Külast tul’ ja külla läts …

27. aug. 2017 kell 22:27 (Aed, Muiduelu, Töised asjad, Uncategorized)

Nii igatahes on mu viimased ajad möödunud. Üks igavene ringisahmimine käib kogu aeg. Igal pool tahaks enne külas ära käia, kui suvi päris otsa saab.

Tööasja mõttes sai lõppeva nädala kolmapäeval käidud Pivarootsis noorte kirjandussõprade suvelaagris kirjanduslikku matka läbi viimas. Koos Jaanus Vaiksooga. Kes järgneval pildil loeb kiviaia otsas luuletusi.

Aga matk viis meid edasi veel mitmesse toredasse kohta, kus minagi sain lugeda, ja kus lastel toimus kõrgeima kivitorni ehitamise võistlus.

Palju looduse enda poolt multšitud pinnast ja okaspuid. Oo, mmm.

Peatus abajas.

Aga mis taim on see? Olen seda ennegi näinud, aga ei tunne millegipärast.

Laagrist viis õhtul meie tee edasi Läänemaale Tanskasse, kus sõprade suvilas kohtusime mitme armsa inimesega vanadest aegadest ja veetsime meeleoluka õhtu. Öösel ema juurde. Järgmisel päeval tagasisõidul aga turgatas mulle pähe, et seekord sõidame ju ilma tädi Tötsuta, järelikult on täitsa võimalik minna külla ühele peaaegu meie tavapärase trassi lähistel elavale aalujale, kes mind ammu, ammu, ammu on külla kutsunud, aga alati on meil ju see koer.

Seekord ei olnud.

Kas oli kaelus-vaigulill?

Ja kareda päikesesilma sort …?

See keldrimäetrepp meeldib mulle lihtsalt kohutavalt.

Ning sellel aalujal on olemas peale aia isegi omaenda muinaslinnus. Ehtne. Koos arheoloogide tehtud auguga.

Ja vanade võlupuudega.

Igatahes koju jõudsime päris hilisõhtul alles, pimedas.

Ega järgminegi päev niisama tühja läinud. Juba hulga varem oli kokkulepitud Togrami aiasoppide (ja elutoa … ja kasvuhoone …) külastamine ju. Nii et pärast töötöötöö ärategemist õhtul me sinna põrutasimegi, olles eelnevalt Nõo tagant auto peale laadinud Lendava tekitatud väga väärtusliku künnapuusaepuru (et ma järgmine kevad ei peaks jälle murelikult rinda pistma küsimusega, millega ometi ogoroodinat multšida).

Nii et nüüd me näeme kõik, millistes mastaapides käib tomatite kasvatamine müügiks.

Mina ei saa aru, kuidas Togramid sellega veel oma töötöö ja majapidamise ja laste ja vana maja renoveerimise kõrvalt hakkama saavad. Igatahes nad on täitsa kindlasti kõige tublimad ja töökamad noored inimesed üldse, keda ma oma elus näinud olen.

Nii. Aga see pole veel kõik. Järgmiseks päevaks oli samuti külaskäik kokku lepitud. Sellele lisandus hommikul sõnumiga saadetud sünnipäevakutse samaks õhtuks ühte teise kohta. Oi jommaijoo…

Ma pole harjunud nii sotsiaalne tegelikult olemagi.

Aga me käisime külas oma peaaegu-lemmikkoerte ja nende perenaise juures. Peaaegu-lemmikkoerad sellepärast, et meie oma tädi Tötsu on siiski lemmik number üks. Aga tema järel tulevad kohe härra Nelson, Tita, Hanne ja Korts.

Chow-chowd tekitavad kuidagi iseäralikku joovastust ja eufooriat, kui neid kaisutada ja nende pehmes karvas pusserdada. Vahel nad ei lähe isegi eest ära selle peale. Saavad aru, et inimestel on ka vajadused.

Ühesõnaga, nüüd on vist ikka päris selge, et ka meie järgmine koer saab olema chow.

Ning nende imekoerte juurest sõitsimegi õhtul peaaegu otse edasi sinna sünnipäevale. Lille juurde. “Moldaaviasse”. “Moldaavia” tähistab meie kõnepruugis toda meie sõprade kodu. Sellepärast, et see on kuidagi … moldaavialik.

Aga ma ei pildistanud toda üritust. See oli kena rahulik perekeskne üritus, kus sai põhimõtteliselt öö hakuks lõualihased valusaks naerda. Nagu ikka Moldaavias. Nii et mul on väga hea meel, et Lill tegi mõne aasta eest õige otsuse ja Tallinnast Elvasse kolis, kus me mõistagi hoopis sagedamini kohtuda saame kui vanasti … see tähendab vahepealse paari aastakümne jooksul.

Aga kõige selle kõrvalt õnnestus mul kuidagi ogoroodinal lõigata oma kolm maasikapeenart puhtaks vanadest haigustunnustega lehtedest. Ma ainult loodan, et uued lehed jõuavad veel kasvada, enne kui päris talveks ära keerab.

Ja täna ma korjasin ära esimese laari aedube ja samuti nuikapsad, oad on blanšeeritud ja ootavad sügavkülma paigutamist, nuikapsastega tegelen edasi homme. Täna naksisin ka meie noore kuuseheki võrsete tippe tihedama harunemise huvides, köitsin kimpu õlelilli ja parkjuuri ning riputasin neid aiatuppa kuivama, et talvel tuppa suvehõngu tuua … ja rohgisin paar peenart. Ja käisime Tartus ja tõime ära mu tellitud nõudepesumasina, sest käsipesust mulle nüüd tõesti siiralt aitab.

Aga me lähme nüüd sauna. Head ööd!