Külast tul’ ja külla läts …

Nii igatahes on mu viimased ajad möödunud. Üks igavene ringisahmimine käib kogu aeg. Igal pool tahaks enne külas ära käia, kui suvi päris otsa saab.

Tööasja mõttes sai lõppeva nädala kolmapäeval käidud Pivarootsis noorte kirjandussõprade suvelaagris kirjanduslikku matka läbi viimas. Koos Jaanus Vaiksooga. Kes järgneval pildil loeb kiviaia otsas luuletusi.

Jaanus loeb.jpg

Aga matk viis meid edasi veel mitmesse toredasse kohta, kus minagi sain lugeda, ja kus lastel toimus kõrgeima kivitorni ehitamise võistlus.

kivirand.jpg

torn.jpg

Palju looduse enda poolt multšitud pinnast ja okaspuid. Oo, mmm.

rand.jpg

Peatus abajas.

kaks plikat.jpg

Aga mis taim on see? Olen seda ennegi näinud, aga ei tunne millegipärast.

mis taim mere ääres.jpg

Laagrist viis õhtul meie tee edasi Läänemaale Tanskasse, kus sõprade suvilas kohtusime mitme armsa inimesega vanadest aegadest ja veetsime meeleoluka õhtu. Öösel ema juurde. Järgmisel päeval tagasisõidul aga turgatas mulle pähe, et seekord sõidame ju ilma tädi Tötsuta, järelikult on täitsa võimalik minna külla ühele peaaegu meie tavapärase trassi lähistel elavale aalujale, kes mind ammu, ammu, ammu on külla kutsunud, aga alati on meil ju see koer.

Seekord ei olnud.

Ülle.jpg

Kas oli kaelus-vaigulill?

Ülle vaigulill.jpg

Ja kareda päikesesilma sort …?

Ülle kare päikesesilm.jpg

See keldrimäetrepp meeldib mulle lihtsalt kohutavalt.

Ülle keldrimäetrepp.jpg

Ning sellel aalujal on olemas peale aia isegi omaenda muinaslinnus. Ehtne. Koos arheoloogide tehtud auguga.

Ülle linnuse kaevand.jpg

Ülle ringlinnus.jpg

Ja vanade võlupuudega.

Ülle puud linnuses.jpg

Igatahes koju jõudsime päris hilisõhtul alles, pimedas.

Ega järgminegi päev niisama tühja läinud. Juba hulga varem oli kokkulepitud Togrami aiasoppide (ja elutoa … ja kasvuhoone …) külastamine ju. Nii et pärast töötöötöö ärategemist õhtul me sinna põrutasimegi, olles eelnevalt Nõo tagant auto peale laadinud Lendava tekitatud väga väärtusliku künnapuusaepuru (et ma järgmine kevad ei peaks jälle murelikult rinda pistma küsimusega, millega ometi ogoroodinat multšida).

Togram.jpg

Togram1.jpg

Togram suur peenar1.jpg

Togram suur peenar.jpg

Togram KH.jpg

Togram KH sees.jpg

Nii et nüüd me näeme kõik, millistes mastaapides käib tomatite kasvatamine müügiks.

Mina ei saa aru, kuidas Togramid sellega veel oma töötöö ja majapidamise ja laste ja vana maja renoveerimise kõrvalt hakkama saavad. Igatahes nad on täitsa kindlasti kõige tublimad ja töökamad noored inimesed üldse, keda ma oma elus näinud olen.

Nii. Aga see pole veel kõik. Järgmiseks päevaks oli samuti külaskäik kokku lepitud. Sellele lisandus hommikul sõnumiga saadetud sünnipäevakutse samaks õhtuks ühte teise kohta. Oi jommaijoo…

Ma pole harjunud nii sotsiaalne tegelikult olemagi.

Aga me käisime külas oma peaaegu-lemmikkoerte ja nende perenaise juures. Peaaegu-lemmikkoerad sellepärast, et meie oma tädi Tötsu on siiski lemmik number üks. Aga tema järel tulevad kohe härra Nelson, Tita, Hanne ja Korts.

koerad.jpg

Chow-chowd tekitavad kuidagi iseäralikku joovastust ja eufooriat, kui neid kaisutada ja nende pehmes karvas pusserdada. Vahel nad ei lähe isegi eest ära selle peale. Saavad aru, et inimestel on ka vajadused.

Ühesõnaga, nüüd on vist ikka päris selge, et ka meie järgmine koer saab olema chow.

Ning nende imekoerte juurest sõitsimegi õhtul peaaegu otse edasi sinna sünnipäevale. Lille juurde. “Moldaaviasse”. “Moldaavia” tähistab meie kõnepruugis toda meie sõprade kodu. Sellepärast, et see on kuidagi … moldaavialik.

Aga ma ei pildistanud toda üritust. See oli kena rahulik perekeskne üritus, kus sai põhimõtteliselt öö hakuks lõualihased valusaks naerda. Nagu ikka Moldaavias. Nii et mul on väga hea meel, et Lill tegi mõne aasta eest õige otsuse ja Tallinnast Elvasse kolis, kus me mõistagi hoopis sagedamini kohtuda saame kui vanasti … see tähendab vahepealse paari aastakümne jooksul.

Aga kõige selle kõrvalt õnnestus mul kuidagi ogoroodinal lõigata oma kolm maasikapeenart puhtaks vanadest haigustunnustega lehtedest. Ma ainult loodan, et uued lehed jõuavad veel kasvada, enne kui päris talveks ära keerab.

Ja täna ma korjasin ära esimese laari aedube ja samuti nuikapsad, oad on blanšeeritud ja ootavad sügavkülma paigutamist, nuikapsastega tegelen edasi homme. Täna naksisin ka meie noore kuuseheki võrsete tippe tihedama harunemise huvides, köitsin kimpu õlelilli ja parkjuuri ning riputasin neid aiatuppa kuivama, et talvel tuppa suvehõngu tuua … ja rohgisin paar peenart. Ja käisime Tartus ja tõime ära mu tellitud nõudepesumasina, sest käsipesust mulle nüüd tõesti siiralt aitab.

Aga me lähme nüüd sauna. Head ööd!

 

Advertisements

Näidendite maailm

Veetsin kolm võimsat päeva Teatriliidu puhkemajas põhjarannikul, kus Kirjanike Liidu ja Teatriliidu koostöös toimus lavastajate ja dramaturgide suvekool, täis loenguid, töötubasid, analüüse, arutelusid, kontaktide loomist/vahetamist ja lõbusat ajaveetmist.

Teatriliidu puhkemaja.jpg

Ma olen ülirahul, et lasin Malinil end sinna kaasa meelitada (sest ma ju alguses üldse ei olnud vaimustuses sellest plaanist ega tahtnud lasta end oma introvertsest maailmast välja tirida). Kõige, mida ma võisin sealt saada, ma ka sain. Ning uut tuhinat, uut inspiratsiooni ning uut õhinat ennast hoopis rohkem proovile panna selles valdkonnas, kus mul senimaani kogemusi napib – lavadramaturgias.

Jõudsin koju eile õhtul kella üheksa ajal puruväsinuna, sõitsime enamiku teed pika äiksesefrondi all, mis tähendas teele lennanud oksi ja asfaldile murdunud puud, mis võttis meie tempo mõistagi oluliselt aeglasemaks, kui see muidu oleks olnud, ja vihm-vihm-vihm.

Ka meil kodus oli olnud ilmselgelt kõva sadu, sest sissesõidutee lainetas lombina. Mida ta muidu vihmaga eriti kunagi meie aja jooksul teinud ei ole.

Pea on ideid täis. Igast suunast, kuhu vaatan, vahib näidend vastu. Mul läheks nende kirjapanekuks ilmselt tervet kirjutajate brigaadi vaja, aga katsuks esialgu tagasihoidlikult ühegagi maha saada. Sellega näiteks, mille ma täna hommikul terrassil hommikuse kohvi ja sigarettide kõrval kahe tunniga algusest lõpuni valmis kavandasin. Kuigi tegelikult peaksin ma hoopis Mauruse lugemikuga edasi tegelema.

Aga ei, praegu ei saa. Ma kõigepealt siiski kirjutan selle näidendi ära.

Teatriliidu puhkemaja ümber on imeline põhjaranniku männimets ja õues väga noor haljastus. Sellised kujud on seal ka. Mulle tundub, et lavastajad ja näitlejad ise on vist kätt proovinud.

kujud.jpg

Ah jaa, kodu poole sõitma hakates põikasime kahe äikesehoo vahepeal Haljalasse sisse, et vaadata nende ilusat vana kirikukompleksi. Kirik pärineb 14. sajandist ja on kaheksatahulise torniga. Kahjuks näib väga kehvas olukorras ja õnnetu.

Haljala kirik.jpg

Haljala kompleks1.jpg

Haljala kompleks.jpg

Täna niisiis tegelen veel enese kokkukorjamise ja näidendiplaanidega, aiale viskasin hommikul vaid lühikese pilgu peale. Homme tuleb seal asi tõsisemalt käsile võtta, sest ära korjamist ootavad sellised põldoad.

oad.jpg

Sort ‘Windsor White’ või ‘Windsor Belyi’ või veel kuidagi kolmandat moodi, olenevalt seemnete tootjamaast. Ma ütlen, need on hiigelsuured.

Veidi hiljem:

Unustasin ennist kirjutada, et mu kojusaabumise päeval tõi Kõssa eriti kummalise jahisaagi: pardi.

Kahjuks jäi see kurioosum pildistamata, sest part elas ja oli nähtavate vigastusteta, mistõttu oli pildistamise asemel esmatähtis see õnnetu lind meie kassi käest kätte saada ja tiigi peale tagasi toimetada.

Perekondlik logistika viis taimeaedadesse

Meil eile oli üks ülimalt rõõmustav sõit. Nimelt pidi Prantsusmaalt pärast 10-kuist äraolekut naasma preili Tütar, astuma Riias lennukist maha ja … Aga et minu ja Oti töögraafik väga ei võimaldanud täispäevast autosõitu Riiga ja tagasi ette võtta, siis leidis preili Tütar väga sobiva võimaluse tulla Riiast bussiga Valmierasse, mis on umbes poole maa peal, ja meie olime sinna juba rõõmuga nõus talle järele sõitma, sest see võimaldas enne seda hommikul veel oma päevatöö ära teha.

Ja minul küpses kohe kena plaan, kuidas ühendada see logistiline liigutus ammuse mõttega minna ja mõni Läti puukool või taimemüügiplats oma silmaga üle kaeda. Kas on ikka tõsi, et Lätis on taimede hinnad kolmandiku kuni poole võrra odavamad kui meil siin.

Oo jaa. Oo jaa.

Nii et kui ma terve pika hommiku kuni umbes poole kaheni oma töölaua taga lugemikku vorpisin, käisid mõtted juba oma rada ja …

Umbes kella poole nelja ajal olimegi Strenči puukoolis, mille pisikesel vastuvõtuplatsil tervitas meid sõbralik hall kassiisand, punane puust putka ja kena okaspuudealune haljastus. Ja müügiplats. Mis täielikus korrelatsioonis Tsiili antud ütlustega ei olnud küll väga rikkaliku, kuid oli seda huvitavama valikuga.

Strenci1

 

Strenci.jpg

Vastavalt nõuannetele tegin punases putkas istunud naisterahvaga juttu ka mõnest toredast taimest, mis on mu kuumade unistuste nimekirjas, aga mida ma müügiplatsilt ei leidnud, ja sain teada, et neid ei ole ka puukooli salajastes soppides või põldudel mitte. Aga sellegipoolest sai pool pagasiruumi Strenčis täis. Ott hakkas muretsema ja tundis huvi, kas preili Tütar on infot andnud oma pagasi suuruse ja hulga kohta.

Kõik me teame ju ometi, et taimi mahub alati ja igasse autosse, olenemata sellest, mis või kes seal juba ees on ja kui rohke pagasiga muidu reisitakse, eks ole?

Ja see on väga hea, sest Valmiera taimeaias ootas mind ees juba tõeline õnnemaa.

Valmiera4.png

Sisenemine paradiisi.

Valmiera.jpg

Valmiera1.jpg

Valmiera2.jpg

Ahaa ja ohoo! Kui palju rõõmsaid üllatusi!

ahhaa-ohhoo.png

maapealses paradiisis.png

Pärast seda kõike sai pagasiruum veel rohkem täis ja ma nihutasin oma istme igaks juhuks ettepoole.

Siis leidsime bussijaama ja saime oma lapse kätte!!! Ning ta pagas mahtus ka peale – loomulikult!

Et taaskohtumist vääriliselt tähistada, kuid rohkem vist sügavast antropoloogilisest huvist, otsustasime tagasiteel külastada viimase aasta vist suurimat turismimagnetit Eesti-Läti vanas piiripunktis.

turismimagnet.png

Ma usun, et me varustasime end Proseccoga umbes kuuks ajaks, kui mingit erakordset sündmust vahele ei tule.

saak.png

Ning ma pean ütlema, et me erinesime oma viie haleda veinipudelikesega ülejäänud massist oluliselt. Sest pood oli pungil eestlasi täis, sabad kassades olid pikad, ja kõik peale meie seisid neis sabades selliste kärusse kuhjatud alkoholikogustega, nagu toimuksid neil järgmisel nädalal korraga nii poja pulmad kui ämma matused.

Meil igatahes nii suuri üritusi ette polnud näha, meil omad väikesed rõõmud.

kodus.png

Nagu pildilt näha, on mul nüüd kuusk ‘Valentins’ja Jaapani mänd ‘Shirobana’, millele olen meelega head ja sooja kohta hoidnud. Ning mägimänd ‘Rositech’, kuused ‘Cupressina’ ja ‘Lorelei’, lehis ‘Kornik’ … ja siis veel väiksemat kraami. Õnneks on mul kokuka taimed juba peaaegu istutatud, nii et saan mõne päeva jooksul alustada selle saanitäie mahaistutamisega!

 

 

Aasta tähtsündmus

See on siis nüüd möödas. Aalujate ehk aiablogijate igasuvine kokkutulek, mis seekord toimus juba 9. korda. Igal kokkutulekul otsustame, kelle juures järgmisel korral kokku tuleme, ikka üle aasta vaheldumisi Põhja- ja Lõuna-Eestis. Nüüd oli Lõuna-Eesti kord, ja minul oli au olla selle uhke ürituse võõrustaja.

Tegelikult, kui me räägime võõrustamisest, siis need meie kokkutulemised on siiski pigem sellised, et kõik tassivad kaasa süüa nõrkemiseni, nii et korraldaja ei pea 50 inimese äratoitmise teemadel väga pead valutama ega hirmsasti rahakotti vaevama. Pidulauad saavad uhked ja olemine ülimõnus. Suurepärane!

Sel aastal loeti minu pool kokku 48 inimest, seda koos laste ja kaasavõetud pereliikmetega. Hoovi ja tee äärde pargitud autosid saime kokku 15. Kaasa tassitud ja kohapeal palavikuliselt omanikku vahetavaid taimepotte, -totsikuid ja -nutsakuid ei jaksanud keegi kokku lugeda. Minu maja varjupoolne seinaäär sai igatahes neid täis, nagu ka kõikide külaliste autode pagasiruumid. Taimevahetus on meie kokkutulekute üks kirglikumaid ja põnevust kütvamaid osasid, mille juures ontlikud aednikud hakkavad käituma nagu aardekütid või kullakoopasse sattunud mereröövlid. Suurepärane!

taimevahetus.png

 

taimevahetus1.png

Ürituse teise järgu moodustab pidulaud, mis meil oli kaetud aita, aga meid tuli kohale nii palju, et sinna ikkagi üle 40 inimese ei mahtunud ja siis sai kiiremas korras organiseeritud ka õue kohad.

pidulaud.pngJa kolmas päevakorrapunkt on ikka aiaekskursioon.

ekskursioon.pngSinna vahele ja/või asemele sobitub palju spontaanset kaootilist liikumist, vestlusgruppe ja tööd sektsioonides. Suurepärane!

sektsioonid.png

Õhtul sõitis enamus rahvast ära laiali, kuid osa jäi siiski veel lõkkeõhtule, tuli minu ning Otiga sauna, ja jäi ööbimagi. Nii et viimane ekipaaž kalleid külalisi veeres meie õuelt minema umbes eile keskpäeva paiku.

Ja nüüd on mul kõvasti istutamist! Olge te kõik tänatud, kes te mu istutusalade täitmise eest hoolt kandsite!