Kuidas elada gripis mehega

Eeldus: tegemist on päris gripiga. Sellega, mis ei ole mingi suvaline viirusinfektsioon või paragripp või hingamisteede viirusnakkus, vaid see päris ehtne gripp.

Nagu meie puhul ongi.

Esimene üllatus: päris gripp on ikka hoopis teistmoodi haigus kui need eelnimetatud, mida kõiki ju rahvasuus hellitavalt gripiks nimetatakse, AGA. Gripiga ei ole neil tegelikult midagi ühist.

Päris gripp halvab inimese sõna tõsises mõttes voodisse ja ta ei jaksagi eriti sealt tõusta, või kui, siis ainult niipalju, et tuikudes komberdada vetsu või diivanile või sooja pliidi juurde tugitooli. Päris gripp tähendab, et tervet rida pikki päevi ja öid hakkab täitma keskne mõte: kuidas ometi see k… palavik langema saada. Sest aju hakkab kahjustuma alates 39,5-st, ja päris gripiga on see temperatuur normaalsus, mitte erand. Meie eelmise öö pikad tunnid seisnesid näiteks katsetes langema saada 39,9st palavikku. Sest selgub, et päris gripiga ei pruugi aidata ka ühegrammistest paratsetamoolidest koos kahtede järjestikuste viinasokkide ja pärnaõieteega. Sest gripp tahab ise otsustada, mis ta oma palavikuga teeb ja kas see tõuseb või langeb. (Kuid väike vihje: külma veega märjaks tehtud linasse mähkimine lõpuks ehmatas sellegi palaviku langemisteele. Või juhtus see patsiendi šokiseisundi tõttu, aga vahet pole. Peaasi, et töötas.)

Üleüldse, kui on tegemist haige mehega, siis hiljemalt kolmandaks päevaks on ta kindlal veendumusel, et on sattunud oma naise ebatervest huvist kantud meditsiiniliste eksperimentide ohvriks. Aga kuna ta on väga nõrk, vaevatud ja palavikust jõuetu, siis märkimisväärset vastupanu ta avaldada ei jaksa (välja arvatud märgade linade ilmumisel (pärast esimest kogemust)), ja ahastusest aetud lootuse kannustusel joob ära ka kõik keldrist toodud ja kuumaks aetud jõhvika- ja mustsõstramahlad, ravimtaimeteed ja sidruni- ja õunaäädikajoogid, mis talle ette kantakse, ja laseb endale peale määrida igasuguseid veidraid mökse, mis lõpuks ometi abi tuua võiksid.

Haige mehe naine aga keedab ja valmistab seda kõike, leotab ja kuumutab ja otsib järgmisi palavikutablette või taimetutte valmis, annab puhtaid särke ja vahetab voodilinu märjaks higistatute asemele, keedab putru ja tassib voodiveerele, ärkab paar tundi kestnud unest, et viia läbi igaöiseid mitmetunniseid ülikõrge palaviku alandamise rallisid,  katsub iga veerand tunni tagant abikaasal laupa, topib ja topib talle seda kraadiklaasi jälle alla, et protsessidel silma peal hoida …

Muide, kraadiklaasidest. Kes idioot mõtles välja, et vanad elavhõbedakraadiklaasid tuleb müügilt ära kaotada ja asemele tuua kas need isetühjeneva patareiga piiksujad või siis mingi tundmatu metalliga täidetud kraadiklaasid, mille allalöömine on võrreldav kõva heinatööga? Kas Lätis müüakse veel vanu elavhõbedakraadiklaase? Ma ostaks kohe ülejäänud eluks varuks neid endale, ausalt, sest nendest piiksujatest ja mittemenetletavatest rümakatest on mul nüüdseks kõriauguni.

Igatahes, kui mees on gripis, siis on see üks väga kurb ja hale olukord, sest peale selle, et naise unetunnid sel ajal on umbes nagu titemammal ja kogu ärkveloleku aeg on sisustatud erinevate põetamisprotseduuridega, on korraga vaja nüüd mehe asemel ise tassida tuppa ka kõik küttepuud ja rookida kõik see lumi, mis vahepeal alla sajab. No ei ole lustlik ja rõõmus see lugu niimoodi üldse. Ja muidugi kõik mu tööd-tööd seisavad, sest ei saa ju millessegi süveneda, kui majas märatseb gripp ja kogu aeg peab jälle kohale jooksma, viima ja tooma, andma ja panema. Ja muidugi eelkõige muretsema. ja valvel olema. Nii et, elu nagu seisab praegu. ja on tulvil süütunnet paari arvamusloo pärast, mis ma lubasin selle nädala jooksul erinevatele väljaannetele kirjutada, aga pole suutnud, jõudnud, teinud.

Igatahes täna sai mees lõpuks ka arsti juurde ja proovid antud, neist selguski lõplik tõde, et on ikka tõesti see va gripp ise jah. Ja peale palavikualandajate ja loodusravimite on meil nüüd abiks ka sõber Tamiflu. Nii et vast läheb nüüd paremaks. Sest ma küll juba natuke tunnen, nagu jõud hakkaks otsa saama. Ja kirjatööde tähtajad nagunii juba põlevad kahest otsast ereda leegiga.

Ma arvan, et siia sobiks niisugune pilt. See on Fréderic Bazille’si maal välihospidali teemal, aga selle pildi kohta olen lugenud ka huvitavat väidet, et sellel olla portreteeritud kunstnik Monet’d haigena. Nii et: haige kunstniku portree. Täiesti päevakohane.

b_FrédericBazilleTheImprovisedFieldHospital.jpg

 

 

Advertisements

On vaikseks võtnud

Olen olnud peaaegu kuu aega blogikeskkonnas vait. Kuigi mu töine elu on edasi veerenud täitel tuuridel ja selle kuu aja sisse on mahtunud kahe minu teatritüki esietendus ja mõned huvitavad käigud ja palavikulised lume-eelsed istutustööd. Aga see kõik on korraga justkui kaotanud oma tähenduse, sest.

Sest kolme nädala eest lahkus üks inimene, kes oli mulle väga armas. Selle pühapäeva hommikul, kui midagi veel juhtunud polnud – see välk lõi sisse alles õhtul – lugesime hommikusöögilauas oma raamatuid, ja vahepeal lugesime teineteisele ette, ja nii juhtus kuidagi, et tol hommikul oli Ott oma lugemisega selle koha peal, kus Vanaema Weatherwax sureb. (Sest juba kaua aega armastab meie perekond tulihingeliselt Terry Pratchetti Kettamaailma-raamatuid, eriti Tiffany-seeriat nende hulgast.)

“Ja nüüd, sügavas soojas pimeduses, kui koit hakkas märkamatult ööd kõrvale lükkama, tuli Vanaema hingele külaline, vikatiga isik – kelle vikat on nii variõhukese teraga, et suudab hinge kehast eraldada.

Siis hakkas pimedus rääkima.

ESMERALDA WEATHERWAX, TE TEATE, MIS TULEB, JA LUBAGE LISADA, ET ON AU TEIEGA TEGEMIST TEHA.

“Ma tean, et see olete teie, härra Surm. Meie, nõiad, teame ju alati, mis tuleb,” vastas Vanaema, vaadates oma voodil lebavat keha.

Külaline ei olnud talle kaugeltki võõras ja maa, kuhu ta nüüd pidi minema, oli seesama, kuhu ta oli aidanud paljudel teistel aastate jooksul astuda. Nõid seisab ju kõige piiri peal, valguse ja pimeduse vahel, elu ja surma vahel, teeb valikuid, langetab otsuseid, et teised võiksid teha näo, et mingit otsustamist polnud vajagi. Mõnikord peab nõid mõnda vaest hinge tema viimastel tundidel aitama, aitama tal leida ukse, et ta pimeduses ära ei eksiks.

ja Vanaema Weatherwax oli olnud nõid juba väga-väga kaua.

ESMERALDA WEATHERWAX, ME OLEME JUBA NII PALJU KORD KOHTUNUD …

“Lugematu arv kordi, härra Vikatimees. Noh, viimaks said mu kätte, vana sindrinahk. Mul olid nii mõnedki head ajad, see on selge, ja ma polnud kunagi selline, kes ennast esile upitaks või hädaldaks.”

MA OLEN TEIE ELUKÄIKU HUVGA JÄLGINUD, ESMERALDA WEATHERWAX, ütles hääl pimeduses. Ta oli kindel, aga eriti viisakas. Kuid nüüd oli tema hääles küsimus. PALUN ÖELGE, MIKS TE RAHULDUSITE ELUGA SELLEL IMEPISIKESEL MAAL, KUI TE OLEKSITE VÕINUD SAADA ÜKSKÕIK KELLEKS SELLES MAAILMAS, NAGU TE TEATE?

“Maailmast ei tea ma kuigi palju; kuid oma maailmaosas sain ma tavaliste inimeste jaoks väikesi imesid korda saata,” vastas Vanaema teravalt. “Ja ma pole kunagi tahtnud tervet maailma – ainult osa sellest, väikest osakest, mida ma saaksin hoida, mida ma saaksin tormide eest kaitsta. Sa mõistad, et ma ei pea silmas mitte neid torme, mis taevast tulevad: on ka teistsuguseid.”

JA KAS VÕIB ÖELDA, ET TEIE ELUST ON OLNUD LANCRE’I JA SELLE ÜMBERKAUDSETE TERRITOORIUMITE ELANIKELE ABI?

Hetkelise pausi järel vastas vanaema Weatherwaxi hing: “Noh, ma ei taha kelkida, kõrgeauline, aga ma arvan, et ma olen inimesi hästi kohelnud, vähemalt Lancre’is. Territooriumites ei ole ma kunagi käinud.”

EMAND WEATHERWAX, “TERRITOORIUM” TÄHENDAB, NOH … PIIRKONDA.

“Aa, selge,” ütles Vanaema. “Ringi olen ma küll omajagu liikunud.”

TE OLETE ELANUD VÄGA HEA ELU.

“Aitäh,” vastas Vanaema. “Eks ma tegin, mis sain.”

ROHKEMGI, KUI SAITE, vastas Surm. JA MA OOTAN PIKISILMI, KUIDAS TEIE VALITUD MANTLIPÄRIJAL LÄHEB. MA OLEN KA TEMAGA KOHTUNUD.

“Igatahes on ta hea nõid,” ütles Vanaema Weatherwaxi vari. “Selles osas pole mul mingeid kahtlusi.”

TE VÕTATE SEDA VÄGA RAHULIKULT, ESME WEATHERWAX.

“Eks see on muidugi ebamugav, loomulikult, ja see ei meeldi mulle sugugi, aga ma tean, et te käite samamoodi kõigi juures, härra Surm. Mingit muud võimalust ju pole?”

JAH, KAHJUKS MITTE. ME KÕIK HÕLJUME AJATUULTE KÄES. KUID TEIE KÜÜNAL, EMAND WEATHERWAX, HUBISEB ENNE KUSTUMIST VEEL MÕNDA AEGA – VÄIKE TASU HÄSTI ELATUD ELU EEST. MINA NÄEN NIMELT KAALUSID JA TEIST JÄI MAAILM MAHA PALJU PAREMANA, KUI TE SELLE EEST LEIDSITE, NING KUI MINULT KÜSIDA, lausus Surm, SIIS EI SAA KELLETKI OODATA ENAMAT …

Polnud mingit valgust, midagi, mille järgi orienteeruda, ainult kaks tillukest sinist tulukest, mis hiilgasid Surma enda silmakoobastes.

“Noh, see retk oli vaeva väärt ja ma nägin teel palju imelisi asju, muuhulgas ka sind, mu usaldusväärne sõber. Kas lähme nüüd?”

EMAND WEATHERWAX, ME OLEME JUBA LÄINUD.

/ – – – /

Ja kaugel, mõeldamatus kohas, saduldas üks vikatiga kogu, tuleb öelda, et üsnagi nukralt, lahti valget hobust.”

Ma olen alati mõelnud, et aiandus on nõidusele väga, väga lähedal.

Elle kuju1.jpg