Tempo jätkub

13. okt. 2017 kell 23:59 (Muiduelu, Töised asjad, Uncategorized)

Kui ma arvasin, et pärast Poolast tagasitulemist saab rahulikumalt võtta, mõnuga sügisesi aiatöid teha ja rahulikult laua taga oma kirjatöid nokitseda, siis oi kuidas ma eksisin.

Tegelikult läheb kõik mürinaga edasi.

Omal süül, muidugi. Vähemalt osalt.

Sest tegelikult jäid mul Poolas veedetud nädala arvelt lõpetamata üks lugemiku teemaplokk, ja siis oli vaja kirjutada selle kuu esimene arvamuslugu Lääne Elule, ja siis režissööri ja produtsendi jaoks arvutisse toksida Poolas  juhendajate poolt tehtud ettepanekud ja ideed meie stsenaariumi edasiarendamiseks. Sellega ma olengi nüüd tegelenud, ja aeda polegi saanud – sest kogu aeg uputab, iga jumala päev möödub lausvihmas. Tõsi, täna hommikul tunniks ajaks näitas päikest ka, aga siis hakkas jälle sadama.

Eile olid meil Otiga Tartus arstiajad, nii et kõigepealt üks, siis teine … Et hommikul kodus selgus, et meie printeri kassetid on tühjad, siis käisime arstiaegade vahepeal Vilepit vaatamas – väikse sooviga üks lugemikupeatükk välja printida, pidin selle õhtul Juhani Püttsepale näha viima, tegin temast seal juttu ja tahtsin, et ta kõigega, mis ma temast seal kirjutasin, nõus oleks, või kui ei ole, siis teeks omalt poolt ettepanekuid. Aga printida ei saanud sealgi umbes sama probleemi tõttu, mis meil kodus valitses. Küll saime Heikilt idee minna Kirjanike Liitu ja paluda seal sekretäril see välja lasta, nii et sinna me järgmiseks läksimegi ja saimegi prinditud. Siis otse arsti juurde, ja seal läks arvatust kauem, nii et jõudsime Vapramäele loodusmajja Juhani Püttsepa esinemisele veerandtunnise hilinemisega. Hilist lõuna- või varast õhtusööki sõime sõidu ajal autos krõpsude näol, häbi tunnistada, sest ei olnud ju aega enam sööma minna.

Juhani Püttsepp rääkis Vapramäel oma “Rahvusmaastike” jutu- ja fotosarjast, mida ta teeb koos loodusfotograaf Ingmar Muusikusega ja mis ilmub osakaupa Maalehes, aga on üleval ka Eesti Looduskaitse Seltsi kodulehel. See on üüratult huvitav projekt, ja kui see kord kõik raamatunagi kaante vahele saab, siis on see suur rahvuslik väärtus. Ning Juhani on osanud neid asju sõnastada paremini kui keegi teine.

Juhani esinemise lõppedes sain käsikirja talle üle anda, kaks sõna juttu puhuda, ja juba me pidime kimama Tartusse tagasi, sest ma lihtsalt pidin ära nägema oma kunagise õpilase Enor Niinemäe, kellest on nüüdseks saanud noor andekas lavastaja, väga põneva lavastuse viimase etenduse. Häbi tunnistada: kuigi ma selle esietendusest peale olen muudkui tahtnud minna seda vaatama, pole ma siiani jõudnud, aga nüüd olin fakti ees – pidi toimuma selle viimane etendus. “Põhjanaela paine”on Arvo Valtoni kunstmütoloogia põhjal valminud lavastus, kuuludes ilmselt eksperimentaalteatri valdkonda, sest teksti kasutatakse seal minimaalselt ja kogu tegevustik antakse edasi liikumise, löökpillide ja häälitsuste abil – ja ma pean ütlema, et see oli tohutu võimas. See oli suurepäraselt välja tulnud asi, väga andekas töö, väga terav mõte, väga-väga kõik. Ma olin täiesti vaimustuses.

Ma ei tahtnud lõhkuda etenduse lummust ega julgenud seepärast ise pildistada, nii et võtan endale voli kasutada internetist pärit pilte, andku nende omanikud mulle andeks ja ühtlasi see lahke luba.

Ühesõnaga, väljunud kodust enne keskpäeva, jõudsime Otiga tagasi veidike enne südaööd. Selline päev siis.

Tänane oli selle kõrval ikkagi natsa rahulikum, sest hõlmas kõigest lihakaupade järel käimist, selle liha menetlemist ja sügavkülmutamist kodus, ah jaa, vahepeal käisime Tartus veel umbes kolmes poes otsimas mõnd vajalikku vidinat … ja siis Lääne Elu töö. Ja eelmise kuu dokumentide kokkupanek.

Homme varahommikul sõidan jälle Tallinna. Olen väga põnevil, sest see on meie esimene casting lapstegelaste leidmiseks meie filmi. Oo, mm.

Kõik liigub, kõik voolab, kõik edeneb. Ja kõik käib jube kiiresti.