uus, alles kolimiseelsel sügisel mulda saanud, nii et sordinimel polnud võimalustki meelde jääda.

Sama lugu on mu teise martagoniga. Täpselt sama lugu.

martagon pun.jpg

Ja kuidas nad lõhnavad – jeesusmaria.

Olgu tänatud sõbrad aalujad, kelle käest sain esimesel aastal kirjulehelise siniladva ja sellise rõõmsa, rõõmsa kurekella! Sinilatv on küll ammu ära õitsenud ja nüüd laiutab kurekell oma raskete õievartega tal otsas, aga nad näevad koos ikkagi väga armsad välja.

sinilatv ja kurekell.jpg

Tsiililt saadud siberi iiris ‘Butter and Sugar'(?) on koos Muhedikelt saadud laudlehtedega koos päris tore. Kuigi vahepealsed rahehood on laudlehed täiesti närakaks perforeerinud. Aga ma ei saa sinna ka midagi parata.

PK 18.7..jpg

Sel kevadel ja varasuvel olen püüdnud jõudumööda tegelda siin eelmise perenaise roosidega. Osa olen ümber istutanud, osa metsikuks kibuvitsastunuid tulle saatnud, osale olen juurekaela ümber mulda juurde vedanud ja sõnnikut andnud, ning muidugi metsikuid kibuvitsavõsusid nende kõrvalt lõiganud ja lõiganud. Igatahes olen ma päris rõõmus, et selle eest tasuks sain niisuguse üllatuse:

Sirje roos.jpg

Sirje roos1.jpg

Kaks eelnevat suve ei ole see roos õitsenud. Ma ausalt öeldes olin ta mõttes juba maha kandnud. Aga nüüd tuleb välja, et elab ja õilmitseb ja on veel selline ilus ka! Üks osa minust tahaks ta muidugi selle lipuvarda juurest kuhugi mujale istutada, aga ma ei kujuta ette, kas ta elaks selle üle. Sellest nunnuroosast topsukesest ilma jääda ka ei tahaks!

(Muide, selle roosipuhma jalamil on selgelt näha, miks ma marjapõõsaid kaks korda hooaja jooksul alt kaevama pean. Peaksin seda roosi ka, lihtsalt pole veel järjega jõudnud.)

Noh, ja siis avastasin kevadel paraadpeenra servi kaevates rohust ühe paraja habenelgipuntra. Tiheda ja kivikõva. Lähemal uurimisel ja harutamisel selgus, et selle puntra moodustavad paljud, paljud erinevad taimekesed. Eraldasin osa neist üksteisest ja istutasin nulgude ette peenrasse. Ei teagi, kas vääris vaeva. Nirakad nemad olid ja nirakateks on jäänudki, kuigi püüdlikult näitavad oma õisi ikka kah. ja on erinevat värvi, nii et las külvavad ennast edasi, vast nende lapsed saavad tugevamad.

talinelgid puntrast.jpg

Nõnda sellest hilisõhtusest aiandusest. Ühel hetkel ei näe enam midagi teha ja siis tuleb tuppa tulla … ja kui kirjatöö tähtajad parajasti põlevad ereda leegiga, siis jälle kirjutuslaua taha minna. Kui ma jaksan. Tegelikult enamasti ei jaksa. Aga vahel on vaja.

Igatahes selline see mu rutiin on.

Vahel tuleb rutiinist välja astuda ja unustada ära oma hommikused ja õhtused aiatunnid. Sest on suveaeg, külalised ja sõidud. Läinud nädalavahetusel käisime taas Läänemaal, oli mu isapoolse suguvõsa kokkutulek.

Pildi peal kõnnin ma oma isapoolsete esivanemate põlistalu, Jaani-Tõnise õuel. Nüüdsama, sel laupäeval.

Jaani-Tõnisel 15.7.jpg

Ning ma tahaksin ära õiendada ühe asja, mis siin kevadel on natuke kõneaineks olnud ja küsimusi tekitanud. Nimelt küsimus, kas kolkvitsia on kahtlane ja vormitu nirakas, mida ei tasu oma aeda tahta (ja nagu oligi see eksemplar, mida mulle näidati – ning oma senise kolkvitsiakogemuse põhjal oli mul väga raske aru saada, et see üldse on kolkvitsia), või pole ma oma poolpuitunud pistikuid siiski mitte ilmaasjata teinud.

Oma pistikud võtsin selle põõsa pealt. Minu tädi aias on tema selline. Ma arvasin seni, et kõik kolkvitsiad käivad sellised. Kahjuks oli ta pilditegemise ajaks juba ära õitsenud, aga isegi nende närtsinud kobarate järgi peaks aimu saama, kui külluslik tema õitsemine on.

kolkvitsia.jpg

Nii et ma loodan küll, et mu pistikud võtavad juured alla ja esimese talve kah üle elada (erinevalt mu eelmise aasta katsetusest, kus juured küll sügiseks alla said, aga kevadel ikka ei tärganud sealt potist miskit).

Advertisements