Jõulutükki ette valmistamas

Käisime täna lavastaja Jaan Willem Sibulaga Pokumaal, sest nimelt seal etendub jõuluajal minu järgmine lastetükk. Olen hasardis ja meelitatud, et just mind seda kirjutama paluti, sest on ju Pokumaa mulle meeldinud selle loomisest alates ning mu põhjatu austus kadunud Edgar Valteri vastu on nagunii nii ilmselge, et sellest pole mõtet eraldi juttugi teha.

pokukoda1.jpg

pokukoda.jpg

Saal on keeruline, pikk kitsas poolkuu. Tuleb hoolega läbi mõelda, milline tegevustik on seal mõeldav ja milline ei, et vaatajad ikka ka mahuksid ja näeksid.

saal.jpg

lavastajaga1.jpg

Majaperemees ise …

Ets pokudega.jpg

… ja tema tuba.

Etsi tuba.jpg

Ja tema kemps ja köök. Ma olen neisse suurtest pahkadest tehtud valamutesse ja prügikastidesse armunud. Ning köögimööblisse ka. Kuigi minu praegusesse kööki selline ei sobiks.

valamu ja prügikast.jpg

köök.jpg

Tornis on õppetuba.

tornis.jpg

Ja puutüvedest kappides on peidus kõik Etsi loodud tegelased. Näiteks jahikoer Ramses oma peremehega! Ja kassike ja kakuke (see raamat oli meie pere hitt)!

kappe avamas.jpg

kassikejakakuke.jpg

Kui seal viimati käisin, ei olnud veel Pokumaa territooriumil Padasoo talukompleksi. Nüüd on.

tare.jpg

 

poku aidanurgas.jpg

ait.jpg

püstkoda.jpg

suuga kuju.jpg

Sauna juures tiigil on ruhe, meie esi-esi-esivanemate lihtne ja väike veesõiduriist. Ma mõtlen nüüd täitsa tõsiselt, et mis võimalused oleksid endalegi üks ruhe ehitada? Huvitav, kas kuskilt kirjandusest või netist oleksid instruktsioonid leitavad?

tiik ja ruhe parem.jpg

Et me juba Pokumaal olime, siis tagasiteele asudes põikasime läbi ka suhteliselt lähedal asuva Tamme-Lauri tamme juurest. See on kirjade järgi otsustades ligemale 700 aasta vanune ning kaheksameetrise ümbermõõduga puu. Võimas ja püha. Mul on hea meel, et sain võimaluse talle tere öelda.

mina tamme juures.jpg

Aga muude asjade kohapealt – ma pole vist ammu oma kolumnide linke pannud? Panen siis vahelduseks ühe. See ilmus Lääne Elu paberlehes tegelikult juba rohkem kui nädala eest, aga nad ei riputa mu lugusid ju kohe netti üles. Ei oska arvata, miks see rohkem kui nädalane intervall neile oluline on. Võib-olla lihtsalt usu küsimus. Igatahes see kolumn on kirjutatud umbes päevake pärast seda, kui septembri keskpaigas planeet Maa taas kord hukka pidi saama.

Advertisements

Töö lastega

Täna astusin hommikul kell kaheksa rongi peale ja õhtul kolmveerand üheksa koduuksest sisse, vahepeal veetsin Tallinnas intensiivse tööpäeva ikka selle meie koleda lastefilmi asjus.

Nimelt oli meil esimene casting’voor. Me otsustasime meeskonnaga õnneks, et ei tee avalikku casting’ut, sest mitme- ja mitmesaja lapse äravaatamine ning kõigi nende emade küsimustele vastamine, lepitamine ja lohutamine tundus liiga suur töö.  Seepärast lähenesime koolide draamaringide ja laste teatristuudiote kaudu. Ning täna vaatasime ära kaks rühmatäit lapsi, kummagi rühma testimiseks oli aega kaks ja pool tundi. Teatripedagoog pani nad tegema uskumatuid asju, ma imetlesin lihtsalt sajaga, kuidas ta lastega töötab!

Aga nagu ikka – ma kohe ei oima asjadest pilte teha. Hea, et mulle teise rühma ajalgi meelde tuli.

casting.jpgcasting1.jpg

csting.jpg

Meie operaatorile meeldib, mis ta kaamera näeb:

operaator.jpg

Järgmine casting’useltskond tuleb meie ette millalgi novembri keskpaigas, nii et seni on aega mõtteid koguda.

Aga täna pidasime pärast väikese koosoleku, kus vaatasime oma selle päeva tulemused üle ja langetasime otsused, kellega edasi tegeleme, ning pärast seda istusime režissööriga ja arutasime Poolas juhendajate poolt tehtud ettepanekuid oma stsenaariumi edasiarendamise kohta. Ta aitas mul mõneski asjas selgusele jõuda, ja igatahes tunnen ma end selles suhtes nüüd üsna kindlalt, et kuidas ja kuhupoole edasi liikuda.

Aga seal Telliskivi loomelinnaku majas, kus meie üritus aset leidis, oli imeilus taimesein. Väga hästi hoolitsetud pealegi. Suurepärane näide vertikaalhaljastusest. Uurisin natuke selle asja ehitust ka. Taimed on istutatud paksust vildist seinakatte mullaga täidetud taskutesse. Selle paksu vildi all vastu seina on mingi niiskust tõkestav plastmaterjal. Valgust saavad need taimed aga ainult lampidest – ja pole häda midagi! Ma ütleks, et kodudes akende peal kasvavad taimed pole kah enamasti nii heas vormis, kui on need taskutaimed.

taimesein.jpg

 

Tempo jätkub

Kui ma arvasin, et pärast Poolast tagasitulemist saab rahulikumalt võtta, mõnuga sügisesi aiatöid teha ja rahulikult laua taga oma kirjatöid nokitseda, siis oi kuidas ma eksisin.

Tegelikult läheb kõik mürinaga edasi.

Omal süül, muidugi. Vähemalt osalt.

Sest tegelikult jäid mul Poolas veedetud nädala arvelt lõpetamata üks lugemiku teemaplokk, ja siis oli vaja kirjutada selle kuu esimene arvamuslugu Lääne Elule, ja siis režissööri ja produtsendi jaoks arvutisse toksida Poolas  juhendajate poolt tehtud ettepanekud ja ideed meie stsenaariumi edasiarendamiseks. Sellega ma olengi nüüd tegelenud, ja aeda polegi saanud – sest kogu aeg uputab, iga jumala päev möödub lausvihmas. Tõsi, täna hommikul tunniks ajaks näitas päikest ka, aga siis hakkas jälle sadama.

Eile olid meil Otiga Tartus arstiajad, nii et kõigepealt üks, siis teine … Et hommikul kodus selgus, et meie printeri kassetid on tühjad, siis käisime arstiaegade vahepeal Vilepit vaatamas – väikse sooviga üks lugemikupeatükk välja printida, pidin selle õhtul Juhani Püttsepale näha viima, tegin temast seal juttu ja tahtsin, et ta kõigega, mis ma temast seal kirjutasin, nõus oleks, või kui ei ole, siis teeks omalt poolt ettepanekuid. Aga printida ei saanud sealgi umbes sama probleemi tõttu, mis meil kodus valitses. Küll saime Heikilt idee minna Kirjanike Liitu ja paluda seal sekretäril see välja lasta, nii et sinna me järgmiseks läksimegi ja saimegi prinditud. Siis otse arsti juurde, ja seal läks arvatust kauem, nii et jõudsime Vapramäele loodusmajja Juhani Püttsepa esinemisele veerandtunnise hilinemisega. Hilist lõuna- või varast õhtusööki sõime sõidu ajal autos krõpsude näol, häbi tunnistada, sest ei olnud ju aega enam sööma minna.

Juhani Püttsepp rääkis Vapramäel oma “Rahvusmaastike” jutu- ja fotosarjast, mida ta teeb koos loodusfotograaf Ingmar Muusikusega ja mis ilmub osakaupa Maalehes, aga on üleval ka Eesti Looduskaitse Seltsi kodulehel. See on üüratult huvitav projekt, ja kui see kord kõik raamatunagi kaante vahele saab, siis on see suur rahvuslik väärtus. Ning Juhani on osanud neid asju sõnastada paremini kui keegi teine.

Juhani esinemise lõppedes sain käsikirja talle üle anda, kaks sõna juttu puhuda, ja juba me pidime kimama Tartusse tagasi, sest ma lihtsalt pidin ära nägema oma kunagise õpilase Enor Niinemäe, kellest on nüüdseks saanud noor andekas lavastaja, väga põneva lavastuse viimase etenduse. Häbi tunnistada: kuigi ma selle esietendusest peale olen muudkui tahtnud minna seda vaatama, pole ma siiani jõudnud, aga nüüd olin fakti ees – pidi toimuma selle viimane etendus. “Põhjanaela paine”on Arvo Valtoni kunstmütoloogia põhjal valminud lavastus, kuuludes ilmselt eksperimentaalteatri valdkonda, sest teksti kasutatakse seal minimaalselt ja kogu tegevustik antakse edasi liikumise, löökpillide ja häälitsuste abil – ja ma pean ütlema, et see oli tohutu võimas. See oli suurepäraselt välja tulnud asi, väga andekas töö, väga terav mõte, väga-väga kõik. Ma olin täiesti vaimustuses.

PP3.jpeg

Ma ei tahtnud lõhkuda etenduse lummust ega julgenud seepärast ise pildistada, nii et võtan endale voli kasutada internetist pärit pilte, andku nende omanikud mulle andeks ja ühtlasi see lahke luba.

PP1.jpg

PP.jpeg

Ühesõnaga, väljunud kodust enne keskpäeva, jõudsime Otiga tagasi veidike enne südaööd. Selline päev siis.

Tänane oli selle kõrval ikkagi natsa rahulikum, sest hõlmas kõigest lihakaupade järel käimist, selle liha menetlemist ja sügavkülmutamist kodus, ah jaa, vahepeal käisime Tartus veel umbes kolmes poes otsimas mõnd vajalikku vidinat … ja siis Lääne Elu töö. Ja eelmise kuu dokumentide kokkupanek.

Homme varahommikul sõidan jälle Tallinna. Olen väga põnevil, sest see on meie esimene casting lapstegelaste leidmiseks meie filmi. Oo, mm.

Kõik liigub, kõik voolab, kõik edeneb. Ja kõik käib jube kiiresti.

 

Õppida parimailt

Ma nüüd kogun ennast siin kodus pärast seda metsikult tempokat nädalat Poolas EasTscripti programmi esimesel sessioonil, kus meie tunniplaan algas hommikul kella üheksast ja lõppes pool kaksteist öösel.

päevakava.jpgAga ma naasin sealt täielikult tõstetud tundega ja tohutu hunniku uue inspiratsiooni, uute teadmiste ja tehniliste oskustega. Ning ma olen tõsises vaimustuses neist inimestest, kellelt ma õpin, ja kellega koos ma õpin.

EasTscript.jpg

Konkreetselt see näeb välja nii, et kogu meie õpilaste kamp, st 11 filmiprojekti 14 osalejaga (kolme projekti juurest oldi kahekesi), jagati kaheks õpperühmaks, kummalgi oma peajuhendaja. Peale tema töötasid meist igaühega individuaalselt veel neli eri juhendajat, kõik filmimaailmas tuntud ja teenekad tegijad. Minu personaalseteks tuutoriteks olid peale Tom Abramsi (peajuhendaja) veel Simon Perry, kes on tohutu hunniku filmide produtsent …

Simon.jpg

… ja Ben Hopkins …

Ben.jpg

… ja peamiselt produtsent David Matamoros …

David.jpg

… ja Lars Hermann, kelle töö DR teleproduktsioonis on ilmselt Eesti televaatajalegi tuttav seriaalide “Võimu kants” ja “Sild” kaudu.

Lars.jpg

Ja siis mul on 13 andekat ja toredat õpikaaslast, ning pärast tundide lõppu, st südaööst alates oli meil võimalik nii omavahel kui oma õpetajatega põhjalikult sotsialiseeruda palee keldris olevas baaris, kuhu viis selline imede trepp.

keldritrepp.jpg

Kahel õhtul olid ka organiseeritud peod. Kolmapäeva õhtul lõpetati varem ja siis sõitsime hobuvankriga kaugemale suure Bugi jõe äärde, kus oli lõkkeplats ja peotelk lookas söögilauaga ja punastes kuubedes rahvamuusikud trummide ning akordionitega. Ning teine pidu oli samas mõisakompleksis, kus me muidu elasime ning õppisime, ainult et pargi sügavuses asuvas hiigelsuures aiapaviljonis. Mille keskel oli suur lõkkease –  ja laes ka suitsuauk, nii et suitsusauna seal siiski ei saanud.

Mõisakompleks ise oli väga muljetavaldav. Tõesti kaunilt renoveeritud, ja kahe külgmise külalismajaga.

palee.jpg

külalistemaja.jpg

Ma ei väsinud imetlemast seda haljastust. Ringtee ääres need kerakujulised elupuud … Ja peahoone tiibade juures ning külalismajade ees grupid Drummondii vahtrate, parukapuude, budleiadega.

grupp.jpg

Peahoone juurest aga jäi otsevaatesse niisugune imeilus remmelgas. Ainult ma ei oska arvata, kas S. x sepulcralis või selle hübriididest tehtud sort, äkki S. x alba ‘Tristis’, mis mul endalegi vitsakesest on pandud? Oh, kui õnnelik ma oleks, kui minu remmelgad ka selliseks osutuksid …

haljastus3.jpg

õu.jpg

Ja mõisa sissekäigu juures oli turvamehena ametis Püha Laurentsius ise.

Laurentsius.jpg

Vaat nii. Nüüd mul on hulga tööd jälle, sest loomulikult läheb stsenaarium ümberkirjutamisele saadud õpetust arvesse võttes. Ning mul on väga hea meel kogu seda kampa veebruaris Berliini festivalil taas näha, seal toimub meil teine sessioon. Ning kolmas ja viimane sess on maikuus Cannes’is filmifestivalil. Koos mõlema filmifestivali akrediteeringutega. Nii et huvitavad ajad, huvitavad ajad. Ja ma kavatsen kõigest sellest, mida anda kavatsetakse, võtta umbes maksimumi.