Perekondlik logistika viis taimeaedadesse

9. aug. 2017 kell 00:49 (Aed, Muiduelu, Uncategorized)

Meil eile oli üks ülimalt rõõmustav sõit. Nimelt pidi Prantsusmaalt pärast 10-kuist äraolekut naasma preili Tütar, astuma Riias lennukist maha ja … Aga et minu ja Oti töögraafik väga ei võimaldanud täispäevast autosõitu Riiga ja tagasi ette võtta, siis leidis preili Tütar väga sobiva võimaluse tulla Riiast bussiga Valmierasse, mis on umbes poole maa peal, ja meie olime sinna juba rõõmuga nõus talle järele sõitma, sest see võimaldas enne seda hommikul veel oma päevatöö ära teha.

Ja minul küpses kohe kena plaan, kuidas ühendada see logistiline liigutus ammuse mõttega minna ja mõni Läti puukool või taimemüügiplats oma silmaga üle kaeda. Kas on ikka tõsi, et Lätis on taimede hinnad kolmandiku kuni poole võrra odavamad kui meil siin.

Oo jaa. Oo jaa.

Nii et kui ma terve pika hommiku kuni umbes poole kaheni oma töölaua taga lugemikku vorpisin, käisid mõtted juba oma rada ja …

Umbes kella poole nelja ajal olimegi Strenči puukoolis, mille pisikesel vastuvõtuplatsil tervitas meid sõbralik hall kassiisand, punane puust putka ja kena okaspuudealune haljastus. Ja müügiplats. Mis täielikus korrelatsioonis Tsiili antud ütlustega ei olnud küll väga rikkaliku, kuid oli seda huvitavama valikuga.

 

Vastavalt nõuannetele tegin punases putkas istunud naisterahvaga juttu ka mõnest toredast taimest, mis on mu kuumade unistuste nimekirjas, aga mida ma müügiplatsilt ei leidnud, ja sain teada, et neid ei ole ka puukooli salajastes soppides või põldudel mitte. Aga sellegipoolest sai pool pagasiruumi Strenčis täis. Ott hakkas muretsema ja tundis huvi, kas preili Tütar on infot andnud oma pagasi suuruse ja hulga kohta.

Kõik me teame ju ometi, et taimi mahub alati ja igasse autosse, olenemata sellest, mis või kes seal juba ees on ja kui rohke pagasiga muidu reisitakse, eks ole?

Ja see on väga hea, sest Valmiera taimeaias ootas mind ees juba tõeline õnnemaa.

Sisenemine paradiisi.

Ahaa ja ohoo! Kui palju rõõmsaid üllatusi!

Pärast seda kõike sai pagasiruum veel rohkem täis ja ma nihutasin oma istme igaks juhuks ettepoole.

Siis leidsime bussijaama ja saime oma lapse kätte!!! Ning ta pagas mahtus ka peale – loomulikult!

Et taaskohtumist vääriliselt tähistada, kuid rohkem vist sügavast antropoloogilisest huvist, otsustasime tagasiteel külastada viimase aasta vist suurimat turismimagnetit Eesti-Läti vanas piiripunktis.

Ma usun, et me varustasime end Proseccoga umbes kuuks ajaks, kui mingit erakordset sündmust vahele ei tule.

Ning ma pean ütlema, et me erinesime oma viie haleda veinipudelikesega ülejäänud massist oluliselt. Sest pood oli pungil eestlasi täis, sabad kassades olid pikad, ja kõik peale meie seisid neis sabades selliste kärusse kuhjatud alkoholikogustega, nagu toimuksid neil järgmisel nädalal korraga nii poja pulmad kui ämma matused.

Meil igatahes nii suuri üritusi ette polnud näha, meil omad väikesed rõõmud.

Nagu pildilt näha, on mul nüüd kuusk ‘Valentins’ja Jaapani mänd ‘Shirobana’, millele olen meelega head ja sooja kohta hoidnud. Ning mägimänd ‘Rositech’, kuused ‘Cupressina’ ja ‘Lorelei’, lehis ‘Kornik’ … ja siis veel väiksemat kraami. Õnneks on mul kokuka taimed juba peaaegu istutatud, nii et saan mõne päeva jooksul alustada selle saanitäie mahaistutamisega!