Eeldus: tegemist on päris gripiga. Sellega, mis ei ole mingi suvaline viirusinfektsioon või paragripp või hingamisteede viirusnakkus, vaid see päris ehtne gripp.
Nagu meie puhul ongi.
Esimene üllatus: päris gripp on ikka hoopis teistmoodi haigus kui need eelnimetatud, mida kõiki ju rahvasuus hellitavalt gripiks nimetatakse, AGA. Gripiga ei ole neil tegelikult midagi ühist.
Päris gripp halvab inimese sõna tõsises mõttes voodisse ja ta ei jaksagi eriti sealt tõusta, või kui, siis ainult niipalju, et tuikudes komberdada vetsu või diivanile või sooja pliidi juurde tugitooli. Päris gripp tähendab, et tervet rida pikki päevi ja öid hakkab täitma keskne mõte: kuidas ometi see k… palavik langema saada. Sest aju hakkab kahjustuma alates 39,5-st, ja päris gripiga on see temperatuur normaalsus, mitte erand. Meie eelmise öö pikad tunnid seisnesid näiteks katsetes langema saada 39,9st palavikku. Sest selgub, et päris gripiga ei pruugi aidata ka ühegrammistest paratsetamoolidest koos kahtede järjestikuste viinasokkide ja pärnaõieteega. Sest gripp tahab ise otsustada, mis ta oma palavikuga teeb ja kas see tõuseb või langeb. (Kuid väike vihje: külma veega märjaks tehtud linasse mähkimine lõpuks ehmatas sellegi palaviku langemisteele. Või juhtus see patsiendi šokiseisundi tõttu, aga vahet pole. Peaasi, et töötas.)
Üleüldse, kui on tegemist haige mehega, siis hiljemalt kolmandaks päevaks on ta kindlal veendumusel, et on sattunud oma naise ebatervest huvist kantud meditsiiniliste eksperimentide ohvriks. Aga kuna ta on väga nõrk, vaevatud ja palavikust jõuetu, siis märkimisväärset vastupanu ta avaldada ei jaksa (välja arvatud märgade linade ilmumisel (pärast esimest kogemust)), ja ahastusest aetud lootuse kannustusel joob ära ka kõik keldrist toodud ja kuumaks aetud jõhvika- ja mustsõstramahlad, ravimtaimeteed ja sidruni- ja õunaäädikajoogid, mis talle ette kantakse, ja laseb endale peale määrida igasuguseid veidraid mökse, mis lõpuks ometi abi tuua võiksid.
Haige mehe naine aga keedab ja valmistab seda kõike, leotab ja kuumutab ja otsib järgmisi palavikutablette või taimetutte valmis, annab puhtaid särke ja vahetab voodilinu märjaks higistatute asemele, keedab putru ja tassib voodiveerele, ärkab paar tundi kestnud unest, et viia läbi igaöiseid mitmetunniseid ülikõrge palaviku alandamise rallisid, katsub iga veerand tunni tagant abikaasal laupa, topib ja topib talle seda kraadiklaasi jälle alla, et protsessidel silma peal hoida …
Muide, kraadiklaasidest. Kes idioot mõtles välja, et vanad elavhõbedakraadiklaasid tuleb müügilt ära kaotada ja asemele tuua kas need isetühjeneva patareiga piiksujad või siis mingi tundmatu metalliga täidetud kraadiklaasid, mille allalöömine on võrreldav kõva heinatööga? Kas Lätis müüakse veel vanu elavhõbedakraadiklaase? Ma ostaks kohe ülejäänud eluks varuks neid endale, ausalt, sest nendest piiksujatest ja mittemenetletavatest rümakatest on mul nüüdseks kõriauguni.
Igatahes, kui mees on gripis, siis on see üks väga kurb ja hale olukord, sest peale selle, et naise unetunnid sel ajal on umbes nagu titemammal ja kogu ärkveloleku aeg on sisustatud erinevate põetamisprotseduuridega, on korraga vaja nüüd mehe asemel ise tassida tuppa ka kõik küttepuud ja rookida kõik see lumi, mis vahepeal alla sajab. No ei ole lustlik ja rõõmus see lugu niimoodi üldse. Ja muidugi kõik mu tööd-tööd seisavad, sest ei saa ju millessegi süveneda, kui majas märatseb gripp ja kogu aeg peab jälle kohale jooksma, viima ja tooma, andma ja panema. Ja muidugi eelkõige muretsema. ja valvel olema. Nii et, elu nagu seisab praegu. ja on tulvil süütunnet paari arvamusloo pärast, mis ma lubasin selle nädala jooksul erinevatele väljaannetele kirjutada, aga pole suutnud, jõudnud, teinud.
Igatahes täna sai mees lõpuks ka arsti juurde ja proovid antud, neist selguski lõplik tõde, et on ikka tõesti see va gripp ise jah. Ja peale palavikualandajate ja loodusravimite on meil nüüd abiks ka sõber Tamiflu. Nii et vast läheb nüüd paremaks. Sest ma küll juba natuke tunnen, nagu jõud hakkaks otsa saama. Ja kirjatööde tähtajad nagunii juba põlevad kahest otsast ereda leegiga.
Ma arvan, et siia sobiks niisugune pilt. See on Fréderic Bazille’si maal välihospidali teemal, aga selle pildi kohta olen lugenud ka huvitavat väidet, et sellel olla portreteeritud kunstnik Monet’d haigena. Nii et: haige kunstniku portree. Täiesti päevakohane.
”
Aidi Vallik avalikult 