Selle suve vinduv jahedus tähendab, et esimese tõsise ämbritäie tomateid korraga sain ma korjata alles septembri algul. Kuigi kausikaupa on neid tuppa saanud tuua ikkagi juuli algusest alates, siis tavapärane punaste tomatite uputus, kus läheb meeleheitlikuks sissetegemiseks, on saabunud alles nüüd.
Samas lavakurkidega hakkab juba asi lõpule jõudma. Lavad on mul paraku pisikesed ja madalad ning mingist hetkest alates suvel neid enam sulgeda pole võimalik, sest lömastaksid muidu vohavad kurgitaimed ära. See tähendab, et umbes alates juuli algusest on mu kurgitaimed ilmale valla. (Samas enne seda aega kaitseb lava kaaneklaas taimi siiski niivõrd, et külma ligi ei lase ning annab noortele taimedele kasvuks ja viljakande alguseks vajaliku stabiilse soojuse.) Tavaliselt pole probleemi olnud. Sel aastal aga läks augustis kurkide jaoks ilm juba sedavõrd jahedaks, et nad asutasid end lõpetama. Nii kollased pole mu kurgilehed septembri alguses veel enne olnud. Ja ma usun, et see saak, mille korjasin ja hapendasin eelmine nädal (umbes 3 liitrit) jääb tõenäoliselt sel aastal viimaseks.
Kõigil olevat kurgiga see aasta kehvasti, nii et ma olen isegi õnnelik, et oma 20 liitrit keldrisse sain marineerida, värskeid hapukoorega salatiks lõigata ning kohe söömiseks paar pütitäit suviseid värskeid hapukurke teha. Ja on ka väga hea, et eelmise, hullumeelselt hea kurgiaasta vilju on mu keldris marineeritune kah veel oma 10 purki alles. Nii et talve lööme vastu. Ning minu 12 kurgitaime strateegia pädes selgi aastal. (Olen välja rehkendanud, et meie tillukesele perele on 12 kurki avamaal õige ports. Isegi kehval saagiaastal saab suvel süüa ja sisse teha omajagu, ning saagirikkal aastal jääb varukski või sõpradele jagamiseks.
Paprikatega on samamoodi kui tomatitega. Jaokaupa, grillile ja söögitegemiseks olen neid suvi otsa tuua saanud, aga massiline värvumine käib siiski samuti alles nüüd, sügise hakul.
Paprikate sordivalikuga olen rahul. Hea, et külvasin omajagu ka neid kõige varasemaid, mida paljud põlgavad õhukese viljalihakesta või lihtsalt väiksuse pärast. Ometi on just need varaseimad sordid praegu need, mis on ka massiliselt valmis, üksikud vaid rohetavad veel.
Oda …
… on väikese viljaga ja õhukese kestaga. Ka ilus lilla värv kaob kuumtöötlemisel ära, järele jääb selline ebamäärane beežikas-hallikas. Aga selle sordi mõte minu jaoks on see, et ta on varaseim. Korjasin esimesed Odad juba jaanipäeva paiku juuni lõpus. Isegi enne veel, kui tomateid hakkas saama.
Teine väga varane sort on Cynthia F1, pildil need valkjad kaunad.
Viljad on väiksema- ja õhemapoolsed, kuid juba tükk tüsedamad kui Oda. Ka valmimisaeg on nädala-paari jagu pikem. Cynthiaid söön umbes juuli esimese dekaadi lõpust alates. Nad on magusad ja mahlased. Söögi- ja sissetegemisel säilitavad oma värvi.
Hilisem lugu on juba Hamik. Need on need oranžid väiksemad.
Hamik on magus ja samuti tüsedama viljalihaga paprika. Keskvalmiv. Ta on küll väikest mõõtu, kuid see-eest ei ole tal peaaegu üldse seemneid sees. Nii et kes armastab marineerida paprikaid tervena, siis palun, Hamik on selleks täpselt sobiv ja särab ka purki tehtuna nagu oranž päike. Söögitegemisel meeldib mulle, et temast saab vahvaid rõngaid lõigata, sest ta on kujult selline sale ning seemneid pole seest kätte saada ju tarvis.
Kollane Patricie on suur ja tüse, paksu viljaliha ja mõõduka seemnehulgaga jurakas.
Keskmiselt hilisepoolse valmimisajaga, ma ütleks. Näete ise pildilt, et rohelist triipu veel peal. Maitsev. Magus. Mahlane. Kipub aga liiga valminuna kasvuhoones mädanikku külge võtma, nii et ärakorjamisega hilineda ei tohi.
Kõige haledam lugu on tavaliste punaste paprikatega – need kõige levinumad, kuubikukujulised tüsedad. Ma ei tea, mis sort mul see aastal on, sest õigel ajal ma avastasin, et mu punase paprika seeme on otsas, ja siis otsustasin hiljem taimed lihtsalt osta – ja ostsingi. Suvalised. Müüja ütles, et on need kõige tavalisemad punased, mida kõik kasvatavad. Noh, ma siis kasvatasin ka. Võite neid rohelisi punne näha järgmisel pildil all vasakul. Värvi võtmas ei ole neist praeguse seisuga ühtegi.
Nii et järgmisel aastal ma hoolitsen, et mu seemnekarbis oleks hiljemalt jaanuari lõpuks inventur tehtud ja uued seemned tellitud, sh mõistlik punase paprika sort minu enda valikul.
Aga kogu selle tomatite ja paprikatega mässamise vahepeal toimus ju ka Võhma Juurikas. Neil oli väga ilus ja informatiivne plakat, mis ütleb põhimõtteliselt kõik ära, mis seal toimus.
Mida selle kavalehe peal kirjas ei ole, on aalujate mitteametlik minikokkutulek, mis spontaanselt ja kogemata seal iga aasta aset leiab. Selgi aastal oli meid kohal umbes tosinane kamp, tegime koos piltigi – aga teiste inimeste nägude nettipanemine on kahtlase väärtusega ettevõtmine, üldiselt ei peeta seda viisakaks ega kenaks, ja sellepärast ma neid meie pilte ei näita kah. Ja muid pilte ma justkui ei taibanudki teha, sest tormasin ringi nagu peata kana – kuid seejuures väga eufooriline kana – kõikide nende taimemüüjate platsikeste, potikeste ja tutsude vahel.
Ning kui ma lätlastel nägin müügil oma suhteliselt ammust unistust (mida ma absoluutselt ei lootnud kuskilt laadalt leida) – valget mändi ‘Louie’ (mida Eestis mulle teadaolevalt ainsana pakub Nurga puukool ja minu taime-eelarveid ületava ropu raha eest), siis läksid sõna otseses mõttes mu jalad kõigepealt nõrgaks ja järgmisel hetkel hakkasid kekslema nagu viieaastasel.
See ta on, see imemänd.
Praegu on ta oma suvekarvas – nagu liikluspolitsei helkurvest. Külmade saabudes peaks ta muutuma soojaks kuldkollaseks, aga eks me seda näe. Tema okkad on siidjad, pikad ja pehmed. Ta näeb välja nagu … mänguasi. Mängumänd. Istutasin ta maha sinna, kuhu algusest peale teda igatsesin – lõkkeplatsi eesserva otsekui väravapuuks, nii et tema vastasmängija umbes kuue-seitsme meetri kaugusel on vaher ‘Drummondii’.
Nüüd ma silitan teda iga kord, kui pesunööridele pesu lähen viima või kui sealt sületäiega tulen, iga kord, kui lõkkeasemele põletusprahti kärutan ja tühja käruga tagsi tulen; iga kord, kui sinna sektorisse satun ja üleüldse.
Ma ei tea, miks oma kallisaaret siin kodus ometi ei pildistanud. Luban, et homme teen seda. Aga ta on veel väike. Umbes 30-sentimeetrine. Talle lubatakse erinevate internetiallikate teatel lõppkõrgust 2,5 – 4 m. No küll me näeme.
Aga peale selle imemänni tõin Juurikalt ära siiski veel üht-teist. Elupuu ‘Crimson Beauty’, roosa marjaga lumimarja ‘Amethyst’, lilla ja telliskivipunase õueselava aed-krüsanteemi, ruudulise sügislille, jaapani koptise, madalakasvulise jaapani ülase, kelle nimi algas –Pretty lady …?’, vitshirsi ‘Squaw’, ja aedhortensia ‘Little Lime’.
Ning meil oli koos sõber-aalujaga sinna ja tagasi üks väga tore ühine sõit!
Aidi Vallik avalikult 